Estéfanil oli palju Ühendriikidest pärit mänguasju. Tal oli haldjakell, mis helendas pimeduses, ja plastmassnukk, mis rääkis, nii et isegi ta huuled liikusid.
Nende köögis oli mikrolaineahi, röster ja elektriline mahlapress. Kõikjal majas olid laelambid. Neil kõigil olid elektrihambaharjad.
Estéfani kodu oli mu ema lemmikjututeemasid. Teadsin, et kui ema oli kolmanda õlle kurgust alla kulistanud, rääkis ta ainult Estéfani kodust või minu isast.
Nende kuradima voodilinad sobivad voodikatetega kokku ja nende rätikud sobivad ümmarguse põrandavaibaga. Oled sa märganud, kuidas nende nõud sobivad salvrätikutega? küsis ta. Ühendriikides peab kõik kokku sobima!
Pidin tunnistama, et tal oli õigus. Isegi kõik kolm õde kandsid alati komplektiks sobitatud riideid.
Vaata seda muldpõrandat, ütles ta. Vaata seda! Su isa ei armastanud meid nii paljukestki, et oleks koti tsementi ostnud. Ta tahtis, et kõnniksime keset ämblikke ja sipelgaid. Kui skorpion sind hammustab ja sa ära sured, on see su isa süü.
Kõik oli tema süü. Kui sadas vihma, oli tema ehitanud lekkiva katuse. Kui oli kuum, oli tema ehitanud maja kummipuudest liiga kaugele. Kui sain koolis halbu hindeid, olin tema tütar, sama loll kui temagi. Kui lõhkusin näiteks veeklaasi ära, olin samasugune käpard nagu tema. Kui rääkisin liiga palju, olin täpselt nagu tema, muudkui patrasin. Kui olin vait, olin jällegi nagu tema, pidasin end teistest paremaks.
Ühel päeval, kui Estéfani ema oli külmetunud ja end oma tuppa lukustanud, otsustasime María, Paula ja Estéfaniga jalutama minna.
Lähme vaatame ringi, ütles María. Ta hääl oli tol ajal summutatud, sest ta varjas pidevalt käega oma suud ja jänesemoka alt paljastuvat punast liha.
Hakkame México poole minema, ütles Paula. Ta plaanitses pidevalt Méxicosse minekut. Mehhiko kaardi pealt leidsime México alati kohe üles. Meie nimetissõrmed liikusid otsemaid riigi keskele. Kui Mehhiko oleks keha, oleks México selle naba.
Hakkasime Estéfani maja juurest sirges reas kõndima mööda iguaaniradasid, mis viisid meid sügavamale džunglitihnikusse. Mina olin viimane. María läks kõige ees, käsi suu peal. Paula oli ilus, hoolimata sellest, et ta ema oli ta hambad musta markeriga üle värvinud, nii et isegi ta huuled olid mustad. Minu ees kõndis Estéfani, seljas roosa T-särgi ja lühikeste pükste komplekt. Ta oli juba nii pikk, et nägi meist kõigist aastaid vanem välja. Oma sõpru vaadates jäin mõtlema: aga mina, milline mina välja näen.
Sa oled nagu oma isa suust kukkunud, ütles ema. Sul on pruunikas-punakas nahk, pruunid juuksed, pruunid silmad ja valged hambad. (Üks õpetaja ütles meile kord, et Guerrero inimesed on afroindiaanlased.)
Kõndisime María, Paula ja Estéfaniga México suunas, ronides oma kodudest kõrgemale ja maanteest eemale, ja džungel muutus tasapisi hõredamaks ja päike hakkas me lagipäid kõrvetama. Kõndisime ja hoidsime liikudes pilgud oma jalgadel. Me ei tahtnud komistada mao ega mõne mürgise olendi otsa.
Lähen siit jubedast džunglist minema kohe, kui vähegi saan, ütles Paula.
Meie ülejäänud teadsime, et kui see üldse kellelgi õnnestub, siis just Paulal, kelle nägu oli telereklaamide jaoks loodud.
Ületasime justkui piiri – ühtäkki oli me džungel-kasvuhoone jäänud seljataha ning me jõudsime lagendikule. Päike aina küttis. Seisime keset kahvatulillat ja musta sädelust ning meie ees avanes hiiglaslik moonipõld, mooniookean, moonitaevas.
See paik näis hüljatud, kui välja arvata üks allatulistatud sõjaväehelikopter, metalljalaste ja labade sasipundar keset moone.
Lillepõld lõhnas bensiini järele.
María käsi lipsas minu kätte. Mul ei tarvitsenudki tema poole vaadata, et teada, et see väike käsi, jahe nagu õunakoor, kuulus talle. Tundsime teineteist ära pimedas ja isegi unenäos.
