Sel sõnumil oli mõju. Vanameeste seas tekkis sahin, sabad tõusid püstloodis taeva poole. Juulius köhatas ja viipas vanaldastele nõbudele, et asja arutada. Välkkiirelt tekkis oksale lopergune püstiste sabade ring ning metsas jäi hiirvaikseks. Kostis vaid tasast vihinat, kui sabad lõunatuules lehvisid. Üks nohune leemuripoeg aevastas. Juulius heitis sugulasele karmi pilgu ja pööras nina tagasi usaldusringi.
Ville ohkas, riputas saba üle õla ja viskas kännule kõhuli. Leemurite taibukus polnud loomariigis esirinnas, eriti kui asi puudutas instinktiväliseid küsimusi. „Siin läheb vähemalt päikeseloojanguni,” ohkas ta ja suikus maheda õhtupäikese käes uimasesse unne.
Järsku tundis Ville, kuidas keegi teda vastikult ribide vahele torgib. Ta avas silmad ja sügas uimaselt saba. Päev oli otsa saanud ja taevas haigutas kollane kuu. Ville ümber seisis tihke leemurite ring, kes jõllitasid teda kui üks mees. Juulius hoidis pihus teravat ahvileivapuuoksa ja susis sellega Ville küljeluid. Ville lükkas vembla eemale.
„Nõukogu on otsuse langetanud,” kuulutas Juulius ja tõstis oksa kuninglikult kuu suunas. „Sa võid oravaga minna, aga loomulikult on meil tingimused. Sa pead jutustama kõigile meie pesakonna ilust, jõust ja vägitegudest! Et nad kuuleksid, kui rasvased on meie tõugud ja kaunis me karvastik. Siis levita veel jutte…” Juulius köhatas, „oma hiilgavast juhtleemurist. Kõik. Luban plaksutada.” Vanad leemurid tõstsid üksmeelselt sabad. Puhkes tormiline aplaus.
Ville tõusis istukile ja näpistas end salamisi, et kontrollida, ega ta und ei näe. Kõik tundus päris. Känd torkis vastikult päikesest põlenud taguotsa.
„Üks asi veel,” lisas Juulius. „Juure-Aadniel räägib, et tal on välismaa metsades tuttav. Vana leemur, kelle viimane suur vesi minema viis ja sealpool merd kaldale uhtus. Hiljuti on tulnud sõnumeid, et kaim on veel elus. Talle pead sa meie velledelt tervitusi viima. Ikkagi vana juhi tädipoeg. Arusaadav?”
Ville noogutas ja langetas nõusoleku märgiks pilgu. Tänamisel polnud mõtet – Juulius pani pahaks, kui ta otsuseid alandliku vaikimisega ei tervitatud. Lubatud oli vaid plaksutada.
Juulius noogutas rahulolevalt ning lisas: „Ja ei mingit läbikäimist välismaa bandiitidega. Reisige, kui vaja – noorem rahvas on peast soe nagunii. Aga teiste lollide nõu pole vaja kuulata. Õige leemur teab ise, mis on kõige parem.”
Otsus oli langenud.
Ettevalmistused reisiks
Sel ajal, kui Pierre, saledad tagajalad seinal, oravate juures linnaelust taastus, käisid leemurite pesas virgad ettevalmistused. Ville ei tahtnud saabuda linna vaese pärismaalase kombel, taguots paljas. Seep ja kirbukamm ämblike punutud reisipaunas, lippas ta metsa nõu küsima.
Kured marineerisid parajasti lõunaks konnajalgu. See oli uus välismaa komme, sest arenenud maailmas ei söönud enam keegi tooreid usse. Põldudel tegutsesid üksnes matsidest korilased. Moodsad kured mõõtsid elevil leemurit kogenud linnupilgul pealaest käpatallani ja soovitasid pakkida kaasa rosinaid, veekindlaid plaastreid ja villase mütsi rõsketeks sügisöödeks.
Ka teistel lindudel oli ettepanekuid. Kombekad kakud mainisid kingitusi võõrustajatele ja aplad pasknäärid söetablette, sest neil oli välismaal kõht saiast ja jäätisest alatasa lahti. Öökullid hoiatasid Villet jälle ohtlike habemike eest, kellele meeldis sadamates lihtsameelseid linde kiusata. Nad vestsid erakordselt õudse loo sõbrast, kelle meremehed nii kord ühe papagoiga koos puuri pistsid. Papagoile oli õpetatud külge vastik komme kaaslase juttu ahvida ja ühised vestlused osutusid hirmus üksluiseks. Öökull hullus juba õige pea meeleheitest ning põgenes öö katva varju all tagasi koju. Räägiti, et ta polnud enam kunagi päris endine.
