„Chief, keera raadio BBC peale, inglastel on mereilmateate aeg.” Kapteni ärevus nakatas ka Rocca al Maret. Rabistades kruttis mees raadionuppe, püüdes tabada vajalikku sagedust. Läbi vilina ja ragina kostis öiselt hämarasse roolimajja naisdiktori, surmaotsust ette lugev kiretu hääl: „…extremely deep Atlantic Low, which expected Biscay, turning under High Pressure and started rapidly to Golf of Gibraltar…” Toomas toetus raskelt kätega kaardilauale. Kapteni kõige halvemad kartused olid nüüd täpse kuju saanud. Kaardikambri seinal hakkas tööle Furuno, meteoteadete vastuvõtmise aparaat, mis vaikse surinaga ühest otsast valget paberlinti sisse ahmis, et teisest otsast trükitud teksti välja sülitada. Mehed tunnistasid vaikides trükkivat seadet, mis pilgutas korraks oma rohelist silma ja vaikis siis kurjakuulutavalt. Kapten ruttas linti rebima ja asetas trükitud teate kaardilauale valgussõõri – jah, sitad eelaimused olidki tõeks saamas: „…sügav Atlandi madalrõhulohk, mis eelnevalt suundus Biskaiale,” luges ta valjusti kohtuotsust, „pöördus kõrgrõhkonna mõjul itta ja liigub ülikiiresti üle Madeira saarte Gibraltarisse…” Kapten Kuke peas lõid mõtted virvarri, kui ta lugemist jätkas: „Ennustatakse, et kohale jõuab hommikuks.”
„Toomas, kuule, Toomas,” oli uudis lõpuks ka vanemtüürimeheni jõudnud, „see… see…” kogeles ta ähmis, „peaks ju siis üsna varsti siin olema.” Jahmunult jäi mees keset roolimaja seisma. Kapten aga luges süvenenult edasi: „…läänetuul tugevneb, muutub tormiks, pöördudes loodesse ja hiljem põhjakaarde, saavutades puhanguti kiiruseks 35 m/s.” Siinkohal lõi lootusetusetunne nagu ristlainetus kapteni pea kohal kokku. Paberilipakas pudenes näppude vahelt, kuid laevajuht ei märganud seda. Tuul loodest, otse kalda peale, lipsasid mõtted nagu pääsukesed läbi ta pea – 35 m/s, tühi laev ja ilma peamasinata… „See on kindel kabel,” pomises ta tühjusesse vahtides endamisi. Nagu transis jalutas ta kangetel jalgadel illuminaatori juurde ning vaatas merele, kus võiski juba märgata esimesi tuulesuuna muutuse ilminguid.
„Vaata, seda see Jussi luuvalu ja minu hingevalu tähendasidki,” pomises kapten poolvaljult nina alla. Raadiotelefon, mis viimased pool tundi üsna rahuliku ja vaikivana oli püsinud, hakkas järsku elama. Naisoperaatori ärev hääl saatis kutsungi kõigile laevadele: „Security, security, security,” teadustas ta kiirustades, „All ships, all ships, all ships. This is Casablanca Port Control – Gale Warning…”
Toomas ei jäänud teadet kuulama, tema jaoks oli niigi kõik selge. Püüdes mõtetes mingit selgust luua, astus ta kaardikambrisse.
„Toomas, kuule, Toomas.” Kaardikambri lävel seisis näost kaame vanemtüürimees, kes oli ennast nüüd liikuma saanud. Otsakondile tõstetud prillid, pealael turritav juuksetutt ja ümmargused ähmis silmad andsid talle vette kukkunud öökulli välimuse. „Sa… sa… sadam hoiatab kõiki laevu,” kogeles ta, „kästi ankrud tõsta ja avamerele põrutada, aga me… me…”
„Avamerele, avamerele,” röögatas kapten, „kas, kurat, aerudega või?”
„Pea… pea… peamasinat,” kokutas Chief, kuid Toomas ei lasknud tal lõpetada.
„Tean isegi, et peamasinat meil ei ole,” lahvatas viha temas pinnale. „Sadam hoiatab, muudkui hoiatab,” sisistas ta läbi hammaste, „kus, kurat, nad varem olid?” Kapten Kukk tundis, et vihahoog tegi head, vabastas meeled kammitsast ning ta oli jälle võimeline otsuseid vastu võtma.
