Eevile näis, et vestlus ei lõpegi, ja ta lasi pilgu üle toas olijate. Eesti keele õpetaja nägu oli punane nagu laual punalipp, noorukese pioneerijuhi põsed õhetasid, silmad läikisid, Marina oli kaotanud näonahalt viimase kui verepiisa ja hoidis silmi põrandas kinni. Ülejäänud, keda Eevi ei tundnud, olid ka kuidagi imelikult ärevil.
„Nii,” kostis viimaks direktor ja pöördus eesti keele õpetaja poole. „Mida teile, seltsimees Karima, õpilane Müller ütles, kui te kuriteo avastasite?”
Karima nägu läks veel punasemaks, isegi tema tuhkblondid juuksed oleksid olnud nagu leekides. „Mitte midagi,” pobises õpetaja.
„Mitte midagi? Kas te siis ei küsinudki õpilaselt, miks, milleks, kuidas? Eesti keele õpetajana peaksite küsisõnu ju teadma.”
Karima maigutas suud: „Ma… ma olin šokis, ehmunud ja tõttasin kohe teie juurde, seltsimees Ramma. Teatasin kohe, mida õpilane oli teinud.”
„Õigus!” kiitis direktor. „Nüüd aga tahame kuulda, mida on õpilasel endal öelda. Õpilane Ede-Marie Müller, me kuulame.”
Eevi tundis, kuidas Ede tema kõrval üleni värises. Ta oli pannud oma käekese mamma õlale ja tõstis märjad silmad koolijuhile.
„Räägi, tee suu lahti!” käratas Ramma kurjalt.
Ede avas suukese ja sosistas: „Ma…”
„Kõvemini, et kõik kuuleksid!” käskis direktor.
„Ma rebisin sellepärast Stalini pildiga lehe välja, et ta on mu isa. Mul ei ole isa. Ma pole näinudki oma isa. Ja siis ma mõtlesin, et kui Stalin on kõikide laste sõber, siis võiks ta ka mu isa olla.”
„Lolliks oled läinud või?!” kärkis Ramma.
„Što ana skazala?” küsis sõjaväelane direktorilt.
Ramma tõlkis. Sõjaväelane vaatas suuril silmil väikest tüdrukut ja puhkes naerma. „Ah tak, tavariš Jossif Vissarionovitš Stalin tvaja papa!” ning kõnetas direktorit uuesti ja pikalt.
„Miks sa Stalini oma isaks valisid? Lenin võiks ju ka su isa olla, ta on samuti kõikide laste suur sõber.”
„Lenin on surnud nagu minu pärisisagi, kellest ma midagi ei tea. Stalin meeldib mulle väga. Tal on nii ilusad mustad vuntsid ja silmad on ka ilusad. Igal õhtul, kui magama lähen, soovin talle head ööd.”
Ramma tõlkis. Sõjaväelane raputas pead ja naeris täiest südamest. Ka teised toas viibijad hakkasid tasast naeru kõkutama.
Eevi oleks tahtnud läbi põranda vajuda, aga Ede ei mõistnud, miks kõik naeravad.
Ramma ja sõjaväelane vestlesid jälle omavahel.
Eevi pilk peatus hetkeks Marinal. Marina nägu oli õhetama hakanud ja Eevile tundus, et ta oleks tahtnud midagi öelda. Öelda just temale, Ede mammale.
Ramma lajatas kämbla lauale. „Teie, seltsimees Rand jääte seniks siia, kuni me teie kodu üle vaatame. Tüdruk läheb tundi ja kõik teised ka oma tööpostidele.”
Olidki läinud. Eevi istus üksi tühjaks jäänud ruumis ja vaatas kordamööda Lenini ja Stalini portreed. „Kumbki pole ilus,” mõtles ta, kui kabinetti astus kooli sekretär.
„Ma tõin teile kuuma teed. Minu nimi on Aili. Ma kuulsin kõik. Tunnen teile kaasa. Lapsed teevad vahel suuri rumalusi. Loodan, et kõik lõpeb hästi. Ma tundsin teie tütart Helmit. Me õppisime ühes klassis. Sõbrannad me küll ei olnud, aga saime hästi läbi.”
Eevil läksid silmad märjaks, tee kõrvetas suud. „Kas tõesti? Mina teid küll ei mäleta.”
„Kõike ja kõiki ei peagi mäletama. Ka mina läksin mandrile, Tallinna, kohe pärast leeripidu. Aga sellest ei pea ega tohi rääkida.”
Leeripidu. Eevi mäletas hästi Helmi ja teiste tüdrukute leeripidu. Seda peeti toomingate õitsemise aegu. Kõik neiud ja toomingad olid üleni valges.
Aili naeratas julgustavalt ja läks tagasi oma kabinetti.
