Samas salvasid mind korduvalt paar eksistentsiaalset küsimust: kes ma ikkagi olen ja kuhu ma lähen? Esimene neist torkis eriti tigedalt. Kas vahetada maski ning mängida kaasa seda lakkamatut rollimängu, mis oli mu ümber alati pöörelnud, uues kostüümis? Hea idee. Või visata ülekullatud papist võltslõust hoopis prügikasti? Ei, seda poleks ma söandanud. Riskid mulle ei istunud. Show jätkugu.
Mis lähemas või kaugemas ümbruses parajasti toimus, ei olnud enam minu asi. Silmi jätkus vaid raaliekraanile, kõrvad katsin hõbehallide klappidega, kus vulises emotsioonidest tiine afroameerika muusika. Mõttes sirasid kollased taevatähed, mis sarnanesid omataolistega minu kortsu pikutatud T-särgil. Küünitasin nende poole, kuid ei ulatunud veel kahmama. Kunagi väikse põnnina arutlesin, mis tunne on olla kosmonaut – ise kuu ja tähtede peal jalutada, päiksetuul šokolaadipaberist skafandri kiivrit silumas, meteoriidid selja taga nagu küpsed õunad pots ja pots alla langemas. Sellest ajast polnudki palju aastaid, vahest vaid kümmekond, mööda tuhisenud. Mina olin meheks sirgunud, kuid tähed jäid miskipärast kaugemale.
Mattmust hiir plõksus ja klõbises. Sirvisin fotoblogi, kuhu sai gümnasistikarjääri jooksul mitu tosinat pilti üles riputatud. Hea kvaliteediga maastikud, suvised Võrumaa aasad, talvised Otepää alpid, Kuressaare linnus ja Paide vallitorn, Keila juga ja Valaste kosk, Saiakang, Katariina käik, Niguliste, Paks Margareeta ja mitu Hermanni. Paar pildirida rännakutelt seitsme maa ja mere taga. Natüürmorte ja mariine, hoolikalt ettevalmistatud ateljeelavastusi ja juhuslikke klõpsutusi. Rüps, Siret, Ville, Kristin, Klaabu, Ketu, Patsik, Karla, Märt, Heidi ja Rain… Portreede ja gruppidena. Värvigammas ja mustvalgena. Naeratavate ja pisut nukratena. Photoshopis viimistletutena ja täiesti naturaalsetena.
Viimase modellina täitis pildikaadri kiiskava lauguga Senjoriita, nooruke hiirjas ratsu. Ta oli mu lemmikvarss. Tema isa-ema olid uhked tõupuhtad andaluuslased. Senjoriita kõnekad silmasöed pritsisid mu näole kurbust. See valgus seal laiali ning jäätas meele. Ma ei jõudnudki tema sadulasse. Kriipiv nostalgia…
Mõned pildid näitasid end nii vanade ja võõrastena, nagu polekski ma ise kaamerasilma taga seisnud, kükitanud, põlvitanud, vaid hoopis keegi teine, mõni suvaline algaja piltnik. Kõik need tardunud hetked… Neil ei olnud enam tähendust, nad olid kõigest välgatused möödanikust. Mis seal ikka. Paarist klõpsust piisab, et kutsuda välja pimeduse vaimud, kes olnu endasse neelavad ega lase päevavalgusel enam kunagi mälestusi pleegitada.
Kustutasin kogu blogi.
Muidugi ei saa mälu petta. Teda saab ainult väheke vaigistada. Nappidele eluaastatele vaatamata oli mu mälupagas väga raske ja sisult sogane. Ma ei jaksanud seda kaasas kanda. Vajasin uusi seinu, sündmusi ning inimesi enda ümber, et kergendada kõike kogetut. Uinudes needsin maapõhja seda maja, millesse olin kängitsetud, seda saatust, mille materjaliks senised langetatud ning langetamata otsused. „Tahan siit ära!” kisasin mõttes. Reaalsuses tähendas see lihtsalt tõrksust ja pahurust. Juhtus ikka, et ma ei vastanud, kui mult küsiti, ega söönud, kui mind söödeti. „Tahan siit ära!” Ihkasin muutust, tuuled pidid ometi pöörduma.
Üsna hilja öösel, umbes kahe paiku, libistasin viimaks klapid peast. Maja oli vaikseks jäänud. Läksin ja tõmbasin voodis jalad könksu, magamisplaani polnudki. Mõtted, mõtted, mõtted jälitasid ja varitsesid mind nagu eepostest väljapääsenud hiidude varjud. Nende eest ei põgene, unne ka mitte. Parem jalg, mis mõnikord nõnda pakitses, et lonkamist nõudis, puhkas vasaku jala peal, kuid andis nüüdki tunda. Minu sees oli tugev metall ja mitu polti, aga paremat jalga maha toetades tundsin tihti, nagu oleks see klaasist või odavast kristallist ning niipea kui uljama sammu teen, puruneb see peeneks killukuhjaks. See polnud tema süü, see oli minu süü… Tunne võib olla petlik, kuid ka tundel on põhjus.
Tükk sünget taevast paistis voodisse. Kuulsin lainete mõõdukat müha, kuigi pigem kujutasin seda ette. Luulud, luulud, ei muud.
Suvi on varsti läbi. See rõve suvi, mis võinuks ometi hästi alata. Miks peab kõik, no tõesti – KÕIK, untsu minema?
