Roheline mees. Rahvaluule

>

      Roheline mees

      Ühes veskis elas noormees nimega Hans. Ta oli suur kaardimängija. Keegi ei suutnud teda mängus võita, ta oli kõigist osavam.

      Kord tuli keegi võõras noormehe juurde.

      „Tahad sa mängida?” küsis võõras noormehelt, sest kaardid lamasid laual.

      „Jah,” vastas noormees.

      Ja nad mängisid. Kui mölder võitis võõra, küsis see temalt:

      „Mis sa soovid?”

      „Tahaksin meeleldi lossi,” vastas Hans.

      Vaevalt sai ta sõna suust, kui tal juba oligi loss.

      Võõras küsis nüüd Hansult:

      „Kas mängime veel kord?”

      „Jah,” vastas Hans.

      Ja mõlemad mängisid. Seekord võitis võõras ja ütles Hansule:

      „Sa otsi nüüd minu lossi. Mind kutsutakse roheliseks meheks, kes elab Eikellegimaal. Ja kui sa mu lossi ei leia ühe aasta ja ühe päeva jooksul, löön ma sul pea otsast maha.”

      Aeg möödus. Hanssu nähti ratsul rohelist meest otsivat. Ta ratsutas kaugele. Oli külm ja paks lumi kattis maad. Saabus öö ja Hansul oli nälg. Siis silmas ta väikest maja maantee ääres. Ta kargas ratsu seljast maha, läks ukse juurde ja koputas.

      Väike vana naine avas ukse. Hans palus temalt öömaja.

      „Jah,” ütles eit, „astu aga tuppa!”

      Hans istus tulepaistele ja jutles vanakesega, kuna see valmistas talle õhtusööki. Hans küsis eidelt, kas see ei tea midagi rohelisest mehest, kes elab Eikellegimaal.

      „Ei,” vastas vanake, „ma pole iialgi kuulnud säärasest maast ega mehest. Aga homme ma teen sulle teatavaks, kas veerand maailma tunneb teda.”

      Hommikul nad einestasid. Siis läks eit õue ja kutsus ka noormehe kaasa. Väljas ukse kõrval seisis redel. Eit ronis redelit mööda katusele ja puhus sarve.

      Ja näe, siis tuli palju rahvast kokku. Vanake küsis neilt, kas nad teavad midagi või on kuulnud rohelisest mehest.

      „Ei,” vastasid nad. „Meie pole iialgi kuulnud säärast nime.”

      Rahvas lahkus jälle.

      Eit puhus uuesti sarve. Siis tulid ta juurde linnud. Eit küsis lindudelt, kas nad teavad midagi või on kuulnud rohelisest mehest.

      Linnud raputasid eitavalt pead, ja naine käratas:

      „Kasige minema!”

      Siis lendasid linnud jälle ära.

      Nüüd ütles eit Hansule:

      „Mul on veel üks õde. Mine tema juurde. Las tema peab sinuga nõu, sest ta teab rohkem kui mina. Võta minu ratsu ja jäta oma ratsu siia.”

      Naine andis noormehele lõngapuntra ja käskis selle visata ratsul üle kõrvade.

      Hans tegi, nagu kästi, ja ratsutas minema.

      Ta jõudis majani, mis vastas täpselt eide kirjeldusele. Õde kutsus Hansu tuppa ja ütles:

      „Ma pole enam ammu näinud oma õe kodu.”

      Pärast seda kui Hans viis ratsu talli, kutsus vanake ta tuppa õhtusöögile.

      Mõlemad istusid lauda ja sõid.

      Lõpetanud söömise, jutlesid nad ja Hans nimetas vanakesele rohelise mehe nime ja küsis, kas ta on midagi kuulnud sellest mehest.

      „Ei,” vastas naine, „säärast nime pole ma iialgi kuulnud. Aga küll sa homme varahommikul kuuled temast.”

      Siis heitsid nad magama.

      Järgmisel hommikul nad riietusid ning einestasid.