Õnnevarjutus. Marie Under

nina sirgust, turgutasid nõuga.

      Kui siis viimaks läksid, järel jutupära,

      Ema mõtles: imestasid lapse ära.

      Pildus jälgedesse neile tulist tuhka:

      Egas või ju teada, kuri silm ei puhka.

      Istus siis sääl omas uues saleduses,

      Imetas ja vaatles väetit rõõmuhaleduses:

      Nina kibuvitsapunga, silme toomemarju,

      Huulte punaputukat, mis pugend nisa varju.

      Juba päike läindki ammu Maarjavalda,

      Tema aga imikut ei rüpest panna malda.

      Äkki majaesikulle ilmub libauss:

      Nüüd on, nüüd on lähenemas õnnetus.

      *

      Kosus, mis ta kosus, aga vähehaaval,

      Miski nagu puudus sel hoolt-armusaaval.

      Kuigi piima ohtralt suhu nirises,

      Pirtsakaks ta muutus, aeva virises.

      Noorik oli tõesti avanisa-amm,

      Aga poja janu oli vägevam.

      Oli ta küll enne naeratandki harva,

      Nüüd kuid nägu oli aina nutukarva.

      Neelas iga iva, mis ta suhu puutus,

      Kiduramaks ikka, kõhetumaks muutus.

      Ihurammuks sest ei tulnud sootuks lisa:

      Piimaliha kahanes, ja kasvas kisa.

      Kutsus ema raugutaja-moori appi,

      Et see arstiks rüpepoisi kehajaksu nappi.

      Vihtles, hautas tark siis last all leilivõlvi,

      Ohatelles mudis kubemeid ja triikis põlvi.

      „Sopp, sopp soone pääle!” pildus värsket vihta,

      „Vihalehes veere pääle!” tallaalust pihta.

      Käänis poisi põlvedelle looka nagu vibu:

      Harjaksetevõtuks selga pärmikibu.

      *

      Kas see kadumise laps? Ei löönud väginema!

      Siit-säält omas ängistuses otsis abi ema:

      Hiiepuude okstesse ta sidus kirju paela,

      Et saaks hädajala kord ju kandma kaela.

      Ahju alla, kolde nurka viskas leemevahtu

      Viruskundrale, kuid lapsest vaevavimm ei lahtu.

      Isa kasetohust tegi uue Tõnni-vaka:

      Heldelt seda täideti – kuid laps ei jäänud vakka.

      Silmad läksid tal kui lähkrikivid tuhmiks,

      Vaade muutus sõgedaks ja üsna juhmiks.

      Ema pääle mitmetsugu võlumite

      Kivihaldijalle kivile viis riidest tite:

      Õmbles litrid silmiks pähe, kardas kuueääred,