Laud silmade kohal raskenesid.
Tahan siit ära…
3
Suvine pööripäev oli kallanud kõrvetava päikselõõsa üle väikse põhjamaa ning selle haruldase noosi üle võis ainult heameelt tunda. Tõotas tulla kaunis jaanipäev jätkuks keskkooli lõpupeole. Pisike seltskond, mis koosnes meie klassi parimatest paladest ja paarist tuttavast pihvist, organiseeris vabaduse päevade tähistamiseks automatka Pärnusse jaanitulele. Enne seda seisis sündmusterohkes puhkusekavas õhtu üksikul mererannal, melust kobrutava kuurorti lähedal. Sinna me kolme liikuri karavanis ka 22. juuni pärastlõunaks jõudsime. Teadsin algusest peale, et selle tuuriga liitumine on viga. Aga mind kutsuti kaasa. Viisakusest. Ja mina võtsin kutse vastu. Kah viisakusest.
Meid oli kokku seitse. Jäime ankrusse lahesoppi, mille juurde kuulus sõmer liivariba ning merega duetti mühanud männimets. Hiiglaslike puutikkude all kükitasid kanarbikuvallid, nende vahel risti-rästi kopse kõditava hõnguga oksarägu. Tulesöödaks tänuväärne materjal. Paar tüdrukut kuhjas männirisu hunnikusse, teised matkalised seadsid samal ajal üles telke. Neid oli ühes võetud vaid kaks, kummalegi sugupoolele. Teadsin, et see oli viga.
Kui laager sai enam-vähem püsti, kougiti välja söögikraam: grillvorstid, šašlõkk, plastkarpides salatid ning terve kotitäis joodavat. Oli õlut, oli siidrit, džinni ja mahla, oli pudel valget viinagi. Noore, äsja puurist pääsenud vareseparve jaoks kõlbas kõik, mis kurgust alla voolas ja õndsust juurde tõi. Pidev jutuvada, millesse mina esialgu kuidagi sekkuda ei osanud, tõmbas mu lihased aeglaselt krambilaadsesse seisundisse. Püüdsin oma kuiviklikkust kangema joogiga niisutada ning tegin kiirelt kahele õllepurgile ja siidripudelile põhja peale. Teadsin, et see oli viga.
Süüdati lõke, leegikeeltel lasti lihatooteid limpsata. Ühe auto CD-mängija võimendus oli põhja keeratud ning pagasnikusse paigutatud kõlarid tutvustasid rannamänniku põlisasukatele pealinna popimaid muusikapalu. Tiirud ja kajakad polnud maalt kostva stiiliga päri ning lendlesid vaid eemal, küllap isekeskis protestides.
Päike vajus madalamale, sepistas paarile kogukamale pilverüngale kuldsed raamid ning sukeldus viimaks merre, kuhu ta pilvedki kaasa tõmbas. Tasa õõtsuv vetepõld jäi müstiliselt õhetama. Algas valgete ööde maagia.
„Sa, Gert, oled täna päris vaikne,” märkas Heidi viimaks, kui tagumikke rannale laotatud tekile toetasime.
„Mis siin ikka lobiseda,” ühmasin õllepurki kummutades.
Heidi surus justkui pooliku naeratusega luba küsides oma külje vastu minu külge ning võttis mul lõdvalt ümbert kinni. See nii harjumuspärane liigutus jäi jahedaks. Tundsin end järsku suvalise kalana, kelle uimedele kalmaar kombitsad kleebib. Ma pean talle ütlema, mõtlesin. Pean leidma kiiremas korras õige aja ja koha, et ta põrgu saata, tuua lõpuks päevavalgele see ebamugav tõsiteaduslik fakt, et meist ei saa enam asja. Meie ihude ja hingede summa ei võrdu lõputu õnnepäevade hulgaga. Kaua ma varjan ja naeratavat näokest teen. Ring on täis saanud.
Meid sidus täpselt aastapikkune tutvus: esimest korda kohtasin teda möödunud jaanikul Pirital. Kõrge tuli, kõva pidu ja rekkatäis tüdrukuid. Heidi nende seas. Ta loositi mulle – ühel hetkel avastasin end temaga koos tantsuplatsil siiberdamas. Iga isane ihanuks seda võitu oma taskusse ja korraks oli mulgi hea meel. Kui alkoholipromille verre juurde tiksus, tõusis ka rõõm. Meist said vinged sõbrad ja vahest natuke rohkemgi. Üks kutt, kellega aeg-ajalt napsulaua taga kaarte mängimas ja toopi kummutamas käisin, tampis mulle koljusse vana tarkuse: „Sõbranna on see sõber, keda kõlbab keppida!” Kui sügis ja talv mööda vuhisesid, hakkasin kahtlustama, kas selle tõe vettpidav põhi pole mitte sõelaks kulunud. Tiitel „Heidi peika” passis mulle järjest vähem ja süüd oli selles vähemalt kahel inimesel.
Tegelikult oli Heidi tore tüdruk… mõnikord. Ta nautis laulmist ja tantsimist, mida ma tema juures täiel määral imetlesin, sest minu kõrvast oli mammutikari üle tormanud ning peenemal tantsupõrandal koperdasin ringi otsekui pakkude peal. Tennisepallide lennutamise õppisin ära just Heidi pideva suskimise