Pika patsiga preili. August Kitzberg

on>

      Pika patsiga preili

      Lapsepõlvest saadik juba head tuttavad, olime me ühel pühapäeva õhtupoolikul hulga aja järel teineteist päris kogemata leidnud, päikese kõrvetamise eest jahedasse rooma keldrisse peitu pugenud ja seal rahuliku nurgakese otsinud, kus meid keegi ei eksitanud. Pudeli kerge valge prantsuse veini juures pidutsesime oma jällenägemist. Teadagi oli meil teineteisele palju jutustada. Naisevõtmisest tuli kõne Martin oli ikka alles poissmees; mis ta mulle selle asjatüki poole oma elust jutustas, katsun ma võimalikult tema enese sõnadega, ilma iga vahemärkuseta siia üles panna. Martin B. oli õieti esteet ja kirjanik, muudkui et ta oma annet iial ei olnud tarvitada katsunud, – on ju niisuguseid kirjanikke, kes midagi ei kirjuta.

      Ta jutustas, esiti energiliselt filosofeerides, siis enam ja enam satiiriliseks saades, vahel ikka mõteldes ja siis jälle üteldes.

      Pika patsiga preili? – Jaa, jaa, alles eile nägin temast und. Ja unenägu uneta ööl, kuis on ta pikk ja imelik, kui voodis vaiba all viibides uni tulla ja silmalaud kinni vajuda ei taha. Kuis lendavad siis mõtted püsimata ja piiramata läbi mälestuste vaba valla: üksainus kuuldud või loetud sõna veab siis terve pika kirju rea pilte vaimusilma eest mööda. Valgust ja varju, nuttu ja naeru, hõiskamist ja kaebamist näed ja kuuled sa, ja – «oh rahu, mis siis südamel, kui ta ei kaeba sinu peal’!»

      Kui ta ei kaeba! Kes vastab meile vastamatud küsimused ära? Oh, – kui me vastusele ei jõua, siis me trööstime ennast sellega: iga küsimuse peale ei ole vastust vajagi! Aga on ka küsimusi, mis ennast juba on ära vastanud, aga siiski lahtisteks jäävad.

      Üksainus sõna veab terve pika kirju kanga mälestusi enese järele! Nõnda see on. Mõnikord ei puudu kangas ka pildid, kujutised. Mõtle oma kägarasse kokkukuivanud riidenartsu, mille paarikümne aasta eest noored silmad vaigistamata pisaraid täis on nutnud – õiekuul, puhte, päevatõusu ajal, kõige ilusamas metsas, kui ööbik ka – nuttis ja kaebas!

      Ah, sina naerad? Naerda võivad selle üle ainult noored ja narrilased või jälle vanad ja vaevalised.

      «Üksinda lindu laulan ma lusti, üksinda kägu kukun ma kurba», küll sõna tõsises, aga koguni teises tähenduses, kui lauluisa Kreutzwald neid sõnu ütles. Väljas undab suurlinn ja – kilkamine, mida läbi üürikorteri seinte kuuldub, kilkamine ja sinna vahele kõlav manitsev hääl – need kõlavad teise mehe korterist. Teise mehe korterist, kes kord, kui ta minu kombel vana mees on, enesest võib öelda: «Ma olin inimene inimestega!»

      No jaa, mina olin ju ka inimene. Aga miks siis keegi mulle varem ei ütelnud, et «haridus ilma varanduseta on õnnetus» ja et need ajad mööda olid, kus nõndanimetatud haritud inimese nõudeid elu vastu elu ilma suurte võitlusteta täitis. Nüüd – hakkavad kodus, isatalus noorema venna põlvede ümber pehmed, paitajad lapsekäed ja – tema põlvekontides ei ole jooksjat. Ja mina olen haritud inimene, elan õhukeste seintega üürikorteris, väljas akna all on mul valge maja (muidugi mõista mitte minu oma), ei rohelist oksa ega härmatanud aiateivastki, ja – toas kummuti nurgas on mul kägarasse kuivanud, kahekümne aasta eest täisnutetud narts – ja naist ja lapsi ei jõuaks ma toita, kui mul neid oleks!

      Jälle sa naerad! Kuid mina ütlen sulle, neid nartse oli kaks, see teine, millele minu nimetähed nurga sisse olid tikitud, selle oli omal ajal ümmardaja vastu minu tahtmist puhtaks pesnud ja tulipalava triikrauaga üle triikinud. Ta on ammugi valgeks paberiks muutunud; võib olla, on keegi tema peale uudisjutte või koguni uneta ööde unenägusid kirjutanud – mis mina tean.

