Sebastian vaatas nüüd jälle mulle otsa ja naeratas samuti.
„Isekas osa minust tahtis sind röövida, kaasa haarata ja enda juurde tuua ning lihtsalt sundida sind enda läheduses viibima. Aga ma hoidsin ennast tagasi, mõtlesin, et ma ei tunnegi sind. Et võib-olla oled sa kohutav inimene ja see on kõigest mingi ebameeldiv juhus, et just sul on mulle selline mõju. Või et ehk on tegemist mingi mööduva nähtusega. Sellepärast ma käisingi sind peale Eriku õhtusööki igalt poolt otsimas, et sind uuesti näha ja iseendale tõestada, et ma ei mõelnud seda kõike välja. Aga ma ei suutnud sind leida ja mulle tundus, et nüüd, kus ma teadsin, milline on tunne elada aukudeta maailmas, ei suuda ma oma endist osavust kraatrite servadel balansseerimiseks enam leida. Tookord, kui sa siia tulid, kui Miri sind siia sisse lasi, olin ma kukkunud.”
Neelatasin kõrvulukustava klõnksatusega.
„Nii et nüüd sa siis tead,” ütles ta ja naeratus ta näost oli kadunud, „et mul on sind VAJA. Ma ei suuda ilma sinuta hakkama saada. See ei ole kompliment, see on minu egoism. Ma annan endale muidugi aru, et see ei ole just maailma kõige ihaldusväärsem pakkumine – olla karkudeks emotsionaalsele sandile või tema auklikku maailma tema eest kokku nõeluda. Aga ma mõtlesin … ma lootsin, et võib-olla, kui see otseselt ei nõua sinult mingit lisapingutust, siis võib-olla sa suudad selle inetu loo mõne aja pärast unustada ja oled siiski nõus natuke aega veel minuga koos veetma. Ja ma tõestan sulle, kui sa siiski soostud lubama mul ennast pildistada, et sa ei peaks enam segaduses olema, kes sa oled, sest sa oled võlur, šamaan. Sa oled nõid, kes oskab iga kuristiku kohale silla võluda.”
Sebastian oli minu juurde tulnud ja käe vaikselt mulle õlale pannud. Istusin nagu halvatu ja ootasin kannatlikult, et Sebastiani viimased laused tilk tilga haaval mu ajusse imbuksid. Selleks läks omajagu aega. Õnneks tundus Sebastianil nüüd olevat maailmatäis aega ja kannatust. Ta lihtsalt seisis vaikselt mu kõrval, õhkas sooja ja vaatas mulle otsa. Registreerisin poolpassiivselt, et ta näoilme muutus mõne aja pärast. Mis selle emotsiooni nimi oligi, mida ma sealt nägin? Sobrasin oma halvatud ajus … ootusärevus. Tema näos oli ootusärevus. Mida ta ootas? Kulus veel hulk aega, enne kui ma suutsin kõik Sebastiani öeldu enam-vähem läbi protsessida, vähemalt niipalju, et ma sain aru, mida kõik ta öeldud sõnad üksikutena ja lausetena tähendasid. Ja mulle meenus, et seal viimases osas oli olnud küsimus, õigemini mitte küsimus, vaid palve. Ja et tema ootusärevus tulenes ilmselt sellest, et ta ootaski vastust. Või vähemalt mingit reaktsiooni.
Vaatasin talle otsa, mul oli raske ette kujutada, mis näoga ma olla võisin. Võtsin ta käest kinni ja noogutasin. Sebastianil kulus kõigest murdosa sekundist, et ta silmadest jookseks läbi küsimus, selle järel mõistmine, siis üllatus ja siis rõõm.
„Jah?”
„Jah.”
„Sa jääd?”
„Ja teisel teemal ka jah.”
Sebastiani sõrmed lipsasid mu käest välja ja ta kummardus diivani kohale ning napsas sealt kaamera.
„Tõesti? Jah?”
Noogutasin. Lasku käia. Kuidas ma sain sellele vastu vaielda. Pealegi kulub mul päevi kui mitte nädalaid, et otsustada, mida tema räägitu minu jaoks tähendab, mis tundeid see minus tekitab. Hetkel tundus see lihtsalt uskumatu, liialdus, kuigi mul ei olnud mingit alust teda valetamises või liialdamises süüdistada. Milleks tal seda vaja oleks olnud? Ehkki äärmiselt ebatõenäoline, pidin ma hetkel siiski leppima arusaamaga, et ta mõtleski kõike, mida ütles, täiesti tõsiselt. See aga pigem suurendas kui vähendas minu täielikku hämmeldust, nii et oma fotokirurgilist sekkumist minu hinge anatoomiasse pidi Sebastian alustama sellest hämmeldusest, mis tundus minu isekatest kaalutlustest lähtuvalt üsna turvalisena.
„Seda ma arvasin, et sa ümber mõtled,” ütles Sebastian naerdes. „Naine, nõrkus on su nimi. Sulle tuli lõpuks meelde, et ma olen tunnustatud fotograaf, kelle kohta modellid ikka ütlevad, et ma suudan nad mitme iluopi jagu ilusamaks ja viis kilo kergemaks pildistada, jah?” narris ta.
