Naine, istumas laua taga, naeratamas, pilk üle lauapinna, otse talle silma. Thomas jälgib, kuidas naine tõstab tassi aurava vedelikuga ja võtab ettevaatliku lonksu. Veel üks naeratus. Siis ta ütleb: „Söö nüüd oma helbeid. Tubli poiss.” See naine on tema ema, lahke näoga, armastus Thomase vastu nähtav igas näojoones, kui ta naeratab. Naine ei pööra temalt pilku, kuni Thomas on võtnud viimase ampsu, ning seejärel viib ta kausi kraanikaussi, enne poisi juukseid sasinud.
Seejärel on ta vaibaga kaetud põrandal ühes väikeses toas, mängimas hõbedaste klotsidega, mis tunduvad kokku sulanduvat, kui ta ehitab hiiglaslikku lossi. Ema istub nurgas toolil ja nutab. Thomas teab kohemaid, miks. Tema isal on diagnoositud lahvatus, ta näitab juba sellest märke. See ei jäta vähimatki kahtlust, et ka emal on see haigus või kui mitte veel, siis varsti. Unenäo-Thomas teab, et ei kulu kaua, kui arstid mõistavad, et tema nooremal versioonil on viirus, kuid ta on haiguse mõjule immuunne. Selleks ajaks oli välja mõeldud test, millega seda ära tunti.
Järgmiseks sõidab ta palaval päeval jalgrattaga. Kuumus kerkib kõnniteelt, mõlemal pool tänavat on rohutuustid, kus varem kasvas muru. Tema higisel näol on naeratus. Ema jälgib eemalt ja Thomas näeb, et ta naudib iga hetke. Nad suunduvad lähedal asuva tiigi juurde. Vesi seisab ja on halva lõhnaga. Ema kogub talle kive, et poiss saaks neid räpastesse sügavustesse visata. Alguses viskab Thomas kive võimalikult kaugele, siis üritab nendega lutsu visata, nii nagu isa eelmisel suvel ette näitas. Ta ei oska seda ikka veel. Väsinud, jõud kuumast ilmast ammendunud, suunduvad nad emaga tagasi koju.
Seejärel pöörduvad lood tema unenäos – mälestused – süngemaks.
Ta on uuesti toas ja diivanil istub tumedas ülikonnas mees. Paberid käes, tõsine ilme ees. Thomas seisab ema kõrval ja hoiab tal käest. On loodud MOOLOK, maailma valitsuste ühine riskantne samm – vähemalt nende valitsuste, kes elasid üle päikeseplahvatused, sündmuse, mis toimus ammu enne Thomase sündi. MOOLOKi eesmärk on uurida seda, mida tuntakse kui lõpuala, kus lahvatus oma hävitustööd teeb. Aju.
Mees räägib, et Thomas on immuunne. Ka teised on immuunsed. Vähem kui üks protsent inimkonnast, enamik neist alla kahekümneaastased. Ja maailm on nende jaoks ohtlik paik. Neid vihatakse, sest nad on immuunsed sellele kohutavale viirusele, nimetatakse mõnitavalt immudeks. Inimesed teevad nendega hirmsaid asju. MOOLOK väidab, et nemad suudavad Thomast kaitsta ja Thomas saab aidata neil ravimit leida. Nad väidavad, et Thomas on tark – üks targemaid, keda on testitud. Emal pole muud valikut, kui lasta tal minna. Ta ei taha kohe kindlasti, et poeg näeks pealt, kuidas ta aegamööda hullub.
Hiljem ütleb ema Thomasele, et armastab teda ja on õnnelik, et poiss ei pea kunagi elama üle seda, mida nad olid näinud isaga juhtumas. Hullumeelsus võttis viimse, mis tegi isast selle, kes ta oli – mis tegi temast inimese.
Une lahtudes vajus Thomas sügavasse unne.
Vali koputus äratas ta järgmisel varahommikul. Thomas oli vaevu küünarnukkidele tõusnud, kui uks avanes ja samad viis valvurit eelmisest päevast astusid sisse, heitjad vinnastatud. Janson tuli nende järel.
„Tõuske ja särage, poisid,” ütles Rottmees. „Otsustasime teile mälestused ikkagi tagasi anda. Meeldigu see teile või mitte.”
10. PEATÜKK
Thomas oli ikka veel uimane. Nähtud unenäod – mälestused lapsepõlvest – varjutasid ta mõtteid. Ta peaaegu ei hoomanudki, mida see mees ütles.
„Põrgutki,” vastas Newt. Ta oli voodist väljas, rusikad külgedel, pilk Jansonile naelutatud.
Thomas ei mäleta, et oleks oma sõbra silmis kunagi varem niisugust sädet näinud. Ja siis tõi Rottmehe sõnade tegelik tähendus Thomase unelusest välja.
Ta lennutas jalad põrandale. „Sa ütlesid, et me ei pea seda tegema.”
