Oma teada hoitud unenägu. Rahvaluule

tud unenägu

      Ühel õhtul saatnud isa oma kaks poega magama ja öelnud: „Pange hästi tähele, mis te unes näete, ja rääkige mulle hommikul ilusasti ära.”

      Hommikul seletas vanem poeg oma unenäo ära, aga noorem ei lausunud sõnagi. Isal sai süda täis ja ta müüs poisi kolme kopika eest soldatile ära ja ütles, et ta müüb poja selle pärast, et ta oma unenägu ära ei rääkinud. Soldat hoidis poissi kaks päeva enda juures ja küsis siis:

      „Räägi nüüd õige oma unenägu mulle ära.”

      Aga poiss ütles:

      „Kui ma seda isale ei rääkinud, siis ei räägi ma sinule ammugi!”

      Soldatil sai süda täis ja ta müüs poisi kolme rubla eest ohvitserile ära ja ütles, mispärast ta poisi temale müüb. Ohvitser pidas poissi kaks nädalat enda juures ja küsis siis:

      „Kuidas see unenägu oli, mida sa isale ja soldatile ära ei rääkinud?”

      „Kui ma seda nendele ei rääkinud,” kostis poiss, „siis ei räägi ma sinule ammugi!”

      Ohvitseril sai süda täis ja ta müüs poisi kolmekümne rubla eest kindralile ära. Kindral pidas poissi kaks kuud enda juures just nagu oma poega ja ütles siis:

      „Ole nüüd hea poiss ja räägi mulle ära, mis sa tookord unes nägid, kui isa su ära müüs.”

      „Taga targemaks!” kostis poiss. „Kui ma seda isale ei rääkinud, siis ei räägi ma sinule ammugi!”

      Kindralil sai süda täis ja ta müüs poisi kolmesaja rubla eest kuningale ära ja ütles:

      „Seepärast müüs isa ta soldatile, soldat ohvitserile ja ohvitser minule, et ta ei rääkinud meile, mis ta unes oli näinud.”

      Kuningas pidas poissi kaks aastat enda juures just nagu oma poega. Aga kuningal oli veel üks ütlemata ilus noor tütar, kes hakkas poissi väga armastama, ja poiss armastas teda ka.

      Kahe aasta pärast tegi kuningas suure peo, kuhu ta palju suuri ja kuulsaid mehi kutsus. Söögilauas ütles ta poisile:

      „Nüüd kõnele meile kõigile siin ära, missuguse unenäo pärast isa sinu ära müüs.”

      „Kui ma senini ei ole seda teistele ära rääkinud,” kostis poiss, „siis ei räägi ma teile ammugi!”

      Seal kukkus midagi laua pealt maha. Kuningatütar kummardus seda üles võtma. Poiss pistnud ka pea laua alla ja andnud kuningatütrele suud. Kuningas nägi seda pealt, sai väga vihaseks ja lasi poisi vangi panna. Sinna ta olekski surnud, sest kes vaese järele ikka küsib. Aga seda ei juhtunud, sest kuningatütar käis teda salaja vaatamas ja tõi talle süüa.

      Nüüd juhtus nõnda, et ka teisel kuningal oli ilus tütar, keda meie kuningatütre vend tahtis endale naiseks saada. Aga oma tütre lubas teine kuningas ainult sellele, kes nõutud julgustükkidega hakkama saab. Kui kuningatütar ükskord jälle vangikongi oma armsamat vaatama läks, ütles ta noormehele:

      „Ei tea, mis nüüd küll saab? Minu vennale on kolm ühejämedust keppi saadetud ja kõik ära värvitud ja nõutakse, et ta ütleks, missugune on tüve- ja missugune on ladvaots. Kes võiks küll seda teada?”

      „Oh, see on lihtne asi!” ütles poiss. „Laske need kepid kõrgelt alla kukkuda. – Tüve ots on raskem ja kukub enne allapoole.”

      Nii ka tehti ja pandi märgid külge: siin on tüvi, siin on latv. Ja siis saadeti kepid teisele kuningale tagasi. – Oligi õige!

      Mõne päeva pärast tuli kuningatütar jälle vangikongi oma armsama juurde ja ütles:

      „Nüüd on meile kolm hobust saadetud, kõik ühesuurused ja muidu ka ühesugused, ja minu vend peab ära arvama, kes neist on kõige noorem ja kes kõige vanem. Kuidas võiks küll seda teada saada?”

      „Oh, see on lihtne asi!” ütles poiss. „Pange kolm nõu söögiga välja ja laske hobustel sinna juurde minna. Kõige vanem on kõige targem ja läheb kõige enne söögi manu. Noorem on rumalam ja jääb kõige viimaseks.”