„Kurat võtaks, säh sulle slämming,” vandus vanemtüürimees läbi hammaste, „pane või kiiver pähe.”
„Ku… ku… kurat,” kokutas ähmis roolimees, „se… se… selline pauk ja vibra võivad kondid murda.”
„Kui sul või mul, siis pole veel hullu, aga kui tervel laeval, siis on küll sitt majas.” Jaak Pint surus käed püksitaskusse ja asus taas illuminaatori alla vahipostile.
Järsku vilksatasid juhtpuldil kõik punased, rohelised ja kollased signaallambid, ärevalt kiunatas alarmsireen ja siis kustusid kõik tuled. Korraga valitses sillas tavatu vaikus, kuid seda valjemini oli nüüd kuulda illuminaatori taga märatseva tormi häält. Vanemtüürimehe hinge tabas külm sähvatus nagu noahoop.
„Rool ei tööta,” kostis hädine hääl pimedusest.
„Üle avariiroolile,” röögatas Chief pimedusse ja kiirustas masinatelegraafi juurde. Nii oligi, tahhomeeter näitas nulli, peamasin seisis.
„On vaid aja küsimus, millal laev end lappi lainet keerab, ja siis on minek,” mõtles vanemtüürimees. Kiirustades valis ta kapteni numbri ning tundis, kuidas otsmikule tekib külm higi. Telefonile ei vastatud, kuid roolimaja uks prahvatas valla ning silda ruttas kapten Liivak.
„Mehed, mis teil siin toimub?” Ta pilk otsis hämarusest vanemtüürimeest. Jaak Pint märkas, et kapten on täies riides. Pole und saanudki, mõtles Chief endamisi.
„Masinast pole kippu ega kõppu,” kehitas mulk õlgu, „kogu vool on kadunud ja peamasin seisab.”
Kapten Liivak ei leidnud sõnu, ja mida sa siin oskadki öelda. Korraga tuli valgus tagasi ja rool hakkas tööle. Avariigeneraator käivitus, vilksas mõte läbi kapteni pea. Ta astus akna alla. Puurides pilgu pimedusse, püüdis mees korrastada mõtteid ja leida mingit väljapääsu. Endiselt undas ja hädaldas laeva sisemuses alarmsireen, aga illuminaatori taga mühises ja raksus võidukalt Lõuna-Hiina meri. „Doris” kaotas kiirust, mida tal ennegi üleliia ei olnud, ning nüüd oli võimatu laeva vastu tuult ja lainet hoida.
„Jälle ei kuule rooli,” hädaldas roolimees. Higist leemendades keerutas pärnakas suurt puust rooliratast.
„Näen,” pigistas kapten Liivak läbi hammaste ja vaatas pingsalt illuminaatorisse. Tasapisi ületas lainete ramm laeva inertsi. „Doris” hakkas vasakule kalduma, esialgu nagu vastu tahtmist, siis aga üha kiiremini. Juba tabasid esimesed lained vööri paremalt, sõitsid pakist mühinal üle ja aitasid laeva lappi lainet pöörata. Midagi viletsamat oli raske ette kujutada. Tahtmatult mõtles kapten Liivak oma laevale, meeskonnale ja kaubale, kõigele sellele, mis oli tema kätte usaldatud ja mille päästmiseks ta praegu ei näinud ühtegi võimalust. Laev peamasinata on vaid üks suur ja kohmakas raudkast, mis muutub ohtlikuks nii meeskonnale kui ümbritsevale keskkonnale. Juba kallutas esimene tõsine laine „Dorise” sügavale vasakule kreeni. Esimesele järgnes läbematult teine, mis põrutas – esialgu küll kergelt – oma raudse rusikaga, nagu prooviks, kaitsetu parema parda pihta. Sillas valitses vaikus. Mehed olid klammerdunud kes mille külge ja vahtisid pingsalt pimedusse. Tuule undamine, lainete mühin ja vihma rabin vastu aknaid olid hästi kuulda. „Doris” tõusis vasakust kreenist, et siis hooga paremasse söösta.
„Kui nüüd ketid ja talrepid, ketid ja talrepid…” pomises vanemtüürimees Jaak Pint, märkamata, et kordab lauset valjusti. Kapten Liivak püüdis mitte mõelda trümmi põhja aheldatud 92-tonnisele kraanaalusele, mille liikumine… Telefonihelin sundis mehi võpatama, samas süttisid peamasina puldil kõik tuled.
„Sild, kapten,” haaras Liivak kiirelt telefoni järele.
„Avariigeneraator käib,” kuulis ta läbi mootorimürina vanemmehaaniku ähmis häält, „kohe läheb peamasin ja anname pöördeid.”
