SANELA Mu vanem õde, sündinud 1979. aastal.
SAPKO Vanem vend, sündinud 1973. aastal Bosnias.
ŠEFIK Isa. Sündinud Bosnias. On töötanud müürsepana ja majahoidjana.
THOMAS SJÖBERG Endine jalgpallur, Rootsi koondise liige. Mu Malmö FFi algusaegadel oli ta asetreener.
THIJS SLEGERS Sõber, Hollandi ajakirjanik.
RUNE SMITH Ajakirjanik, kes kirjutas minust esimese põhjalikuma artikli.
JOHN STEEN OLSEN Agent, kes mu Malmö FFis avastas. Suutis mu Ajaxile müüa. Praeguseni üks lähedasemaid sõpru.
LILIAN THURAM Kaitsja. Mängisime koos Juventuses. Võitis Prantsusmaa meeskonna koosseisus maailma- ja Euroopa meistrivõistlused.
DAVID TRÉZÉGUET Prantsuse väravakütt, jalgpallistaar. Mängisime koos Juventuses. Euroopa meister ja maailmameister Prantsusmaa meeskonna koosseisus.
RAFAEL VAN DER VAART Poolkaitsja mu Ajaxi perioodil.
PATRICK VIEIRA Poolkaitsja, mängisime koos Juventuses ja Inter Milanis. Sõber. Suurepärane jalgpallur. Võitis Prantsusmaa meeskonna liikmena maailma- ja Euroopa meistrivõistlused.
CHRISTIAN WILHELMSSON, CHIPPEN Poolkaitsja, Rootsi koondise liige, sõber.
VINCENT Mu teine poeg, sündinud 2008. aastal.
XAVI Barcelona poolkaitsja. Liitus klubiga 11aastaselt. Võitis Hispaania meeskonna liikmena maailma- ja Euroopa meistrivõistlused.
GIANLUCA ZAMBROTTA Kuulus kaitsja, mängisime koos Juventuses ja AC Milanis. Võitis Itaalia meeskonnaga 2006. aasta maailmameistrivõistlused.
ALEXANDER ÖSTLUND Sõber, endine Rootsi jalgpallikoondise liige. Mängis teiste seas ka Southamptoni klubis.
1
Pep Guardiola, Barcelona klubi halli ülikonda kandev mõtliku näoga peatreener, tuli kuidagi ebalevalt minu juurde.
Tollal pidasin teda normaalseks, mitte päris Mourinho või Capello masti meheks, aga täitsa okei tüübiks. See oli tükk aega enne, kui temaga sõdima hakkasime. Oli 2009. aasta sügis ja oli täitunud mu poisikeseunistus. Mängisin maailma parimas meeskonnas ning mind oli Camp Nous tervitanud 70 000 pealtvaatajat. Olin seitsmendas taevas – noh, võib-olla mitte päris. Ajakirjanduses kirjutati kohati jama. Et ma olen bad boy ja nii edasi, et mind on raske ohjes hoida. Sellele vaatamata olin meeskonnas. Helenale ja mu poegadele siin meeldis. Meil oli Esplugues de Llobregatis korter ja ma olin täis teotahet. Mis võiks nüüd viltu minna?
„Kuule,” ütles Guardiola. „Meil siin Barças on kombeks kahe jalaga maa peal seista.”
„Sure,” ütlesin mina. „Fine!”
„Nii et me ei käi treeningul Ferraride või Porschedega.”
Noogutasin ja hoidsin end tagasi ega küsinud talt, mis see tema asi on, milliste autodega ma sõidan. Kuid hakkasin mõtlema, mida ta must tahab. Mida ta mulle öelda üritab? Uskuge mind, ma ei tunne enam mingit vajadust kõva kutti mängida, mingi edeva autoga sõita ja seda kõnniteele parkida või midagi. Asi pole selles. Mulle lihtsalt meeldivad autod, see on mu kirg. Kuid ma tundsin, et ta tahab midagi muud öelda. See oli nagu: ära arva, et sa oled midagi erilist!
Mul oli juba tekkinud mulje, et Barcelona klubi on natuke nagu kool või midagi sellist. Mängijad olid normaalsed, neil polnud viga midagi, pealegi oli nende hulgas ka Maxwell, mu vana tuttav Ajaxi ja Interi aegadest. Kuid tuleb tunnistada, et ükski mees ei käitunud nagu superstaar, mis oli kummaline. Messi, Xavi, Iniesta, terve meeskond – nad olid nagu koolipoisid. Maailma parimad jalgpallurid seisid, silmad maas, ja mina ei saanud aru, miks. See oli naeruväärne. Kui näiteks Itaalia treener annab käsu, et pistke pea ahju, siis vaatavad staarid talle otsa ja tahavad teada, miks nad seda tegema peaksid.
Kuid siin tegid kõik nii, nagu kästi. Ma ei sulandunud kuidagi nendega. Aga ma mõtlesin: kasuta seda võimalust! Ära paku nende eelarvamustele kinnitust! Niisiis hakkasin kohanema ja ennast meeskonda sobitama. Muutusin liiga korralikuks. See oli ebanormaalne. Mu agent ja hea sõber Mino Raiola küsis:
„Mis sul viga on, Zlatan? Ma ei tunne sind ära.”