Eevi keerutas tühjaks joodud teetassi sõrmede vahel. Jälle venis aeg teosammul. Ta vaatas uniselt ja ükskõikselt tiksuvat seinakella. Eevi oli jõudnud koolimajja kella kümneks, aga nüüd olid kellaosutid lähenemas poole kaheteistkümnele.
„Nii kaua?” mõtles ta. „Miks nad nii kaua ära on? Miks nad tahtsid minu, meie kodu vaadata? Miks? Meil pole ju mingit vara ega rikkust.”
Lõpuks ometi saabus direktor Ramma tagasi. Ta istus ja vaatas Eevit altkulmu. „On teil ikka kaval lapselaps.”
„Kuidas, miks kaval?”
Direktor itsitas: „Major lubas saata Edele Stalini kullatud raamis portreepildi. Ja Komsomolskaja Pravdasse kirjutatakse artikkel, kuidas eesti tüdruk armastab meie riigijuhti Stalinit. Äkki kutsutakse teid veel Moskvassegi. Võite minna, seltsimees Rand.”
Ligasel külateel kõndides tundis Eevi südames kergendust. Nähtavasti oli Ede temp andestatud. Sadas kergeid lumehelbeid, mis muutusid maad puudutades kohe nähtamatuks.
19
„Näed, mis nad tegid! Kogu elamise ajasid sassi! Kõik kohad tuhnisid läbi, isegi saunas, aidas, laudas, keldris, pööningul käisid,” laiutas Priidik abitult käsi.
Eevi tuiskas kambrisse. Puuvoodi madrats oli põrandal, kummuti sahtlid ripakil, voodipesu, lõngavihid, riided laiali loobitud. Eevi tõmbas alumise sahtli, kust olid linased voodilinad välja kistud, lõpuni lahti ja pistis käe sahtli tagumisse nurka.
„Alles!” sosistas Eevi ja puhkes nutma.
„Mis on alles?” küsis kambrisse tulnud Priidik ja asus madratsit voodile tagasi sikutama.
„Alles, Helmi mälestus on alles,” sosistas Eevi nuuksete vahel.
„Kas nad seda otsisidki?” imestas Priidik.
Eevi ei vastanud, vaid nuttis lohutamatult ja Priidik ei julgenudki enam midagi küsida. Ta oli ammu märganud, et naise närvidega pole kõik korras. Seepärast ei kurtnud Priidik Eevile ka oma tervise halvenemist, ei valu rinnus, ei muud, mis mehe keha vaevas. Ta lootis vaid, et peab kevadeni vastu. Oma murehunnikus ei pannud Eevi ka Priidiku kehva tervist tähele, isegi ei küsinud hommikuti, kui Priidik köhis ja süüa ei tahtnud, mis viga on.
Lõpuks astus külmataat platsi ja lasi külmatantsu valla. Esimestel päevadel põrutas miinus kakskümmend, edasi jäi pidama viieteistkümne külmakraadi peale. Lumeeit lõi taevaluugid lahti ja puistas lund mitu päeva järjest. Kogu maa sai erakordselt valgeks ja puhtaks, nagu oleks püüdnud inimeste musti mõtteid ning muresid matta. Oli ka viimane aeg, sest detsembri esimene nädal hakkas lõpule jõudma.
Metsaküla kool kihas ja kees nääripeo ettevalmistustest. Nääripidu oli plaanitud 29. detsembri õhtuks. Samal päeval pidid lapsed ka tunnistused saama.
Ede oli elevil. Tal oli vaja lumehelbekese kostüümi. Kõik esimese klassi tüdrukud pidid olema lumehelbekesed ja tantsima lumehelbekeste tantsu, mida pioneerijuht oli hakanud õpetama juba pärast oktoobripühi. Samuti oli vaja valgest riidest sussikesi. Kolhoosi esimehe tutvuste abil saadi mitukümmend meetrit marlit, mida pioneerijuht mõõtis ning jaotas tantsijate vahel laiali.
Eevi oli kimpus. Ta ei olnud mitte kunagi sellist kleidikest õmmelnud. Ei olnud ka õmblusmasinat ja kogu töö tuli käsitsi teha. Marli oli hõre ja ühest servast karvane. Pealegi paistis see hullusti läbi ja tuli seelikuosas mitmekordselt kokku krookida. Kleidi ülemise otsa lõikas ta välja valgest linasest voodilinast, aga seelikuosaga oli suurem tegu. Linane riie oli raske ja rippus rohmakalt ülemise osa küljes. Eevi traageldas, õmbles, harutas, proovis Edele selga, aga ikka ei jäänud rahule. Alumise otsa voodriks oli vaja kergemat riiet, mille külge oleks lihtsam marlit kinnitada.
Ühel päeval jälle tulutult tegutsenud, meenus