Kellelgi ei tarvitsenud öelda, olge tasa, kuss, kaome siit minema.
Kui tagasi Estéfani juurde jõudsime, magas ta ema ikka veel. Läksime neljakesi Estéfani magamistuppa ja panime ukse kinni.
Eemalt lähenevate sõjaväehelikopterite hääl oli meile kõigile tuttav. Nagu ka papaia- ja õunalõhnaga segunenud parakvaadihais.
Ema ütles: narkokaupmehed maksavad neile sulidele, et nad ei puistaks seda kuradi parakvaati moonide peale, ja siis nad puistavad seda igale poole mujale mäe peale, meie peale!
Teadsime ka seda, et moonikasvatajad tõmbasid taimede kohale paigaldatud traatidega helikoptereid lõksu ja et mõnikord nad lihtsalt tulistasid kopterid oma jahipüsside ja AK-47tega alla. Kuna sõjaväehelikopterid pidid tagasi baasi minnes raporteerima, et taimemürk on puistatud, vabanesid nad sellest suvalises kohas. Põldudest hoidsid nad eemale, sest seal ootas neid igal juhul allatulistamine. Kui helikopterid tulid ja tühjendasid end meie majade kohal, imendus ammoniaagilõhn igale poole ja me silmad kipitasid päevi. Ema ütles, et see ajaski teda vahetpidamata köhima.
Mu keha, ütles ta, on kuradi sõjaväe moonipõld.
Andsime Estéfani toas kõik lubaduse, et see jääb meie saladuseks.
Meil Maríaga juba oli oma saladus. See oli seotud tema vanema venna Mike’iga. Mike’il oli püstol.
Mu ema ütles alatasa, et Mike on sitapea, kes on saadetud siia maamunale naise südant murdma. Ta ütles, et teadis seda Mike’i sünnist saadik.
Jumal andis Maríale sündides kaasa kõik tolleks päevaks jagunud ebaõnne, ütles ema. Jumal andis talle isegi sellise venna, kes ei kõlba kellelegi vennaks.
Mike ütles meile, et ta leidis püstoli maantee äärest suurest mustast prügikotist, mis oli lahti paiskunud. Püstol helkis katkiste munakoorte vahelt metalselt vastu. Kaks kuuli oli ka veel sees.
Ma uskusin teda. Teadsin, et prügikottidest võib kõike leida.
5
Mu isa võis võtta mao sabapidi kätte ja väänata selle pooleks nagu nätsulehe. Ta läbilõikav vile peletas iguaanid džungliradadelt minema. Tal oli alati lauluviis suul.
Milleks rääkida, kui saab laulda, ütles ta.
Tal oli alati suits sõrmede vahel, õlu teises käes ja kitsa äärega õlgkübar peas. Ta vihkas nokkmütse, mida kõik teised kandsid.
Ta kõndis igal hommikul alla maantee äärde ja sõitis odava bussiga Acapulcosse. Tal oli tööots Acapulco Bay hotelli basseinibaari päevase vahetuse baarmenina. Mu ema pani talle kilekotiga kaasa puhta triigitud särgi ja paari pükse, et ta saaks need tööle jõudes selga panna.
Jälgisin päeva edenedes oma ema. Ta läks iga tunniga aina enam elevile. Ta teadis, et kui kell saab kaheksa, on isa bussi pealt maha tulnud ja kõnnib mäest üles meie poole. Vaatasin, kuidas ema värvis huuli ja pani selga puhta kleidi. Kuulsime isa lähenemas enne, kui ta nähtavale ilmus, sest ta laulis ja ta hääl jõudis banaani- ja papaiapuude pimedusest meieni.
Kui ta lõpuks uksel seisis, pani ta silmad kinni ja ajas käed laiali. Keda ma esimesena kallistada saan? küsis ta. Esimese kallistuse sai alati ema. Ta astus mulle kõvasti varba peale, lükkas mu eemale või pani mulle isegi jala ette, et ma esimesena isani ei jõuaks.
Isa istus köögi kõrval väikeses toas, mis oli elutoa eest ja kus moskiitod meile ligi ei pääsenud, ning jutustas meile oma päevast, ehk sellest, kuidas ta valas Ühendriikide ja Euroopa turistidele kokteile ja kokakoolasid. Aeg-ajalt teenindas ta seebiooperite staare või poliitikuid. Need lood olid meie arust kõige huvitavamad.
Ema muutus aasta-aastalt kurjemaks ja hakkas liiga palju jooma. Mul on meeles, et see juhtus peaaegu aasta pärast María jänesemokaoperatsiooni. Ühel õhtul oli ta liiga jutukas.
Su isa on maganud Paula ema Conchaga