Aga kui ema lõpuks pistis sõrmed, kuhu Ats käskinud, siis mangus see kohe edasi:
„No mis see siis sulle teeb, kui sa nüüd natukenegi katsud tõsta, ainult niipaljuke, et sa teaksid, kui raske see suur kivi on.”
Nõnda siis ema tõstiski pisut kastikaant ja Ats pistis kärmesti oma ilusa lepapulga talle vahele. Rebasepoegki, kes vahtis oma põlevate silmadega, nägi, kuis just Ats pistis selle ilusa uue pulga kastikaane vahele, mitte ema.
„Juba valmis!” hüüdis poiss rõõmsalt.
„0led sina aga kärmas!” imestus ema.
„Noh, näed nüüd, ema, sa jaksasid küll, ainult et sul omal polnud julgust katsuda,” rääkis Ats. „Vaat' mis hea, et mina sulle nõu andsin.”
„Jah, sinust on mul juba suur abi,” vastas ema.
Rebane jäi paariks nädalaks siia kasti ja iga päev Ats vahtis teda läbi irvakile jäetud kaane prao ning ajas temaga pikad jutud maha. Ta seletas temale ojapurdest, noorest lepikust teisel pool oja, mäenukist, kuhu paistavad kõik metsasuitsud, liiatigi veel kui ronida seal selle oksalise kuuse otsa. Ats lubas Mossale seda kuuske näidata, enne aga ta kasvagu pisut suuremaks ja saagu targemaks, nii et ta mõistab, mis on kuusk ja mis oks. Nüüd olgu tal aga esimeseks mureks, et ta teaks, kes on Mossa ja kes Piitsu, kui see tal selge, alles siis tulevad asjad, mis palju raskemad.
Ühel päeval ütles Ats emale:
„Rebase silmad ei põle enam nii hästi kui enne ja karv pole tal ka enam nii ilus.”
„See on sellepärast, et sa teda nii palju vahid,” seletas ema. „Rebasepoeg ei taha, et inimene teda ühtpuhku piilub.”
„Miks ta ei taha?” küsis Ats.
„Tema tahab üksi olla,” ütles ema. „Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad.”
„Kas kassipoeg vaadates ka niruks läheb?” küsis Ats.
„Kassipoeg ei lähe, aga, näe, rebasepoeg läheb,” seletas ema.
Ats pidas pisut aru, kas võtta ema sõnu tõena või naljana. Aga veel enne kui ta jõudis otsusele, kuulis ta ema ütlevat isale:
„Sa peaksid oma rebasele parema paiga muretsema, kus ta saaks rohkem õhku ja päikest, muidu läheb teine niruks, ei taha enam süüa ega kedagi, ainult vett lakub pisut. Näe, poisski paneb juba tähele, et rebase silmad ei põle enam nõnda nagu enne ja et karv tokerdab ära.”
„Esiteks ta kartis kangesti; mõtles, ei tea mis talle tehakse, sellepärast põlesid ta silmad nii väga,” seletas isa; „aga eks võiks ta ka kuhugi mujalegi panna. Ma teen talle kaelarihma ja panen ta siis keti otsa.”
Seda kuulnud, Ats jäi pikisilmi ootama, millal küll isa hakkab rebasele kaelarihma tegema. Aga päev kadus päeva järele, ilma et Ats oleks midagi selletaolist tähele pannud. Viimaks tal katkes kannatus ja ta küsis emalt, miks isa ei hakka rebasele kaelarihma tegema.
„Isal pole kodu parajat rihmajuppi, millest teha,” vastas ema. „Ja ilusat vaskpannalt pole ka.”
„Kas rauast ei kõlba?” küsis Ats.
„Ei, rauast ei kõlba,” seletas ema. „Vasest on ilusam.”
„Aga kust isa saab vasest?” päris Ats.
„Poest, ikka poest,” vastas ema.
„Millal isa läheb poodi?”
„Pühapäeval, ega enne,” ütles ema, „argipäeval pole aega minna.”
„Mis päev täna on? ”
„Täna on reede, ” ütles ema.
„Nii et homme on laupäev ja siis tulebki pühapäev,” järeldas Ats.
„Jah, tunahomme on pühapäev ja siis läheb isa poodi ning ostab ilusa kullakarva pandla ja paraja tüki nahka.”
