Surfates internetis literistide võrgulehekülgedel, hakkas talle silma tutvustus- ja infoõhtu, mis pidi toimuma raudteejaama kõrval, Sanomatalos, just Sanna viimase riigieksamipäeva õhtul. Tal õnnestus endaga tollele üritusele kaasa tulema meelitada ka parim sõbranna – toosama, kellega ta pisut üle aasta hiljem, Patrikuga tutvumise eelõhtul Esplanaadil tülli läks. Ka sellel märtsikuu õhtul Sanomatalos õnnestus tüdrukutel riidu minna. Ja jällegi puhkes tüli sellest, et Sanna ei pööranud sõbranna arvates tollele piisavat tähelepanu. Trüginud istuma esimesse ritta, mis juba iseenesest sõbrannale kaunikesti kummaline näis, oli Sanna rippunud kogu õhtu keskendunult pilguga mingi mõttetu kuuekümnendates aastates kõhna ja hallipäise vanamehe huulte küljes ning kuulanud tolle jaburat mula, mille sisu, olgu siinkohal öeldud, oli enam-vähem sarnane Samuli ja Patriku esimese vestlusega enam kui aasta aega hiljem. Kui tüdrukud vanamehe loengu lõppedes pilke vahetasid, säras ühe silmis tuline vaimustus, teise pilgus aga hääletu naer ja põlastav irve. Nähes Sanna näos siirast imetlust ja kirge, vajus sõbranna suu sõna otseses mõttes ammuli. Ja enne kui ta midagi ütelda jõudis, oli Sanna oma pilgu uuesti vanamehele suunanud ning märganud, et too teda pikisilmi tõsisel, kuid sõbralikul ilmel jälgis.
Sanna tundis, kuidas veri ta peast põgeneb, ning otsis tooliäärest kinni haarates tuge. Märgates õnnetu neiu ehmatust ja ebakindlust, naeratas vanamees südamlikult ja julgustas sõbraliku käeviipega tüdrukut lähemale astuma. Sanna tahtis tõusta, kuid avastas, et jalad ei kuula sõna. Seepeale tuli vanamees ise tüdruku juurde, võttis tema külmad käed oma soojade pihkude vahele ja ütles madala, meeldiva ning igasugusest võltspaatosest vaba häälega: „Tere tulemast koju!”
Kui Sanna seepeale püsti tõusis, toda nõmedat vanameest kallistas ning parima sõbranna kutset „Hei, hakkaks õige liikuma!” kuulmagi ei teinud, oli see sõbrannale liig mis liig. Vihast ja solvumisest hambaid kiristades tormas haavunud neiu tagasi vaatamata tänavale.
Sanna ei olnud õigupoolest Markku jutu sisule (nii oli tolle südamliku hallipäise vanamehe nimi) suuremat tähelepanu pööranud. See, mis teda tolle inimese juures köitis ning tema poole vastupandamatu jõuga tõmbas, oli mõistmine, et temaga koos olles ei olnud ta oma uue teadmisega üksi. Ennast endiselt vanamehe embuses hoides silmitses Sanna niiskeks tõmbunud pilgul ümbritsevaid inimesi. Oli kummaline, kuivõrd lihtsalt ja pingutuseta võinuks ta täpselt ütelda, kes tolles avaras punerdava õhtuhämarusega täidetud ruumis olid niisama uudishimulikud ja kes olid need, kes teadsid.
„Ei ole kerge saada teada, et sind ei ole olemas, kallis laps,” ütles Markku Sannal õlgadest haarates ja end hellalt tüdruku sülelusest vabastades. „Aga tuleb mõista, et tegelikult ei ole ju mitte midagi muutunud. Ei sind ega mind ega kogu seda suurt ja laia maailma ei ole mitte kunagi olemas olnudki!”
„Kas isegi Jumalat ei ole?” küsis Sanna endalegi üllatuseks. Nii tüdruku kui ka vanamehe näole ilmus tolle ootamatu fraasi peale hetkeks juhmilt imestav pilk ning kohe seejärel pääses Markku kurgust valla pooleldi summutatud naeruturtsatus. Kui ka Sanna suu seepeale häbelikult muigele venis, ei vaevunud Markku end enam tagasi hoidma ja pahvatas südamest naerma.
„Seda ma ei oska kahjuks ütelda, aga ma arvan, et Jumala pärast ei ole vaja meil, väljamõeldud väetikestel nii või teisiti muretseda,” ütles vanamees, ise üle kere vappudes.
Sannal oli piinlik oma tobeda küsimuse pärast, aga see ei takistanud teda koos Markkuga enda üle südamest naermast. Kust kurat selline lause oli küll välja karanud? Ta ju ei olnud üleüldse usklikki! Naer mõjus vabastavalt ja ta tundis, kuidas veri hakkas jõuetutes liikmetes jälle vabalt ringlema. Seejärel juhatas Markku tüdruku õrnalt küünarnukist suunates ülejäänud literistide juurde ning korraldas pisikese vabas vormis tutvustamisringi. Tollel õhtul kohtus Sanna ka esimest korda Samuliga.