Keegi ei tunnustanud mind – ei meeskonnakaaslased ega teised. Ma olin rusutud ja siinjuures tuleb öelda, et Malmö FFis mängimisest peale olin järginud ühte filosoofiat: mina ajan oma joont. Ma ei hooli sellest, mida teised arvavad, ja mulle pole kunagi meeldinud ülikorralike inimeste seltskond. Mulle meeldivad tüübid, kes kihutavad punase foori alt läbi, saate aru küll, mida ma öelda tahan. Kuid praegu ma ei öelnud seda välja, mida oleksin tahtnud.
Rääkisin vaid seda, mida inimesed mult minu arvates ootasid. Olin omadega sassis. Sõitsin klubi Audiga ja seisin kuulekalt ning noogutasin kaasa, nagu oleksin koolis või nagu ma oleksin pidanud koolis olles tegema. Isegi seda, et ma meeskonnakaaslaste peale karjusin, juhtus haruharva. Olin igav. Zlatan polnud enam Zlatan. Viimati olin nii käitunud peenes Borgarskolani koolis, kus ma nägin esimest korda Ralph Laureni sviitritega tüdrukuid ja neid välja kutsuda üritades pidin end peaaegu täis laskma. Sellele vaatamata oli mul suurepärane hooaja algus. Lõin ühe värava teise järel. Võitsime UEFA superkarika. See oli vapustav. Ma olin üle väljaku tegija. Aga ma polnud mina ise. Midagi oli juhtunud – ei midagi tõsist, vähemalt veel mitte, aga ikkagi. Muutusin vaikseks ja uskuge mind, see on ohtlik. Et hästi mängida, pean ma vihane olema. Ma pean karjuma ja lärmi lööma. Nüüd hoidsin ma end tagasi. Võib-olla oli see kuidagi ajakirjanduses avaldatuga seotud. Ma ei tea.
Minu klubivahetustasu oli jalgpalli ajaloos peaaegu suurim ja ajalehed kirjutasid, et ma olen murelaps, kehva iseloomuga ning kõiksugu muud jama, ja kahjuks ma tundsin survet – et siin Barças me ei uhkelda ja muu selline, ja küllap ma tahtsin tõestada, et ka mina suudan neid reegleid järgida. See oli kõige lollem asi, mida ma teinud olen. Olin mänguväljakul endiselt oivaline jalgpallur. Kuid see polnud enam nii lõbus kui varem.
Mõtlesin isegi jalgpalliga lõpparve tegemisele – ei, mitte lepingu katkestamisele, lõppude lõpuks olen professionaal. Kuid mus polnud enam entusiasmi ja siis tuli jõulupuhkus. Läksime tagasi Rootsi, selle põhjaosas asuvasse suusakuurorti, kus ma rentisin mootorsaani. Alati, kui elu nagu toppama jääb, tekib mul vajadus ekstreemsuste järele. Ma sõidan alati nagu maniakk. Olen oma Porsche Turboga sõitnud 325 km/h ja võmmid kaugele selja taha jätnud. Olen teinud nii palju hullumeelseid asju, et ei taha nende peale mõeldagi, ja nüüd lammutasin mootorsaaniga mägedes. Külmetasin, kuid nautisin elu täiel rinnal.
Lõpuks ometi adrenaliinilaks! Vana hea Zlatan oli tagasi ja ma hakkasin mõtlema, et miks ma peaksin ennast ohjes hoidma. Mul on pangas raha olemas. Ma ei pea selle idiootliku treeneri tuhvlialune olema. Selle asemel võiksin lõbutseda ja oma pere eest hoolitseda. See oli tore aeg. Kuid see ei kestnud kaua. Hispaaniasse tagasi jõudnuna tabas meid loodusõnnetus – mitte hoobilt, see tuli aegamisi, kuid ähvardust oli kogu aeg õhus tunda.
Tuli tohutu lumetorm. Näis, et hispaanlased pole kunagi varem lund näinud ja mägedes, kus me elasime, võis kõikjal näha hüljatud autosid. Mino, see paks tobu – see tore paks tobu, tuleb arusaamatuste vältimiseks öelda – värises oma tänavakingades ja suvises jakis nagu haavaleht ning veenis mind Audit võtma. Sõitsin selle peaaegu sodiks.
Kaotasin ühel langusel masina üle kontrolli ja põrutasime betoonseina, lõhkudes autol terve parempoolse sillaosa.
Paljud meeskonnaliikmed olid tormis oma autodega avarii teinud, kuid mitte keegi nii põhjalikult kui mina. Mina olin autolõhkumise võistluses võitja, saime selle üle palju naerda ja tundsin end jälle iseendana. Tundsin end ikka veel üsna hästi. Kuid siis hakkas Messi sõna võtma. Lionel Messi on võimas. Ta on lihtsalt hiilgav. Ma ei tunne teda kuigi hästi. Me oleme väga erinevad inimesed. Ta oli liitunud