köögis istudes aknast välja
kollased paneelmajad nukralt ja tuimalt
antennid sarvedeks peas
vaatavad oma saja aknaga
liikumatust perspektiivist igavikku
ikka igavikku
isegi kui neil klaasid eest lüüa
ja tuul keskküttesoojuse asemel
neisse lendama jätta
iga provints on omamoodi Tšernobõl
aga võib–olla olen mina tuumaelektrijaam
mille plahvatamistõenäosus on kohast sõltumatu
milleks siis õõnestada pinda millel elan
kui käidav tee niikuinii on ainult minu
enda jalge all
sääse
Siit ma olengi pärit
kus majad on jäänud tühjaks
põlenuks, elektrituks, kulunuks
ja aknad lüüakse katki
ja väiksed krantsid
jooksevad ringi, karjuvad närviliselt
kurb ja armas on see koht
nagu mina
aastakümneid mittetähenduslikku
alati hukka läinud noorust
Alphaville’i viisidega
kumab mul meeles
ka siia ei mahu ma üksi
oma Metro Luminaliga aga
ma tulen ikka ja jälle
sest iga kõdunemine
kasvatab mu armastust
Kuidas ma veel siinsamas mängisin
rõõmsa, kuid tagakiusatavana,
ja nüüd
oma maailma seljakotis kandes
murtud südamega
vaatan 6. maja ainukest tuld
Olen liiga noor memuaarideks
aga seda kohta ma veel tahan
endas kinni hoida
kui viimast säilet lapsepõlvest
Sääse on vanem ja targem
kui mina
aga temagi süda on hüljatud
ja ta lohutab mind:
keegi ei koli enam tagasi
aga olnut ei tiri keegi
ühestki seinast
mis elab nüüd veel metsikumalt
Sääse
mu betoonist külm tugi
*
vahel tundub, et mu ümber
on ainult joodikud ja hullud
kui käin mööda kodutänavaid
mõtlen:
kuhu ja mis edasi?
väikelinnad ongi Eestimaa
pole patriotism see, vaid fakt
iga 9. on ehitaja
iga teine elab väikelinnas
noored joovad
stressist ennast purju
mõni niisama mõttetusest
jääbki jooma
mina pole ütleja
kas vale see või õige
siitsamast tulen ju isegi
purjuspäi hull joodik
sitta kah
kõik need poisid ja tüdrukud
siia ilma sündinud
kel kodu väärtusena kaheldav
peavad endaga ise hakkama saama
kõik need poisid ja tüdrukud
tahavad elada
aga vahet pole
kas nad on andekad või ei
kas neil on üüratult palju või vähe
potentsiaali elus hakkama saada –
kõik nende püüdlused on valed
poiss, sa ei tohi klassiõe suusasaapaid varastada
mis sest, et su ema on joodik
isa tappis mingi mehe armukadedusest ära
ja istub vangis
ja et muudmoodi sa võib–olla süüa ei saaks
ära kurat joo oma palka maha
see tapab su noore maksa, noore elu
need joodikud pole sul mingid sõbrad
mis sest, et kõik, kes sul elus üldse on
on nemad
tüdruk, ära ole nädalate kaupa kodunt ära
ära jäta nõusid pesemata kui su
ema sind ei armasta
ära tee välja, kui su pere su üle irvitab
ole ometi normaalne
“vahi, milline sa välja näed
nagu kloun
tsirkusest oled või
narkar ja lits oled
mul on piinlik su pärast”
ja tüdruk
saadab ta iga kord vittu
kui ema talle harva helistama peaks
kõik need tüdrukud ja poisid
sitastes ja haledates
tolmustes endistes tööstuspiirkondades
tahavad hakkama saada
ei taha end paneelmajas või
puukuuris üles puua
võib–olla ei tahaks end nädalast–nädalasse
pilve juua või tõmmata
kopsuvähki suitsetada
kui see kedagi ainult kotiks
punkrock dekadents
ma ei hakka end enam isegi õigustama
mul pole aimugi
kas ma elus üldse millegagi hakkama saan
olgu see siis keskkooli lõpetamine või
töökohal töötamine
nüüd juba mõnedki aastad
olen vältinud nii tööd kui kooli
ja ma pole olnud milleski hiilgav
mitte kunagi
kõik mida olen proovinud
olen pooleli jätnud
olen otsinud ja mitte leidnud
te võite seda mulle ette heita
kui tahate
aga ikka pean ma edasi otsima
isegi kui see tundub olevat