Ville lubas kahtlastel habemikel silma peal hoida ja tegi kõigile tänutäheks viisaka kummarduse. Linnud lehvitasid hüvastijätuks nii kõvasti, et metsas tekkis lausa tuuletõmbus. Vanad öökullid pühkisid meeleliigutusest tiivaga silmi. Kuigi napakavõitu sugulaste eest põgenemine oli mõistlik, polnud siiski igapäevane asi metsa parim leemur maailma rändama saata.
Pesas pakkis Ville asjad reisipauna, kammis saba ning pesi puhtaks isegi kõrvad ja küünealused. Pierre’i Prantsuse maniküüri kõrval olid ta käpad üsna vaese sugulase nägu, ent vähemalt polnud kellelgi põhjust teda räpakotiks narrida. Pealegi pelgas Ville, et liiga edevat välimust võib stiilne orav pahaks panna. „Puhtus eelkõige,” kordas Ville öökullide sõnu ja pakkis kotti veel ühe seebi. Paun lõhnas tugevasti lavendli ja rosinate järele.
Järgmisel hommikul sidus Ville matkakoti õlale, jättis nõbudega hüvasti ja pööras enne teele asumist veel viimase pilgu kodule. Milline üllatus! Kogu pesakond oli sündsasti oksale rivistunud. Kakssada triibulist saba lehvisid pehmes hommikutuules. Keegi ei kratsinud ega puuksutanud. See oli püha ja ajalooline hetk.
Juulius köhatas hääle puhtaks ja rääkis: „Mine nüüd, noor leemur, ja vaata maailma! Jutusta välismaa velledele meie metsa ilusast elust. Ja ära unusta, et sa oled maailma parimast soost. Kes ei usu, on valetaja ja nannipunn! Võimsate leemurite sugu on su üle uhke.”
Sellist hüvastijättu polnud Ville oodanud. Kuhu jäid Juuliuse ülbe targutamine, eakate peavangutused ja noorte mõnitused? Selle asemel vahtis ta hämmeldunult tõtt pesakonnaga, kes teda uimasel, kuid sõbralikul pilgul uurisid. Villele tõusis klomp kurku.
„Jällenägemiseni, sugulased,” sundis ta hääle kindlaks ja viipas leemuriväele väriseva käpaga. Öökullid olid õpetanud teda kombekate kodanike kombel kraapsu tegema, ent see olnuks hetkel ehk sobimatu. Ta lehvitas veel kord ja pööras pilgu teele. Ville pehmel põsel helkis suur soolane leemuripisar. See oli ajaloo esimene.
Rändurid asuvad teele
Ka oravate juures pakiti. Keset koopapõrandat seisis noobel nahkkohver, kuhjaga kraami täis. Kõikjal valitses kohutav segadus. Maas vedeles lademes sigareid ja siidrätikuid. Õhus hõljus tolm. Robert seisis kohvri kõrval, jalg kaanele toetatud, ja saagis.
„Robert, väljas on alles sügis. Miks sa juba talveks puid teed?” tervitas Ville tohuvabohu uurides oravat ja aevastas.
„Mis talveks,” pühkis Robert ähkides otsmikku ja rapsas ninalt saepurutolmu. „Ma saen Pierre’i pähkleid kuubikuteks. Külalist ei või ometi kehakinnituseta minna lasta, ja Pierre ütles, et sindrid lähevad kotis veerema. Pealegi mahub nii rohkem. Mis siis ikka – saeme! Ei saa mina sugulast tühjade kätega teele saata.”
Ville silmitses Robertit pungis silmil ja kaalus, kas ausameelne peremees külalise ümmardamisega ehk pisut liiale pole läinud. Siis aga astus koopasse peategelane ise – ja veel milline! Pierre oli end täna erakordselt peenelt riidesse pannud. Liivakarva kaabu ja tumedad päikeseprillid pärinesid kahtluseta mõnest kallist Pariisi kaubamajast. Orava küüned olid värskelt viilitud ja helkisid nooblilt.
Särava Pierre’i kõrval tundis Ville end tõeliselt vaese ja püksata leemurina. Igaks juhuks varjas ta hullema päästmiseks oma palja taguotsa ja mõtles punastades kurgede soovitatud villamütsile, mis Pierre’i kõrval kahtlemata kohatu välja näeks. „Kaasa võtta, kuid kasutada üksnes hädaolukorras,” otsustas ta lõpuks ja naeratas oravale häbelikult. Ei või iial teada, millal võib saabuda lumelaviin!
„Bonjour, jünger!” hõikas Pierre muiates ja kergitas koketselt kübarat. „Väljas on suurepärane reisiilm! Robertil on mu kohver peaaegu koos, ja siis asume teele. Hea töö, vanamees,” patsutas ta higistavat oravat heatujuliselt ja istus, jalg üle põlve, tumbale piipu toppima. „Kui palju sul neid pähkleid veel teha on? Sa ära seal liiga palju sae, mul tarvis veel siidsallid ja hommikuülikond ära mahutada.”
Ville