Rottmees oli kogu jauramise aja tuimal pilgul Thomast vahtinud. „Kas lõpetasid?”
„Ei, ei lõpetanud.” Ta oli oodanud mitmeid päevi, et saaks rääkida, kuid nüüd, mil see võimalus oli viimaks käes, ei tulnud ühtki mõtet pähe. Ta oli unustanud kõik mõttes läbi mängitud stsenaariumid. „Ma … tahan, et sa räägiksid mulle kõigest. Kohe.”
„Oh Thomas,” ütles Rottmees tasa, justkui teataks väiksele lapsele kurba uudist. „Me ei valetanud sulle. Sul on lahvatus.”
Thomas oli rabatud; jäine hoog rebis end läbi raevu kuumuse. Kas Rottmees valetas ka nüüd? mõtles ta. Aga ta kehitas õlgu, nagu oleks uudis midagi sellist, mida ta oligi kogu aeg kahtlustanud. „Noh, igatahes pole ma veel hakanud hulluks minema.” Teatud hetkel – pärast Põlenu ületamiseks kulunud aega, Brendaga olemist, ümberringi tölbid – oli Thomas leppinud tõsiasjaga, et lõpuks nakatub. Aga ta kinnitas endale, et praegu oli kõik veel hästi. Ta polnud mõistust kaotanud. See oli kõik, mis tol hetkel luges.
Rottmees ohkas. „Sa ei mõista. Sa ei mõista, mida ma tulin sulle ütlema.”
„Miks ma peaksin uskuma sinu suust sõnagi? Kuidas sa saaksidki minult seda oodata?”
Thomas tajus, et oli püsti tõusnud, kuigi tal polnud sellest vähimatki mälestust. Tema rind vappus rasketest hingetõmmetest. Ta pidi uuesti enesekontrolli saavutama. Rottmehe pilk oli jäine, silmad nagu mustad augud. Valetagu see mees talle või mitte, aga Thomas teadis, et peab tema jutu ära kuulama, kui sellest valgest ruumist kunagi pääseda tahab. Ta sundis end rahulikumalt hingama. Ootas.
Päras mitut vaikushetke võttis külaline taas sõna. „Ma tean, et oleme sulle valetanud. Tihti. Oleme teinud sulle ja su sõpradele kohutavaid asju. Aga see kõik oli osa plaanist, millega sa mitte ainult ei nõustunud, vaid aitasid selle ka ise välja mõelda. Oleme pidanud pisut kaugemale minema kui algul lootsime – selles pole kahtlustki. Aga kõik on püsinud vastavalt loojate ettekujutusele – sinu ettekujutusele nende asemel, pärast seda, kui toimus … puhastus.”
Thomas raputas aeglaselt pead; ta teadis, et oli nende inimestega kunagi mingil moel seotud, kuid mõte panna kedagi läbi elama seda, mida ta ise oli läbi elanud, ei mahtunud talle pähe. „Sa ei vastanud mulle. Kuidas sa saad minult oodata, et usuksin sinu juttu?” Loomulikult mäletas ta tegelikult rohkem, kui välja näitas. Kuigi aken minevikku oli räpaga kaetud, paljastamas ei enamat kui laigulisi pildikesi, teadis Thomas, et oli töötanud MOOLOKi heaks. Ta teadis, et ka Teresa oli nende heaks töötanud ja et nad olid aidanud labürinti luua. Lisaks veel mõned mälestused.
„Sest, Thomas, sinu teadmatuses hoidmisest pole enam mingit kasu,” ütles Rottmees. „Enam mitte.”
Thomas tundis äkilist väsimust, justkui oleks kogu jõud temast välja immitsenud, jätnud alles tühimiku. Ta vajus raske ohke saatel põrandale ja raputas pead. „Ma ei tea, mida see tähendab.” Mis mõtet oli vestelda, kui sõnu ei saanud uskuda?
Rottmees rääkis edasi, kuid tema hääletoon muutus; see polnud enam nii kauge ja kliiniline, vaid pigem professorlik. „Sa tead ilmselgelt väga hästi, et levib hirmus haigus, mis õgib kõikjal üle maailma inimeste mõistuse. Kõik, mida seni teinud oleme, on vaid ainsal eesmärgil – et analüüsida ajumustreid ja panna nende abil kokku plaan. Eesmärk on kasutada seda plaani, et luua lahvatusele ravim. Kaotatud elud, valu ja kannatused – sa teadsid algusest peale, mis hinnaga seda teeme.
Me kõik teadsime. See toimus, et inimrass saaks säilida. Ja me oleme väga lähedal. Väga, väga lähedal.”
