Ei läinud minutitki, kui vana hääl järsult uuesti sosistas, kajades läbi õhu, nagu oleksid lakke kinnitatud kõlarid. Thomas kuulis paljusid õhku ahmimas, justkui nad oleksid seekord tema sõnadest aru saanud ja kuuldust jahmunud. Ent temal polnud endiselt õnnestunud ühtki sõna tabada. Ta avas taas silmad, kuigi midagi polnud muutunud. Täielik pimedus. Must.
„Kas keegi sai aru?” küsis Newt.
„Mõnest sõnast,” vastas Winston. „Kusagil keskel kõlas nagu „minge tagasi”.”
„Jep, just nii,” nõustus keegi.
Thomas mõtles kuuldule ja tagantjärele meenutades näis tõepoolest, justkui oleksid need sõnad kusagilt läbi lipsanud. Minge tagasi.
„Kõik mulgud kinni ja kuulake seekord korralikult,” kamandas Minho. Pimedasse koridori sigines vaikus.
Järgmine kord, kui sama hääl kostis, mõistis Thomas igat silpi.
„Ainult üks võimalus. Minge kohe tagasi ja teid ei lõiguta katki.”
Eestpoolt kostvate reaktsioonide järgi said ka kõik teised seekord aru.
„Ei lõiguta katki?”
„Mida see veel tähendab?”
„Ta ütles, et me võime tagasi minna!”
„Me ei saa usaldada mingit juhuslikku känki, kes pimedas sosistab.”
Thomas üritas mitte mõelda viimase kolme sõna halvaendelisusele. Ei lõiguta katki. See ei kõlanud sugugi hästi. Ja see, et ta ei näinud mitte kui midagi, tegi asja vaid hullemaks. Ajas marru.
„Minge lihtsalt edasi!” hüüdis ta Minhole. „Ma ei kannata seda enam kauem! Minge!”
„Oota nüüd.” Frypani hääl. „Hääl ütles, et see on ainult üks võimalus. Peame seda vähemalt kaaluma.”
„Jep,” lisas keegi. „Võib-olla peaksime tagasi minema.”
Thomas raputas pead, kuigi teadis, et keegi ei näe seda. „Ei mingil juhul. Tuletage meelde, mida see mees laua taga meile rääkis. Et sureme hirmsat surma, kui tagasi läheme.”
Frypan ei jätnud jonni. „Noh, aga mis teeb temast suurema juhi kui see sosistav mees? Kuidas me peaksime teadma, keda kuulata ja keda mitte?”
Thomas teadis, et see oli hea küsimus, ent tagasiminek ei tundunud õige. „See hääl raudselt paneb meid lihtsalt proovile. Me peame edasi minema.”
„Tal on õigus.” See oli Minho hääl kusagilt eestpoolt. „Tulge, lähme.”
Ta oli vaevu jõudnud viimase sõna öelda, kui sosin kaikus taas läbi õhu, seekord täis lapsikut viha. „Te olete kõik surmalapsed. Teid kõiki lõigutakse katki. Surnud ja katki.”
Thomase kuklal tõusid kõik karvad turri ja jahedus näpistas selga. Ta eeldas, et kuuleb veelgi rohkem hüüdeid, et nad peaksid tagasi minema, ent välujad suutsid teda järjekordselt üllatada. Keegi ei lausunud sõnagi ja peagi rühkisid kõik taas edasi. Minhol oli olnud õigus, kui ta ütles, et memmekad praagiti välja.
Nad jõudsid sügavamale pimedusse. Õhk soojenes pisut, näis tolmust paksenevat. Thomas köhatas mitu korda ja janunes joogi järele, ent ei tahtnud riskida veekoti lahti sõlmimisega, ilma et ise midagi näeks. Seda veel vaja, et kõik põrandale voolaks.
Edasi.
Soojem.
Janu.
Pimedus.
Kõndimine. Aeg möödus nii aeglaselt.
Thomasel polnud aimugi, kuidas selline koridor sai isegi võimalik olla. Nad pidid olema kõndinud vähemalt neli-viis kilomeetrit hetkest, mil nad viimati kõhedat ja hoiatavat sosinat kuulsid. Kus nad olid? Maa all? Mõnes hiiglaslikus hoones? Rottmees oli öelnud, et nad peavad leidma väljapääsu. Kuidas –
Üks poiss karjus temast mõne meetri jagu eespool.
Kõik algas ootamatu kiljatusega, justkui oleks miski teda lihtsalt ehmatanud, ent seejärel võimendus kisa tõeliseks paanikaks. Thomas ei teadnud, kes kisas, ent poiss karjus täiest kõrist, kriisates ja huilates nagu tapaloom Glade’i vanas veremajas. Thomas kuulis kukkumist.