„Ma kardan, et meil pole erilist valikut,” vastas Janson. „Valede aeg on möödas. Miski ei toimi, kui teil kolmel pole asjadest ikka veel aimugi. Vabandust. Peame seda tegema. Pealegi, kõigist inimestest saad just sina, Newt, ravimist kasu.”
„Ma ei hooli enam endast,” vastas Newt vaikselt torisedes.
Thomase sisetunne võttis seejärel võimust. Ta teadis, et see oli hetk, mida ta oli oodanud. Viimane õlekõrs.
Thomas jälgis hoolega Jansonit. Mehe näoilme pehmenes ja ta hingas sügavalt sisse, justkui tunnetaks ruumis kasvavat ohtu ja tahaks seda tasandada. „Vaadake, Newt, Minho ja Thomas. Ma mõistan, kuidas te end tunnete. Olete näinud hirmsaid asju. Aga kõige hullem on möödas. Me ei saa minevikku muuta ega võtta tagasi seda, mis juhtus teie ja te sõpradega. Aga kas see poleks täielik raiskamine, kui me praegu plaani pooleli jätaksime?”
„Ei saa võtta tagasi?” hüüdis Newt. „See on kõik, mis sul on öelda?”
„Vaata ette,” hoiatas üks valvuritest, sihtides heitjaga Newti rinda.
Ruumi sigines vaikus. Thomas polnud Newti veel kunagi varem sellisena näinud. Nii vihasena – nii tulvil vastumeelsust, et poiss ei suutnud isegi rahulikku nägu ette manada.
Janson jätkas. „Aeg on otsakorral. Lähme nüüd või eilne kordub. Minu valvurid on teenistusvalmis, seda ma teile kinnitan.”
Minho hüppas Newti kohalt narilt alla. „Tal on õigus,” konstateeris ta. „Kui saame sind päästa, Newt – ja kes teab, kui paljusid teisi –, oleksime suhkama idioodid, kui jääksime siia veel sekundikski.” Minho heitis Thomasele pilgu ja noogutas ukse poole. „Tulge, lähme.” Ta astus tagasi vaatamata Rottmehest ja valvuritest mööda koridori.
Janson kergitas kulme Thomasele, kes nägi omakorda vaeva, et üllatust varjata. Minho teadaanne oli nii kummaline – tal pidi olema plaan. Teesklus, et nad lähevad asjadega kaasa, võidab aega.
Thomas pööras valvuritele ja Rottmehele selja ning saatis Newtile kiire silmapilgutuse, mida vaid poiss nägi. „Kuulame lihtsalt ära, mida nad tahavad, et teeksime.” Ta üritas kõlada tavapäraselt, siiralt, kuid see oli üks raskemaid asju, mida ta eales teinud. „Töötasin enne labürinti nende inimeste heaks. Ma ei saanud ju nii täielikult eksida, või mis?”
„Ah, ole nüüd.” Newt pööritas silmi, kuid liikus ukse poole ja Thomas naeratas sisimas oma väikese võidu üle.
„Saate kõik kangelasteks, kui see läbi on,” ütles Janson, kui Thomas Newti järel uksest välja astus.
„Ole vait,” vastas Thomas.
Thomas ja tema sõbrad läbisid taas Rottmehe järel koridore. Kõndides ilmestas Janson nende retke jutuga, nagu oleks giid. Ta selgitas, et asutusel polnud palju aknaid, sest väljas oli tihti hirmus ilm ja nakatunute kambad ründasid hoonet. Ta mainis kohutavat vihmatormi, kui välujad labürindist ära toodi, ja seda, kuidas kari tölpe oli murdnud läbi välise perimeetri, et näha neid bussile ronimas.
Thomas mäletas seda õhtut liigagi hästi. Ta tundis ikka veel mütsatust, kui rehvid sõitsid üle naisest, kes oli teda enne bussile ronimist rünnanud, juht ei võtnud isegi hoogu maha. Ta suutis vaevu uskuda, et see juhtus vaid mõne nädala eest – tundus, nagu sellest oleks aastaid.
„Ma tahaksin tõsiselt, et sa oma suu peaksid,” nähvas viimaks Newt. Ja Rottmees tegigi seda, kuid kerge naeratus püsis endiselt ta näol.
Jõudnud sinna kanti, kus nad eelmisel päeval viibisid, peatus Rottmees ja pööras ringi, et nendega rääkida. „Ma loodan, et olete täna koostööaltid. Ma ei ootagi midagi vähemat.”
„Kus kõik teised on?” küsis Thomas.
„Teised subjektid taastuvad –”
Enne kui ta jõudis lõpetada, kargas Newt ette, haaras Rottmehe valge pintsaku revääridest kinni ja tõukas mehe vastu lähimat ust. „Kui ütled nende kohta veel korra subjektid, murran ma su paganama