Nõnda oli siis Atsil üsna selge, kui kaua ta peab veel ootama, enne kui isa võib hakata tegema rebasele kaelarihma: ta peab ootama terve tänase päeva, tänase õhtu, tänase öö, siis homse päeva, homse õhtu, homse öö, tunahomse hommiku, mis on juba pühapäeva hommik, ja tunahomse päeva, sest isa jõuab poest alles pärast lõunat tagasi. Kogu seda aega Ats kujutles endale hirmus pikana, nii pikana, et hakka kas või nutma ja valva pooled ööd. Aga siis juhtus äkki nõnda, et see hirmus pikk aeg kadus nagu lühike silmapilk. Selle imeliku muutuse põhjustas elus vares, kelle isa tõi metsast koju ja pani rebase juurde kasti.
„Kuidas sa ta kätte said?” küsis Ats isalt.
„Ma lasksin tal teise tiiva vigaseks, nii et ta ei saand lennata,” seletas isa. „Kukkus teine nagu vana kasukas krõbinal maha.”
„Miks sa ta rebase kasti paned?” päris Ats.
„Tahan näha, kumb on üle, kas rebane või vares,” ütles isa.
See oligi see asi, mis huvitas Atsi nii väga, et kujutletud hirmus pikk aeg muutus peaaegu silmapilguks. Suure põnevusega piilus ta läbi prao, mis rebane ja vares kastis teevad. Aga esiotsa nad ei teinud midagi, vaid vahtisid teineteisele üksisilmi otsa, ning äkki Ats pani tähele, et rebase silmad põlesid samuti kui alguseski.
„Miks põlevad rebase silmad nii väga varese peale?” küsis Ats emalt.
„Vares on kuri lind, sellepärast,” vastas ema. „Vares sööb väikeste laululindude pesad ja viib kanapojadki ära. Ning kui ta leiab tedre või rabakana pesa, siis pistab ta ka nende munad kinni. Isegi ematedre enese alt, kui see istub pesal, kougib ta munad välja ja joob nad tühjaks, niisuke kuri lind on vares.”
„Aga miks emateder laseb oma mune võtta, kui ta istub parajasti pesal?” küsis Ats.
„Teder ei saa varese vastu, varesel on suur tugev ning terav nokk,” ütles ema.
„Aga kas rebane saab varese vastu?” küsis Ats.
„Vana rebane küll, aga meil on ju poeg,” seletas ema; „küllap näis, mis tema selle va karjajaaguga peale hakkab.”
Ats jooksis jällegi kasti juurde vaatama, mis teevad rebane ja vares. Aga need ei teinud ikka veel midagi, istusid igaüks oma nurgas ja silmitsesid teineteist vastastikku. Ometi Ats tahtis tingimata, et nad midagi teeksid. Sellepärast ta võttis paraja kepi, pistis selle prao vahelt sisse ja hakkas varest udima. See ajas noka laiali, kähises pisut ja hakkas kepi otsast kinni. Samal ajal ta näis silmitsevat mitte keppi ja poissi, vaid aina rebast, nagu oleks see tähtsam kui kõik muu.
Pika udimise järele Atsil õnnestus varest rebasele lähemale ajada. Nüüd võttis see südant ja kargas varesele kallale. Kuid vares hakkas tal oma suure musta nokaga just otsa eest silmade vahelt kinni ja sikutas. Rebane niuksatas ja kahmas varesel kahe esimese käpaga omakord pea ümbert kinni, nagu tahaks ta temale pai teha. See ei meeldinud varesele. Ta laskis rebase lahti ja mõlemad taganesid igaüks oma nurka, kus nad olid asunud esitekski.
Nüüd Ats katsus lükata rebast varese poole, kuid see ei õnnestunud, sest rebane veeres kui kera kepi eest ära, või ta hakkas nii kõvasti oma valgete teravate hammastega kepiotsast kinni, et see oli varsti üleni täkkeid täis. Nõnda siis Ats asus uuesti varese kallale ja sai ta veel kord rebasele lähemale. Aga kui see tahtis jällegi tema natti kinni karata, viskas vares enda äkki selili ja andis rebasele oma tugeva noka ja mustade küüntega nii valusa hoobi, et see põrkas oma nurka tagasi. Vares jäi veel natukeseks selili lamama, nagu ootaks ta rebaselt uut kallaletungi, aga kui see ennast ei liigutanud, kargas vares maast üles ja taganes kaugemasse kastinurka.
Ats togis varest ja rebast kepiga kogu päeva ja need lõid isekeskis nii mõnegi vihase lahingu, aga võimata oli aru saada, kumb saab kummast lõpuks üle. Õhtul anti mõlemale süüa ja pühapäeval Ats mõtles oma mängu jätkata. Aga kui ta hommikul