Järgnev aasta möödus Sanna jaoks just nagu mingist vängest absurditundest läbiimbunud unenäos. Unenäos, mida ta jagas koos Markku, Samuli ja kõikide teistega, kellele oli langenud osaks õnn või õnnetus ärgata ühel heal päeval teadmisega, et nende elu ja eksistents ei ole mitte kassi paskagi väärt. Just sellist vulgaarset väljendit oli Sanna ka kord Markkuga vesteldes oma uue, literistliku maailmatunnetuse kirjeldamiseks kasutanud. Mees oli seepeale tõsiseks jäädes isaliku õrnusega tüdruku heledaid juukseid silitanud ja vaikselt küsinud, iga sõna hoolikalt välja hääldades: „Kas meie elu ja eksistents oleksid siis midagi enamat väärt, kui me lihast ja verest oleksime?”
Sanna naeratas kohtlaselt vanamehe mõistatuslike sõnade peale ega unustanud neid mitte iialgi. Sedamööda, kuidas ta aja möödudes neist üha paremini aru sai, uskus ta ennast literismi olemusele tasapisi lähemale jõudvat. Tolles teadmises, tolles julmas ja armutus faktis, mis paljastas pealtnäha kõige ümbritseva väärtusetuse, oli peidus ka midagi ülimalt väärtuslikku. Selle kaudu, et armetule tegelasele romaanis oli antud äkitselt võime tajuda oma olukorda kogu selle lootusetuses, oli talle antud ka võimalus õppida nägema seda, et toosama lootusetus oli peidus täpselt sama halastamatu ja kõikehõlmavana mis tahes olemises või olematuses. See trööstitu lootusetus sulges enda rüppe ka tolle tegelikkuse luksust nautiva kirjaniku, kelle sulest ümbritsev fiktiivne maailm pärines, ja samuti kõik need võimalikud tegelikkust nautivad lugejad kusagil kauges ja kättesaamatus müstilises „päris maailmas”. Ja kui miski oli nii ääretu ning kõikehõlmav nagu see lootusetus, ei olnud mõtet sellega võidelda, vaid tuli püüda seda armastama õppida.
Vaatamata hindamatu väärtusega toele ja seltsile, mida Sanna oma mõtte- ja saatusekaaslaste juures leidis, tundis ta sageli, eriti oma literismipõlve algusaegadel, suurt puudust kellestki lähedasest, kes oleks teda mõistnud, seistes ise väljaspool seda kummalist vennaskonda. Kellestki, kes oleks olnud ühendavaks lüliks selle uue ja uskumatu ning vana ja turvalise maailma vahel, kuhu kuulusid tema ema, isa, vend, õde ja koolikaaslastest sõbrad. Kogu Sanna endine tutvusringkond suhtus aga tema usku pöördumisse varjamatu pilkega ning tüdrukul ei jäänud muud üle, kui üritada piinlikkust alla neelates teeselda, nagu ei oleks kogu too literismijama tema jaoks muud kui lõbus ja pinnapealne meelelahutus.
Tasapisi tüdruk harjus oma skisofreense seisundiga ning mõistis, et samasuguse igatsuse ja naeruvääristamisega tuli silmitsi seista kõikidel literistidel ning et säärane irooniline kõike naljaks pöörav mask oli osutunud tõhusaks kaitsevahendiks neist enamiku jaoks. Vaikselt küdev igatsus aga ei kadunud lõplikult mitte kunagi ja jäi Sannat saatma tema elupäevade lõpuni. Mitte kunagi ei õnnestunud tal täielikult vabaneda tundest, et tema olulisimaks ülesandeks on aidata endale armsatel inimestel mõista seda, mida mõistab tema. Võib-olla oli siin tegu mingi universaalse, igas inimeses peituva kaasasündinud vajadusega pöörata teisi enda usku, näidata teistele maailma enda mätta otsast.
Sannale tundus, et kui ta saaks kasvõi ühegi inimese, kes ei ole literist, häguselt tajuma osakestki tõest, mis teda äkitselt kõikidest vanadest sõpradest ja pereliikmetest lahutas, õnnestuks tal taastada ühendus enese ja maailma vahel. Tollel ööl, kui Karl ja Sanna sõbranna olid oma kaaslased Esplanaadil hüljanud, nägi tüdruk Patrikus kedagi, kes literismi üle ei naernud – kedagi, keda ei tohtinud seepärast käest lasta. Kolmekesi hämaras keldribaaris veedetud pärastlõuna süvendas seda tunnet veelgi ja teineteise vastu nõjatudes metroopeatuse poole jalutades tundis Sanna Patriku vastu juba sügavat kiindumust. Tagasi vaatamata mehest lahkudes ja liikuval trepil maa alla kadudes lõi tüdruku süda tavalisest kiiremini ning ta teadis, et tahab Patrikuga kindlasti ka homme kohtuda.
PATRIK AGA PÖÖRDUS TAGASI TULDUD TEELE, SEADES NII SAMMUD KUI KA mõtted Rebeka suunas. Ta ei olnud mitte hetkekski kaldunud ühtegi literismi teesi tegelikult uskuma ega võtnud kogu seda kummalist õpetust loomulikult tõsiselt. Kahtlemata olid teda aga võlunud Sanna noor ja veetlev isik ja Samuli meeldiv olek ning noore filosoofi terane ja vaimukate näidetega küllastatud