Sefiirist loss. Ketlin Priilinn

uudne ja huvitav. Ma polnud seesuguste asjade peale kunagi mõelnud ega osanud seni üldse ettegi kujutada, kui palju homoseksuaalid kogu aeg varjama ja valetama on sunnitud. Mõtlesin, et ma ise küll vist ei suudaks niimoodi elada, et isegi oma vanemaid ei saa usaldada, rääkimata siis veel õieti kellestki teisest. Tundsin, kuidas mu lugupidamine selle väikese blondi poisi vastu on viimaste minutite jooksul lausa mitmekordselt kasvanud.

      „Kes see teine siis on, kellele sa asjast rääkisid?” pärisin lõpuks. „See, keda sa ainult korra oled näinud?”

      „See on üks kutt, kellega ma Internetis tuttavaks sain,” rääkis Jakob. „Meil oli nii-öelda pimekohting. Olime juba mõnda aega ühes jututoas ja ka MSN-is lobisenud ja mõtlesime siis, et võiks kokku saada. Lootsin, et sellest võiks tulla midagi enamat, aga kohtumisel saime aru, et mingeid tundeid meie vahel siiski olema ei hakka. Sellegipoolest oleme jäänud sõpradeks ja suhtleme netis ikka endiselt edasi.”

      „Kahju, et sa oma vanematele rääkida ei saa,” laususin mõtlikult. „Nad võiksid aru saada, et sa ei saa sinna ise midagi parata. Huvitav, ometi peaks ju tänapäeva inimesed vabameelsemad olema kui millalgi aastaid tagasi…”

      „Nojah, aga mu isa ongi selline vana kooli mees,” ohkas Jakob. „Tema seda ei mõistaks, see on täiesti sada protsenti kindel. Aga mis seal ikka, ma olen sellega ammugi leppinud, et on asju, mida ma oma vanematele iialgi rääkima ei hakka.”

      Olime jõudnud parki ja kõndisime nüüd aeglaselt mööda kitsast punakat kruusateed. Kõik oli küll alles roheline, kuid siin võis juba päris selgesti tunda õhus hõljuvat sügise lõhna. Puud meie peade kohal kohisesid kerge tuule käes ja kusagilt kaugelt eemalt võis kuulda kellegi venekeelset lobisemist ning automüra.

      „See pimekohtingu-poiss, Kaarel on ta nimi, on mind endaga paari kohta kaasa kutsunud,” ütles Jakob korraga ning ma tajusin tema hääles taas pisut kohmetunud tooni.

      „Kaasa? Kuhu siis?” tundsin huvi.

      „Baari ja ööklubisse.” Jakob kükitas maha ning sidus oma kingapaela kõvemini kinni. Püsti tõustes vaatas ta natuke häbelikult mulle otsa. „Noh, mitte tavalisse, vaid geibaari ja geiklubisse muidugi. Ma ei ole neis kohtades kordagi käinud, see tundub natuke kõhe. Samas oleks päris huvitav minna ja vaadata, mis seal toimub. Kas… kas sina oleksid nõus minuga sinna millalgi kaasa tulema?”

      „Mina?” imestasin. „Miks mina?” See ettepanek oli nüüd küll väga ootamatu.

      „Noh, koos oleks ju julgem,” seletas Jakob taas punastades. „Läheksin palju parema meelega koos sinu, kui et tolle Kaarliga. Sa oled palju toredam inimene kui tema ja ma usun, et meil oleks päris lõbus… kui need kohad sind muidugi ei hirmuta.”

      Pistsin käed teksaste taskutesse ning mõtlesin asja üle kiirelt järele. Pidin endale tunnistama, et asi tundus äärmiselt uudne ja huvitav, kuid Jakobil oli samas ka õigus – minu, täiesti tavalise ning heteroseksuaalse tüdruku jaoks tekitas geibaari sisseastumine natuke kõhedust. „Põhimõtteliselt ma vist tuleksin küll,” kostsin lõpuks veidi kõhklevalt. „Ega mind ju keegi seal ära ei söö, pealegi olen piisavalt vabameelne küll, et vaevalt mind seal miski nii väga šokeeriks. Ehkki…” Ma vajusin uuesti mõttesse.

      „Mis ehkki?” tahtis Jakob kohe teada. „Midagi sind siis ikkagi häirib?”

      „No homoseksuaalsed poisid ja mehed kohe kindlasti ei häiri,” ütlesin. „Aga tüdrukute kohta ma nii kindlalt ei oska öelda, see tundub kuidagi võõrastav… Mis siis, kui mõni neist üritab mulle külge lüüa?”

      Jakob hakkas naerma. „Seda ma küll ei usu!” arvas ta üpriski veendunult.

      Nüüd tundsin end teistpidi puudutatuna. „Miks, kas ma olen siis nii kole või?”

      „Sa pole üldse kole, asi ei ole selles. Lihtsalt nii palju kui mina olen kuulnud, tunnevad need tüdrukud omasugused ikkagi ära ega ürita igaühele külge lüüa. Pealegi, sul on ju suu peas – kui peakski midagi sellist juhtuma, saad ju öelda, et pole asjast huvitatud.”

      „Seda küll.” Ma jõudsin äkitselt otsusele ning jäin seisma. „Olgu peale, lähme siis!”

      „Kohe või?” jahmatas Jakob. „A-aga me pidime ju…”

      „Kuidas sa ise tahad,” kehitasin õlgu. „Minu pärast võime niisama ka ringi jalutada. Aga põhimõtteliselt oleksin mina ka kohe praegu valmis minema. Nagunii tahaks kusagil natuke istuda ja kohvi juua.”

      „Arvad tõesti või?” kahtles Jakob veel natuke. Siis aga libises arglik naeratus üle ta lapseliku näo ning ta noogutas. „Okei! Lähme vaatame, kuidas seal on!”

      Ja me võtsimegi suuna sinnapoole, kus Jakobi andmetel seesugune baar pidi asuma.

      6

      Me seisatasime vikerkaarevärvilise lipu all ja pidasime aru, kas ikka julgeme sinna sisse astuda või mitte. Naljakas oli see, et Jakob näis olevat oluliselt rohkem pabinas kui mina, ehkki loogiliselt võttes pidanuks ju vastupidi olema. Baar oli temasuguseid ilmselt täis, mina aga läksin sinna otsekui mingi võõrkeha.

      „Noh,” keelitasin teda. „Otsusta juba ära, kas lähme või ei!”

      Jakob tõmbas sügavasti hinge. „No davai, lähme siis.” Ta tõmbas baari tumedast puidust ukse lahti ja lasi mu enda ees sisse.

      Baaris oli nii hämar, et mu ereda päikesevalgusega harjunud silmad ei seletanud esialgu suurt midagi. Seisin hetke lihtsalt ühe koha peal paigal, kuni veidi paremini nägema hakkasin. Avastasin, et baar on suhteliselt väike ning tühjapoolne. Tagaotsas olid ühe aknaaluse laua hõivanud kaks umbes 17-18-aastast poissi ning baari keskel istus laua taga üks suurem seltskond – kolm tüdrukut ja kaks poissi. See kamp oli laotanud lauale ajalehe ning nad kõik uurisid sellest suure huviga mingisugust artiklit ja lobisesid elavalt.