„Vanemtüürimees, kutsuge meeskond salongi kokku, ja imesiva,” oli ta nüüd resoluutne ja lakooniline. Raaditelefonist kostis esimesi väljakutseid: „Casablanca Port Control, it’s motorvessel „Iron Express”, I heave up my anchor and started to open sea.” Esimesed linnukesed juba lahkuvad, mõtles kapten Kukk, kibestunult radariekraani silmitsedes. Lokaator näitas, et kaldajooneni oli 2,5 miili. Kolmkümmend viis meetrit sekundis, kolmkümmend viis meetrit sekundis, vasardas peas – lükkab otse kaldasse, ja peamasinat ei ole, sellisele märulile ei pea ükski raud vastu, muretses Toomas, teades „Maria” vanade ja viledate ankrukettide olukorda. Aga kui… – korraks piilus kapteni hinge heledam lootusekiir – kui tellida sadamast puksiir, see jõuaks meid ehk veel varju alla tirida. Paari kiire sammuga astus ta raadiotelefoni juurde, haaras juba toru järele ja lõi siis kahtlema. Mida selline puksiiritellimine võib pühade ajal maksta, esitas ta endale küsimuse, vastates samas – raha, ränka raha. Kuidas sa, mees, suudad selgitada reederile sellise tohutu kulutuse mõtet, mis tõele au andes, kapten Kukk, on tehtud ikkagi sinu hooletuse ja heasüdamlikkuse tõttu – lihtsalt tundsid mehaanikutele kaasa. Keda kuradit see enam huvitab, et selline remont oli mõeldud asjade käigu parandamiseks ning lõppkokkuvõttes igati kasulik ka reederile. Toomas pani telefonitoru käest. Resultaat oleks sulle, kapten Kukk, ikka üks – võta kepp ja kott ning kõnni, hüvasti, „Maria”. Nagu rõhutades oma otsuse lõplikkust, surus kapten telefonitoru teist korda veel tugevamini hargile. „Ei, nii see ei lähe,” mõtles ta otsustunult, „tuleb oma jõududega hakkama saada. Mehaanikutele tuli ahtri alla, ja küllap saab ka peamasina kiiremini kokku.”
Unesegane ja joomalõbus jorin vaibus kapteni salongi saabumisega. Toomas heitis kiire pilgu oma meeskonnale. Suurem osa neist olid kindlasti juba näinud und oma peredest ning järsult koist välja kistutena ei taibanud veel, mis neid ees ootab. Aga reaalsus, see salakaval ja ootamatu, murdis sisse nii ustest kui akendest. „Ei, ei ole merel ikka pidude ega pillerkaari koht,” vilksatasid Toomasel veel korraks läbi pea kapten Põllu sõnad.
„Mehed,” pöördus ta tõsiselt oma laevapere poole, „pidu on läbi. Teen lühidalt. Loodekaarest on tulemas torm – 35 m/s.” Ta vaikis, lastes öeldul settida. Unistelt nägudelt paistis segadus ja uskmatus, kuid tasahaaval hakkas üht-teist kapteni jutust kohale jõudma:
„Mis… kus… kuidas nii äkki, ja siin rajoonis?” pudenes läbisegi küsimusi. Kapten Kukk nõudis näpuga lauale koputades vaikust: „Tasa, mehed, tasa, laata pidada ei ole aega. Arvan, et kõigi jaoks on selge – kui ankruga peaks sellise tuulega midagi juhtuma, ootavad meid kaldal paarikümne minuti pärast Allah ja kaljud.” Meeste lõbusad unerähmas näod muutusid tõsisteks ja murelikeks. „Palju meile enne tormi saabumist on aega antud, ei tea keegi,” jätkas kapten, „üks aga on kindel, üsna varsti on see siin. Seepärast,” Toomas otsis silmadega mehaanikuid, ja leides noorema neist, lisas, „sina, Avo, tõstad vanemmehaaniku koist, ja kiiresti masinasse. Peamasina peab korda saama, kiiremini veel, kui võimalik.” Vändakesel oli ehmunud nägu peas, kui ta tooli kolistades tõusis. Segaduses püüdis ta midagi öelda: „Ma… ma arvan…”
„Ma ütlesin, masinasse, ja kiiresti,” lõikas kapten tal sõnad suust. Teine mehaanik kehitas süüdlaslikult õlgu, ja põrgates lävel kokku saabuva vanemtüürimehega, kiirustas lahkuma.
„Kuus laeva on juba läinud, ülejäänud paistavad auru all olevat, tuule kantis loodesse ja lainet on juurde pannud,” oli vanemtüürimehe teade kaptenile. Tormil tundub tulekuga tuli takus olevat, vilksatas mõtteviirg läbi kapten Kuke pea, enne kui ta käsklusi jagama asus: „Teine tüürimees, kohe silda – jälgi ümbritsevat olukorda, hoia mind asjaga kursis. Chief, võta üks madrus, ja kiiresti pakile – ankur ja selle kett jäävad sinu mureks. Pootsman, kontrolli laev üle – illuminaatorid, veekindlad uksed ja nõnda edasi, küllap tead, pole esimest päeva merel.” Toolidega kolistades tõusid mehed ja kiirustasid lahkuma. Nüüd, kus iga mees oli ülesande kätte saanud, polnud enam aega mõelda ees ootavale.
„Arno,” peatas kapten pootsmani, kes Chiefiga millegi üle žestikuleerides oli juba ukseni jõudnud, „jää veel momendiks.” – „Kuulen, kaptenihärra,” astus hülgevuntsiline turd kuju paar sammu lähemale.