      Üksainus kuuldud sõna veab kirju kanga pilte enese järele. Eile seisis see sõna ajalehes «Linda», kellegi E. kirjutatud jutukeses «Teise asja talitusel». Ega see jutukene nüüd ise kuigi tähtis ei ole, ta on sedasama värki, nagu meie kõikide uudisjuttude kirjutajate katsekakud. Aga kolm sõna kõlasid jutukesest minu kõrva ja jäid sinna peatuma: «Badepark,1 Tallinna värav ja Karusselli uulits.»

      Jaa, jaa, minul on korra ka «teise asja talitusel» seal tegemist olnud. Kas ei seisa kõik – no ütleme ** külas? Ja kas ** külal ei olnud omal ajal halb au?

      Jumal hoidku mind ** küla üle midagi halba ütlemast: seal elab palju ausaid inimesi. Ja veel pealegi ehk Karusselli uulitsas. Badepargi lähedal elavad ainult suured saksad, kuidas siis mitte!

      «Külaprohvet ei ole kuulus oma kodumaal.» See sõna ei taha hästi pihta käia. «Haridus ilma varanduseta on õnnetus.» See on juba ära öeldud. Kust mina võtan paraja sõna sissejuhatuseks ja enese vabanduseks, et ma enam isakodus ei ela, ja seletuseks, mis mind sealt välja ajas? Isa ometi jättis – kõige raamatute eest hoiatamise järel (ema ütles ka: ega sa nende seest oma õnne välja ei loe) – talu siiski minule (vend Madis pidi kuhugi koduväiks minema) ja – tüki aega mina ometi ka taluperemeest mängisin. Mängisin selles teadmises, et Saksamaal, isegi Soomemaal, koguni päris «tudeeritud» talunikke pidada olema, kes omaga küllalt välja tulla. Ja idüllilist, vaikset, vagusat ja armast elu minagi isamajas toomingate all mõtlesin elada, talu pidada, raamatuid ja ajalehti lugeda ja söömavaheaegadel uudis- ja külajutukesi kirjutada. Palju haput piima ja silku tahtsin ma süüa, õlut mitte tilkagi juua, ehk küll härra Tilk Toris «karskuseasja» sel ajal veel sugugi üles ei olnud võtnud; kuidas siis talu teiste saksast perepoegade kombel minu käes ka vedelaks pidi minema?

      «Oh minu kuldsed paleused, oh minu …», teised sõnad võid järele lugeda «Viru laulikust»!

      Kuid sel ajal olin mina ikka märgas mees. Vallavanemakski lubati mind valida, kui ma ennegi seaduses nõutud 25 aastat vanaks ära saan.

      Ei tea, miks nemad – naabrid ikka – mind pärast siiski vallavanemaks ei pannud ja miks nad mind isekeskis Saks-Mardiks nimetama hakkasid ja mind natukene – kuidas nüüd peab ütlema – kerglaseks pidasid!

      Aga minul oli ikka ka omajagu sõpru. Koolmeister, kaupmees, mölder ja mõni muu ka veel. Nende meeste sõpruse pärast mina vist ka päris naeruvääriliseks ei langenud. Rahvas, kuigi mina küll igapidi püüdsin nende keskel nende taoline olla, – nemad mind täismeheks ja täistaluperemeheks ei lugenud.

      Kuid see kõik ei puutu Karusselli uulitsasse.

      Nagu öeldud, kaupmehega me olime sõbrad. Oi, see oli mees. Tema ei osanudki kirjutada, aga muidu oli ta päris saks. Kui teda linna «bürjerite» hulgas nägid, siis ei paistnud teda kusagilt välja. Elu oli teda palju õpetanud, teda mitmesuguste inimestega kokku puutuda lasknud, sealt ep tema saksus pärit oli. Kõik oli tema õppinud, ennast viisakalt üles pidama, mitmesuguseid teadusi, – aga üks asi oli imelik: saksa keelt ei olnud ta ära õppinud. Või jälle ta häbenes seda rääkimast. Sest et linnust siiski laulu oleks tuntud. Tema tahtis olla parem tubli eestlane kui vilets kadakasaks. Oi, oi, teda oleks pidanud meie bürgeritele vait, suu kinni, muidu nad viskavad mind veel «Gewerbevereinist»2 välja.