Üle suure vee. Eduard Vilde

nalja. Tumeroheline triip kaljuprao vahel aga – see piilub nagu häbelikult peidetud siidsäng, mis ootab paarikese ilmumist.

      Abbazia on päikeselõks, mille taimejumal oma õrnemate lapsukeste elatamiseks kavalasti välja on mõelnud. Kinnipüütud kiired sünnitavad lõksu praokitsuses igavese suve, siin mühab loomulik triiphoone täis lõunamaist taimeilu; mõni samm kaugemale – ning järsult, ilma vähema kui üleminekuta, võtab talvine elutus kahmetult maad. Isegi Lovrana, mis hoiab Abbazia käest kinni, seisab nagu koltunud vanapiiga õitsva tütarlapse kõrval. Fiume ümber alles märts, Lovranas aprill, Abbazias aga mai või juuni. Ja kõik kolm reastikku selle kitsa lahesuu ümber, nagu Pirita, Tallinn ja Tiskre Tallinna lahe ümber.

      Meie istume palmide all. Liikumatult unistavad haljad hiigelsuled tumepruuni villaga kaetud tulpade otsas. Kummipuud raskete läiklehtedega, vägevad aaloed lihavate okasharudega, tumedad seedrid ja leinavad küpressid, mõtlikud mimoosid, rõõmustlevad magnooliad, alandlikud loorberid ning terve nõiamaailmake täis õitsvaid lilli piirab meie ümbrust. Kahju ainult, et iga salgakese ja tukakese taga varitsevad villa, hotell, kohvik ja pansion – rikatsevad, uhkustavad ehitised, mis profaneerivad paradiisikese püha üksindust. Nad võiksid seista eemal ja kõrgemal, et ehitud altari peale vaikivas kaljulõhes aukartliku imetlemisega alla vahtida.

      Aga veel midagi kainendab luhtavat luulelugu. Keset seda haljendust märkab silm raagus puid ja raagus põõsaid. Need on need „põhjamaa võõrad” lõunamaa laste seas, kes ei usalda kesakuu kevadet, meelitagu neid pealegi palav päike ja ahvatlegu siidine õhk. Külmalt, tõsiselt, trotslikus umbuses ootavad nad o m a aega. Selgesti mäletavad nad kuud ja nädalat, mil nad endid ehtesse võivad panna – siis, kui seda tegema hakkavad nende vennad sealpool Alpisid. Sajad aastad on nad juba võõrsil elanud, aga unustanud pole nad oma tõu elukombeid mitte. Vahest poleks need magavad tõrkujad – tammed, vahtrad, pärnad, pöögid – mulle nii huvitavalt silma hakanud, kui ma mitte Viinis toona üht Maeterlincki meistrikujutist Riviera kevadisest loodusest poleks lugenud, milles on kõnet ka neist põhjamaa alalhoidlastest.

      Kaldapromenaad Abbaziast Lovranasse – see on midagi unustamatut nagu mõni värvilõõmav episood hommikumaises muinasjutus. Jänkit ja viinlast aga loodus ei huvita. Ainult ilma leiavad olevat ilusa. Esimest veetlevad Viini ja Budapesti toredad preilid, kes endid promenaadipinkidel soendavad nagu angoora kassikesed päikese käes, kuna tööline-gigerl uurib jalutavate dendide uurikeesid, saapaninasid ja kuuefassonge. Ameeriklane jääb sageli seisatama ja irvitab bonnedele ja lapsehoidjaile oma kuldhammastega uljalt näkku. Ta teab, et ta Euroopas seda tohib. Ameerikas võiks talle kergesti suhu lennata paar kindaid või vankris lutsutava beebikese piimasosku.

      Sadamakai meie laeva vastas on valgest hommikust peale muutunud päratu suureks rahvaleeriks. Rohkem kui poolteist tuhat hinge ungarlasi, kroaatlasi, sloveenlasi ja juute suurte ning väikeste lastega sadrib seal kraamivirnade vahel läbisegi. Vaditakse, kisatakse, nutetakse, naerdakse – ärevus kisub näod viltu, ajab silmad pungi, paneb käed vehklema ja jalad tarbetult tammuma. Ema otsib last, kes ripub tal sabas, mees naist, kes kükitab ta jalgade ees. Igakõlalised keeleribad ristlevad õhus, igakarvalised riidehilbud kerkivad hunnikutes. Ja laevatrepi jalal igavlevad jäätunud politseinäod.

      Alles lõunatunni eel algab pealelaskmine. Üks-haaval peavad kastide ja kottidega koormatud inimesed lasilate vahelt üles astuma. Austria ja Ungari alamatelt nõutakse passi, välismaalased pääsevad ilma läbi. Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijaid vastu: silmad ja peanahk vaadatakse üle. Ma näen inimesi värisevat ja kahvatavat, kui arsti käed neid puudutavad. Mõnda uuritakse suust ja ninast instrumentidega; piiritus laual vaagnates, kuhu viimased sisse pistetakse, värvub punaseks. Sajad löövad järgemööda naeratama – neid tõugati laeva. Aga siin korraga puhkevad pisarad voolama. „Tagasi!” käis arsti otsus. Krabinal maksab laevaliini ametnik sõiduhinna välja, võtab pileti tagasi ja tõrjub nutja tuldud teed alla. Tundide jooksul koguneb kai veerele, laevatrepi kõrvale, kuus või seitse säärast väljapraagitut mõlemast soost, nende seas perekonnaliikmeid, kellega seltsivad nende ehmunud omaksed, sest ühe mahajäämine tingib ka teise mahajäämise. Üht kahvatanud meest näen mõlema käega pead kinni hoidvat, nagu oleks teda raske hoop tabanud. Kestab kaua, enne kui ta märkab otsusele jõuda naist kahe lapsega, kes tunnistati terveks, reisida lasta; ise tahab aga sõita Hamburgi, et Saksa liini tohtrite juures õnne katsuda ja sealt siis perekonnale New Yorki järele rännata. Kuid mis siis, kui katse ka seal ei õnnestu? Või kui Ameerika arst reisi lõpul ometi „ei” ütleb?

      Vaheajal on ka esimese ja teise klassi reisijad laevale jõudnud. Ärasõidu ettevalmistused on kärmesti käsil. Juba tõmmatakse trepid üles. All aga nuuksuvad äratõugatud ikka veel, püüdes nagu arste või laevaülemaid veel viimasel hetkel armuheitmisele liigutada. Härras etendus huvitab rikkaid inglasi ja ameeriklasi esimeses klassis. Nad hakkavad ülalt oma jalutustekilt nutjaile raha alla pilduma. Mitte kulda, aga hõbedat ja niklit. Iseäranis helde on üks vana hall härra, kes loobib aiva Austria kroone. Esiotsa ei märka mahajääjad rahasadu tähelegi panna, väikesed terased uulitsapoisid, kes olukorda mõistavad, kannavad neile õhust püütud või maast korjatud annid ausasti kätte ning juhivad nende tähelepanu rõõmsaile annetajaile. Rahapildumine lõpeb alles siis, kui laev on sadamasillast nii kaugele nihkunud, et visked juba vette sulpsavad. Angelsaksid näikse lahtise käega olevat. Aga neil on ju seda puru ka nii liialiselt. Ja nad on lõbureisil – lõbureisil igavuse pärast …