Paiklikud ennemuistsed jutud. Friedrich Reinhold Kreutzwald

minu vaene hing tänini rahu ei võinud leida. Küll käis rahvast paljugi mööda, siiski ei olnud kellelgi julgust tantsivat luud oma kätte võtta, nagu sina, hea mees, praegu tegid. Talita pikemalt, kuidas ma sulle tähendan, kõik nõnda, et minu väsinud hing ükskord puhkama saab, siis pead sa oma vaeva eest kuningliku palga saama.“

      Homme hommikul, kui koiduvalget tõstab, kaeva siia kohta, kus meie praegu seisame, üks seitsme jala sügavune ja kuue jala pikkune haud, pane kont haua põhja hommikupoolsesse otsa, mine siis ja palu kirikuõpetaja siia, et tema palve ja surnumatmise õnnistamisega selle kondi maha matab, siis pääsen ma piinast ja saan igavesse rahusse puhkama.

      Ma olin omal ajal rikas ja suur kuningas Rootsimaal; ülekohus kihutas mind siia maale sõdima, kus väga palju vaga verd minu läbi ära valati, sellepärast pidin ma pattude nuhtluseks sõja-mässamisel siin paigas õnnetu otsa leidma. Suurem osa väge langes minuga selsamal päeval, riismed, mis õnnekorral järele jäid, põgenesid pakku, nii et kellelgi aega ei olnud surnute peale vaadata. Vaenlased riisusid minu keha paljaks ja jätsid kui koera raipe siia maha. Hiljem olid metsalised minu keha ära söönud, nii et muud temast järele ei jäänud kui see ainuke jalaluu, mida siia vinguma pandi, kuni keegi tema peale juhtuks halastama, et luu saaks maha maetud ja minu hing pattude piinast päästetud.

      Kui jalaluu seatud surnu viisil on sisse õnnistatud ja kirikuõpetaja kolm labidaotsa-täit mulda tema peale on visanud, siis ära täida hauda veel mullaga, vaid oota seni, kui kirikuõpetaja on koju läinud. Pärast kaeva hauda hommiku poolt servast veel poole jala osa sügavamaks, sealt leiad sa oma vaevapalga. Leitud rahast maksa 25 taalrit kirikuõpetajale matmise eest, lase viiskümmend taalrit kiriku vaestele jagada; mis sellest üle jääb, on kõik sinu oma, miska sa teha võid, kuidas sa ise tahad.“ Nõnda rääkides olnud võõras niisama imelikult mehe silma eest ära kadunud, nagu ta sinna oli tulnud.

      Mees pannud vaia sinna kohale märgiks, kuhu ta haua pidi kaevama, läinud siis koju labidat tooma ja olnud koidu piiril juba tööl, nagu temale olnud õpetatud. Jalaluu seisnud vaia kõrval liikumata, nagu ta sinna maha oli pandud. Lõuna ajal saanud haud valmis, mees pannud jalaluu sisse ja läinud siis kirikuõpetajat sinna paluma, kellele ta oma öösise juhtumise otsast otsani kõnelnud; siiski ei lausunud ta matmise palgast sõna, sest et ta isegi veel ei teadnud, kas ta midagi peaks leidma, ja tühja lubamisega valelikuks ei tahtnud ta jääda.

      Kirikuõpetaja pannud küll väga imeks, mis ta mehe suust kuulnud, siiski ei tõrkunud ta pikemalt vastu, vaid läinud mehega seltsis rahutut inimesekonti ristirahva viisil maha matma. Pärast õnnistamist ja kirikuõpetaja äraminekut kaevanud mees õpetust mööda hommiku poolt haua serva poole jala osa sügavamaks, seal tulnud lai vaskne kaas maa seest temale vastu.

      Kaant lahti kangutades leidnud ta nelja toobri suuruse vaskkatla, servini rootsi taalritega täidetud. Tema püüdnud kangiga katelt üles kergitada, mis kogunisti võimalik ei olnud, sellepärast jätnud ta tühja töö, võtnud kuue seljast, laotanud maha, kuhu peale ta kord-korralt nii palju raha pannud, kui turjal jõudnud ära kanda. Kantud rahalasud puistanud ta natuke maad eemal põõsaste varju maha, kuni katel põhjani saanud tühjendatud; katla põhjas olnud veel ligi poole külimitu osa selget kulda. Tühja katla jätnud ta sinnasamasse, täitnud haua mullaga täis, silitanud siis pealt ühetasa ja läinud külast hobust tooma, miska varandust ära vedada. Aga hobusel olnud kaks korda tugevasti vedamist, enne kui kõik raha ära viidud.

      Nüüd tasunud õnnelik rahaleidja kirikuõpetajale matmise palga, andnud ka viiskümmend taalrit vaeste osa õpetaja kätte ja palunud neid kiriku vaestele ühetasa ära jagada.

      Mõne päeva pärast ostnud ta enesele kaks tugevat hobust ja rautatud vankri, pannud rahakoorma peale ja läinud oma kohalt ära. Kuhu? – Seda ei ole hiljem keegi kuulnud; aga arvatakse, et ta üle mere kas Soome- või Rootsimaale olla läinud, sest et leitud taalrid kõik Rootsi kuningate raha olnud, mis seal enam maksab kui meie maal.

      Pärast seda aega ei ole kellegi kõrv orus enam jalaluu vingumist kuulnud, mis enne matmist veel minu suurisa mööda käies mitu korda oli kuulnud.