„Ja kiiresti!” röögatas Liivak ning viskas toru hargile. „Doris” ajas end vahepeal püstakile, et siis jälle raskelt vasakule küljele vajuda.
„Parem poord,” kamandas kapten roolimadrusele ja tuikus seinast tuge otsides tagasi illuminaatori alla. Järjekordne üheksameetrine laine purjetas uhkelt üle teki. Kriuksatas metall, kuuldus raksatus.
„No nüüd läheb,” mõtles Ants Liivak ja surus illuminaatoriraami, nii et sõrmenukid valged. Parempoolne kolmest 15-meetrisest kraanafermist, mis olid kinnitatud trümmiluukidele roolimaja akende all, ei pidanud veesurvele vastu. Neli kinnitusketti lendasid sädemeid pildudes juppideks ning raske raud nihkus mürtsatusega oma keskmisele naabrile selga. Vibratsioon laeva sisemusest andis märku, et vanemmehaanik on peamasina hingeelus selgusele jõudnud. Jälle tõusis „Doris” vasakust kreenist ja kukkus paremale. Hinge kinni pidades jälgis kapten, kuidas lahtine ferm närvesööva kriuksumisega mööda trümmiluuki paremale libises, jäädes siiski veel äärele pidama.
Tugevnev vibratsioon andis märku peamasina pöörete kasvamisest. Meeleheitlikult peksis propeller ahtri taga vett, kuid veel oli meri tugevam ja endiselt seadis „Doris” oma kaitsetut paremat parrast lainete löögi alla. Torm kasutas kümnetonnist fermi nagu löögirusikat. Uuesti langes laev järsult vasakule küljele ja rauast monstrum kihutas oma keskmise naabri suunas. Tekist üle mühisev laine lisas protsessile hoogu juurde. Kokkupõrget saatis prantsatus, raksatus ja metalli hale kräunumine vastu metalli. Ka keskmise fermi purunenud kinnituskettide lülid lendasid üle teki laiali.
Veel üks selline lops, ja kogu kaup on vasakus poordis hunnikus, mõtles Ants Liivak ärevalt, see aga tähendaks üsna kindlalt külglaines laeva kummulikeeramist.
Momendil teadis ja kordas kapten ainult kahte palvet:
„„Doris”, ole inimene, hakka pöörama. Ketid ja talrepid, ketid ja talrepid, pidage veel üks nõks vastu.”
„Doris” tõusis vasakust kreenist. Kõheldes nõksatas ka laeva vöör ning hakkas tasapisi pöörduma vastu lainet. Kapten Liivak vaatas prožektoritest valgustatud tekki, hoidis hinge kinni ja palvetas Neptuni poole.
„Kurss 25 kraadi,” sosistas ta roolimehele, ise silmadega välistekis kinni. Vanemtüürimees Pint, kes kõrvalakna all seisis, oli unustanud käe otsmikule ja piilus vargsi ühe silmaga kämbla varjust. Tasapisi, kuid nüüd juba lõbusamalt jätkas laev pööret vastu tuult, kaldudes aeglaselt paremasse kreeni. Raske kümnetonnine kollane raudmonstrum kaalutles pikalt, kas liikuda või mitte, kuid lõpuks siiski liigatas paigalt, kriiksatas hingekriipivalt ja libises trümmiluugi äärele, kuhu siis seisma tardus.
„Kursil 25 kraadi,” raporteeris Tuki-Tuki. Alles nüüd hingas kapten sügavalt sisse ja pühkis üle higist märja otsmiku. Seekord olid nad vist pääsenud. Suured lainejurakad rammisid laeva, kuid sellel kursil tekitas see vaid pikiõõtsumist, visates pilvedesse kord„Dorise” vööri, siis jälle ahtri. Kapten Liivak valis peamasina pöörded parajasti nii, et laev õõtsus rahulikult lainetega kaasa, kuid samas kuuletus ka veel roolile.
„Chief , võta Joosep, pootsman ja teised mehed kaasa,” asus kapten ise rooliratta taha, „kinnitage tekikaup uuesti ja vaadake, mis trümmis toimub.”
Uksemürtsatus jättis laevajuhi silda omapäi. Ants Liivak roolis alust, jälgides hoolega tuule suunda ja lainete jooksu. Seda tööd ei saanud kellegi teise hooleks usaldada, liialt vastutusrikas oli „Dorise” õigel kursil pidamine. Väike vääratus, üks tõsine laine tekis oleks tähendanud inimeste uputamist. Kapten roolis laeva, mida iga lainemürakas püüdis kursilt lükata ja tundis vastutust raske koormana kukil lasuvat. Kuid nüüd, nüüd oli see juba hoopis midagi muud, midagi sellist, mille puhul ta oli ka ise