Ta jooksis automaatselt ettepoole, tõugates kõrvale mitu nähtavasti hirmust tardunud välujat, ja lähenes ebainimlikule häälele. Thomas ei teadnud, miks ta arvas, justkui saaks aidata rohkem kui teised, ent ta ei kõhelnud ega vaadanud ette, tormates läbi pimeduse. Pärast niivõrd pikka hullumeelset pimesi kõndimist janunes ta keha tegevuse järele.
Ta jõudis kohale, kuulis poissi, kes oli tema ees pikali, käed ja jalad betoonpõrandal vehklemas, võideldes jumal teab kellega. Thomas asetas veekoti ja õlapaki ettevaatlikult kõrvale ja sirutas siis ettevaatlikult välja, et haarata käest või jalast. Ta tundis teisi välujaid enese taha kogunemas, valju ja kaootilise hüüete ja küsimuste massina, ent sundis end neid eirama.
„Hei!” hüüdis Thomas vingerdavale poisile. „Mis sul viga on?” Tema sõrmed liikusid üle väänleja teksaste ja seejärel särgi, ent poisi keha raples igas suunas, sellest oli võimatu kinni haarata ning karjed läbistasid õhku.
Lõpuks Thomas ei kannatanud enam välja. Ta sööstis ettepoole, lennutades end rabeleva poisi kehale. Hooga, mis lõi hinge kinni, maandus ta, tundis väänlevat ülakeha; küünarnukk kündis talle ribidesse ja käsi laksas üle näo. Põlv tõusis ja lõi talle kubemesse.
„Lõpeta!” hüüdis Thomas. „Mis sul viga on!”
Karjed lõppesid korinal, justkui oleks poiss vee alla tõmmatud. Ent tõmblemine ei vähenenud sugugi.
Thomas surus küünarnuki ja käsivarre raskuseks väluja rindkerele ja kobas siis poisi juukseid või nägu. Ent kui tema käed üle väluja libisesid, sattus ta segadusse.
Pead polnud. Ega juukseid või nägu. Isegi kaela mitte. Ei ühtki kehaosa, mis oleks pidanud seal olema.
Selle asemel tundis Thomas suurt ja täiuslikult siledat külma metallkuuli.
15. PEATÜKK
Järgmised sekundid olid rohkem kui imelikud. Niipea, kui Thomase käsi puutus vastu kummalist metallkuuli, lakkasid poisi liigutused. Tema käed ja jalad seisatasid ja vappuv rindkere lõdvestus sedamaid. Thomas tundis kõval kuulil paksu märga massi, mis immitses sealt, kus pidanuks olema poisi kael. Ta teadis, et see oli veri, ta tundis selle vaskjat lõhna.
Seejärel libises kuul Thomase sõrmede vahelt ja veeres eemale, õõnsalt kahisedes, kuni põrkas vastu lähimat seina ja jäi seisma. Teised välujad hüüdsid pimeduses küsimusi, ent Thomas ei teinud neist välja.
Õudus täitis tema rinna, kui ta kujutas ette poissi, seda, missugune ta võis välja näha. See tundus ebaloogiline, ent poiss oli ilmselgelt surnud, pea mingil kummalisel moel otsast lõigatud. Või … metalliks moondatud? Mis küll ometi juhtunud oli? Thomase pea käis ringi ja tal kulus hetk aega, taipamaks, et soe vedelik voolas üle tema käe, mille ta oli toetanud põrandale, kui pall eemale libises. Ta läks endast välja.
Taganedes surnukeha juurest ja pühkides kätt pükstesse, hüüatas ta, ent ei suutnud sõnu moodustada. Mõned välujad haarasid temast kinni ja aitasid ta püsti. Thomas tõukas nad eemale, koperdas seina äärde. Keegi haaras tema särgi varrukast, tõmbas teda lähemale.
„Thomas!” Minho hääl. „Thomas! Mis juhtus?”
Thomas üritas maha rahuneda, enesevalitsust tagasi saada. Tal oli süda paha ja rinnus pitsitas. „Ma … ma ei tea. Kes see oli? Kes seal karjus?”
Winston vastas, hääles värin. „Frankie vist. Ta oli täpselt minu kõrval, rääkis just nalja, ja korraga oleks miski ta justkui eemale tõmmanud. Jah, see oli tema. Kindla peale tema.”
„Mis juhtus!” kordas Minho.
Thomas avastas, et pühib ikka veel käsi pükstesse. „Noh,”