Pööritasin silmi ja noogutasin. Kõndisin sirgjoones stuudionurka, seisin keset põrandafooni ja lõin käed puusa. „Noh, maestro, lase käia, viis kilo kergemaks ja märksa-märksa ilusamaks palun,” ütlesin ma ja näitasin keelt.
Aga Sebastian pakkis kaamera hoolikalt kesta sisse ja toppis riiulisse.
„Ma ei hakka sind praegu pildistama,” ütles ta.
Mis mõttes? Nädalate kaupa vingumist, kogu see uskumatu, südantpurustav ja hingemattev lugu, need liialdatud komplimendid ja siis ei midagi?
„Ei?”
Sebastian raputas pead. Seisin keset fooni, käed lõdvalt rippu, nagu nartsunukk ja raputasin tema järel masinlikult pead. Imelikul kombel tundsin tema keeldumisest kuskil hämmeldusepolstri vahel väikest tõrjutusetorget.
„Ei, täna ma näitan sulle veel mõnesid oma vanu pilte, ja siis me lähme külla. Meid oodatakse õhtust sööma. Mis on väga hea, sest mõned mu fotoraamatud ja näitusekataloogid on seal ja ma saan need kaasa võtta. Pealegi,” ta seisis jälle mu kõrval ja vaatas mulle otse silma, „pead sa vist selle mõttega, et sa oled mu ainus pääsemine, veel natuke harjuma.”
Kiki
Väljas oli hämar, kui ma ärkasin, aga ma ei saanud olla eriti kaua maganud, sest me pidime täna õhtul veel Sebastiani tädile külla minema ja ta oleks mind üles ajanud, kui oleks juba aeg olnud. Sirutasin ennast ja tõusin istukile, pea tuikas ebameeldivalt ja enda üllatuseks tundsin kuklas tuttavat jäist pitsitust. Mis see siis on? Olin üsna kindel, et ma ei näinud midagi unes. Liigutasin pead paremalt vasakule ja sirutasin kaela. Istusin natuke aega vaikselt voodiäärel ja ootasin peavalu või süvenevat pitsitust või mõnd mõtet, mis mind õigele rajale suunaks. Midagi ei juhtunud, vaid pitsitus andis pisut järele. Vaatasin teel vannituppa üle ukse, nägin Sebastiani kolariiuli ees põrandal istumas, erinevaid objektiive kaameratele ette keeramas, süvenenult nuppe vajutamas, ja läksin duši alla.
Keerasin just vee kinni, kui kümme jääkülma naasklit end uuesti mu sooja, veel kuivatamata ihusse vajutas. Toetusin vastu seina, kaalusin Sebastiani hõikamist, aga kuna ma ei olnud talle siiani oma unenägudest rääkinud, võis mul praegu olla seletusteks liiga vähe aega. Ronisin ettevaatlikult põrandale ja sorisin meeleheitlikult Sebastiani vannitoakapis. Siin peaks ju mingeid valuvaigisteid olema, Ibuprofeni või kas või neetud Tylenoli. Ma ei leidnud ühtegi pakendit, mis tuttav oleks tundunud. Vaatasin sahtlitesse ja leidsin mõned valdavalt tundmatute nimedega tabletipurgid. Hydrococet oli ainus, mis just nagu mingit äratundmist tekitas, vaatasin koostisaineid – dihüdrokodeiin … mis see veel on? Hüdrokodoon … hüdrokodoon, äkki see on see, mis Vicodinis on? Vicodini olin ma kunagi ammu võtnud. See aitas. Annustamisjuhendit ei olnud. Võtsin ühe ja jõin kraanist vett peale, sest tundide viisi põrandal lamamada ja oksendada ei olnud praegusel hetkel variant.
Istusin vanniäärele ja hakkasin ennast ettevaatlikult kuivatama. Unenäo jäised küünised olid alles, aga silmanägemine ei virvendanud ja migreeni ei paistnud otseselt kuskilt. Ootasin, et vähemalt kakskümmend minutit mööduks, nüüd pidi tablett kindlasti juba mõjuma. Selleks ajaks olin jõudnud ennast põhjalikult kuivatada, kreemitada, juukseid kammida, hambaid pesta, uuesti juukseid kammida, ripsmeid värvida. Kuulsin läbi ukse, kuidas Sebastian magamistuppa tuli ja arvuti taha istus. Kui ma sahtlite kinnipanekuks kummardusin, nägin alumises sahtlis väikest kuldset võtit. See oli ilmselt sahtli või mingi kohvri võti. Mingi täiesti tähtsusetu võti, aga sellest piisas, et mind õiges suunas lükata. Pitsitus õlgades läks teravamaks. Mul oli siiski õigus, ma ei olnud midagi uut unes näinud, see oli ikka seesama unenägu, mida peale „Parti kuuele” Alice’i juures näinud olin, seesama, mille ma arvasin end olevat juba lahti hammustanud ja mitte just nii väga kasulike ennustuste hulka lugenud. Nüüd andis see endast märku ja see võis tähendada ainult üht – et ma olin oma senistes, mis siis, et tavaliselt tõe jälil olemist tähistava migreenihoo kaasa toonud seletustes ikkagi valel teel. Või poolel teel. Ja siis tuli mulle ühtäkki meelde, et Sebastian ei olnud mind üksnes Eriku juurest