Mälestused olid Thomasele mitmelgi korral meenunud. Muutumine, sellest peale nähtud unenäod, hägusad kujutluspildid siin-seal nagu kiired välgunooled peas. Ja nüüd, kuulates seda valges ülikonnas meest kõnelemas, tundis Thomas, nagu seisaks ta kaljul ja kõik vastused ilmuvad peagi sügavusest välja, et ta saaks neid täielikult näha. Kihk neist vastustest kinni haarata oli peaaegu liiga tugev.
Kuid Thomas püsis ettevaatlik. Ta teadis, et oli olnud osa kõigest sellest, aidanud labürinti luua, võtnud juhtimise enda kätte, kui algsed loojad hukkusid, hoidnud uute värvatute abil programmi töös. „Mäletan piisavalt, et enda tegude pärast häbi tunda,” tunnistas ta. „Kuid seesugust kuritarvitamist ise kogeda on hoopiski midagi muud kui seda planeerida. See lihtsalt pole õige.”
Rottmees kratsis nina ja niheles istmel. Miski Thomase sõnades oli teda puudutanud. „Vaatame, mida sa lõpuks ütled, Thomas. Vaatame. Aga las ma küsin sinult – kas sa tahad mulle öelda, et mõnede elude kaotamine pole seda väärt, et paljusid päästa?” Taas kord kõneles mees kirega, ettepoole küünitades. „See on vana hüpotees, aga kas sa usud, et lõpp võib õigustada kasutatud meetmeid? Kui pole valikut?”
Thomas vaid põrnitses. See oli küsimus, millele polnud head vastust.
Rottmees oleks nagu naeratanud, kuid see näis pigem irvena. „Pea lihtsalt meeles, et ükskord sa seda uskusid, Thomas.” Ta asus pabereid kokku korjama, justkui hakkaks lahkuma, kuid ei liikunud paigast. „Tulin sulle ütlema, et kõik on valmis ja andmed peaaegu koos. Oleme millegi suure lävel. Kui plaani valmis saame, võid oma sõpradega edasi maurata, kui ebaõiglased me oleme olnud.”
Thomas tahtis mehele halvasti öelda, kuid hoidis end tagasi.
„Kuidas viib meie piinamine plaanini, millest räägid? Mis võib olla teismeliste saatmisel hirmsatesse kohtadesse ja nende suremise pealtvaatamisel pistmist mingile haigusele ravimi leidmisega?”
„Sel on ravimi leidmisega kõike pistmist.” Rottmees ohkas raskelt. „Aga peagi tuleb sul kõik meelde ja ma usun, et sa kahetsed paljutki. Muuseas, on midagi, mida pead teadma – see võib su isegi taas mõistusele tuua.”
„Mida?” Thomasel polnud aimugi, mida mehel võiks öelda olla.
Tema külaline tõusis püsti, silus pükstelt kortse ja sättis pintsakut. Seejärel viis ta käed selja taha. „Lahvatuse viirus elab sinu keha igas osas, kuid ei mõju sulle ega hakkagi mõjuma. Kuulud erakordselt haruldasse inimrühma. Sa oled lahvatusele immuunne.”
Thomas neelatas ega saanud sõnagi suust.
„Väljas tänavail nimetatakse sinusuguseid immudeks,” jätkas Rottmees. „Ja nad väga, väga vihkavad sind.”
3. PEATÜKK
Thomas ei leidnud sõnu. Hoolimata kõikidest valedest, mida oli talle räägitud, teadis ta, et see, mida ta just kuulis, vastas tõele. Kui asetada see hiljutiste kogemuste kõrvale, näis kõik liigagi loogiline. Tema, arvatavasti ka teised välujad ja kõik B-rühmast olid lahvatusele immuunsed. Selle pärast nad katsete jaoks välja valitigi. Kõik, mida neile tehti – iga õel trikk, pettus, koletis, kes nende teele saadetud – oli osa peenest eksperimendist. Ja kuidagi aitas see MOOLOKit ravimile lähemale.
Kõik haakus omavahel. Veelgi enam – see puudutas tema mälestusi. See tundus tuttav.
„Ma näen, et sa usud mind,” ütles viimaks Rottmees, katkestades pika vaikuse. „Kui avastasime, et on teiesugused, kellel on viirus sügaval sees, kuid mitte ühtki sümptomit, otsisime teie hulgast parimad ja nutikamad välja. Nii sündiski MOOLOK. Muidugi, osa sinu katserühmast pole immuunsed ja nemad valiti kontrollsubjektideks. Eksperimenti tehes on vaja kontrollrühma, Thomas. Nii püsivad andmed kontekstis.”
Viimane osa viis Thomase südame saapasäärde. „Kes pole …” Küsimus ei tulnud üle huulte. Ta tundis liialt suurt hirmu vastuse ees.
„Kes pole immuunne?” küsis Rottmees, kulmud kõrgel. „Oh, ma arvan, et nemad peaksid enne sind seda teada saama, kas pole? Aga tähtsam enne. Haised nagu nädalavanune laip – viime su pesema ja otsime