„Lähme vaatame mõnda poodi, eks?” tegin Heidile ettepaneku. Mu tuju oli oluliselt paranenud. Oleksin justkui suutnud oma muremõtted kusagile kappi luku taha panna.
„Okei, aga ärme siin eriti raha raiska,” vastas õde. „Lennujaamades on ju alati kõik asjad nii mõttetult kallid. Mujalt saaksid samu asju kindlasti palju odavamalt.”
Käisime kommipoes ja ostsime lahtiseid elevandikujulisi kummikomme, pudeli Dr Pepperi limonaadi ning Rebekale värvilise pulgakommi. Imelik oli hindasid vaadata. Pealtnäha tundus nagu kõik jube odav – ikka üks nael ja kaks naela jne. Kogu aeg tuli meeles pidada, et kõiki summasid tuli korrutada kahekümne kolmega, saamaks teada, kui palju oleks hind Eesti kroonides. Mina ja Rebeka oleksime meeleldi siin veel hulk aega mööda poode ringi luusinud, aga Heidi tegi ettepaneku rongipiletid ära osta ja jaam üles otsida. „Usu mind, kesklinnas on raudselt palju etemaid ja odavamaid poode kui siin,” kinnitas ta. „Näe, seal vist ongi piletikassad!”
Olime nimelt netist välja uurinud, et Londoni kesklinna pääseb kõige soodsamalt ja kiiremini just rongiga. Ühtlasi tundus see ka kõige põnevam viis, kuna keegi meist polnud kodumaal just eriti palju rongiga sõitnud. Koukisime siis oma rahakotid välja ja kõndisime piletikassade juurde. Ulatasin Heidile kakskümmend naela – enda ja Rebeka eest. „Osta sa meile kõigile ära,” palusin. „Sa oskad paremini inglise keelt.”
„Okei, aga äkki võtame kohe pühapäevaks tagasisõidupiletid ka?” tegi õde ettepaneku. „Mis arvad? Anna veel kakskümmend naela.”
Otsisin siis veel raha juurde ning Heidi astus kassa juurde. Me Rebekaga seisime eemal ja vaatasime, kuidas kassapidajast mustanahaline mees Heidile kaarditaolised piletid andis ning terve hunniku münte pihku pistis.
„Sinu ja Rebeka pilet oli odavam,” teatas õde, kui oli meie juurde tagasi jõudnud. „Näe, saad omale münte tagasi.” Ta ulatas mulle peotäie erinevas suuruses münte ja ma pistsin need ohates taskusse. Ma ei salli tegelikult seda metallipuru, nii nõme on hakata poes neid iga kandi pealt uurima ja mõistatama, mis väärtuses rahaga on tegu.
Nägime tükk aega kurja vaeva, enne kui siltide järgi lõpuks rongijaama juurde jõudsime. Rahvast sagis siin nii palju, et mul oli silme eest kirju ja ausõna, üksipäini poleks ma vist suutnud siin mitte kui midagi üles leida. Jumal tänatud, et Heidi kaasas oli! Nagu igas olukorras, suutis tema ka nüüd selget pead säilitada ja meid õigesse kohta viia.
Ronisime treppidest alla ja jõudsime hämarale maa-alusele perroonile. „Miks need rongid maa all peavad sõitma?” ei saanud Rebeka aru. „Miks mitte maa peal, nagu meil Eestis?”
Heidi ei vastanud, sest ta uuris parajasti ees seisvate rongide tabloode pealt, kas mõni neist on juhuslikult Gatwick Express ja viib meid Londoni kesklinna Victoria jaama või mitte. Niisiis sakutas Rebeka mind varrukast. „Kust mina tean,” vastasin kärsitult. „Ja mis tähtsust sel üldse on.”
Heidi nähtavasti ei jõudnudki asjas selgusele, sest ta kehitas õlgu ja astus lõpuks vormiriietuses mehe juurde, kes perrooni äärel seisis. Ilmselt oli mingi rongi-asjapulk. Mees heitis pilgu Heidi käes olevatele piletitele, viipas siis käega vasakpoolse perrooni poole ja seletas midagi. Eemalt kostus saabuva rongi vilistamist ja õde kiirustas meie juurde. „Meie rong tulebki praegu,” ütles ta. „See mees ütles, et umbes poole tunniga oleme kohal. Võib-olla isegi rutem.”
Vilistav ja puhkiv rong vuhises perrooni ette ja avas uksed. Ronisime esimesest uksest peale ja potsatasime vabadele istmetele. Rebeka puges muidugi jälle kärmesti akna alla.
Uksed sulgusid ja me kihutasime meeletu kiirusega minema. Rebeka ajas silmad pungi ja kilkas nii valju häälega, et Heidi surus sõrme suule ja käskis tal vait olla, et teisi reisijaid mitte segada. Aga tõesti, täitsa lahe tunne oli niimoodi pimeduses vuhiseda. Olin rongiga küll mõned korrad varemgi sõitnud, vahel läksime Heidiga sel kombel Keilasse vanaema juurde, aga see sõit ei sarnanenud millegi poolest praegusega. Mulle tuli hoopiski meelde Soome Linnanmäki lõbustuspark, kus olime vanematega paar aastat tagasi käinud. Seal oli ka üks metroo sarnane atraktsioon, kus sai pimedas rongiga kihutada.
Peagi jõudsime maa alt välja ja nüüd õnnestus meil ka natuke ümbrust jälgida. Ausalt öeldes ei meenutanud siinkandis miski üht maailma suurimat linna. Pigem vastupidi, ümberringi oli hästi roheline, tee ääres vilksatasid mööda kased ja kahekordsed majakesed. Üles rongi tabloo peale tuli kiri, et läheneme Redhilli peatusele. Heidi teatas, et meie peame maha minema neljandas, London Victoria peatuses.
„Jube imelik,” tunnistasin mõnda aega aknast ümbrust uurinuna hämmeldunult. „Mina kujutasin ette, et siin on kohutavalt palju suuri kõrgeid maju ja noh, hoopis linnalikum.”
„Kuule, me oleme ju kesklinnast alles väga kaugel,” ütles Heidi. „Mõtle nüüd ise – ega meil ju Tallinnas ka kusagil Nõmme või Pääsküla kandis eriti linnalik ei ole.”
Selles oli mu õel õigus. Ja paarikümne minuti pärast, kui hakkasime oma peatusele lähenema, võis aknast tõepoolest näha järjest tihedamat asustust ja üha kõrgemaks muutuvaid majamürakaid. Peagi vuhisesime taas maa alla, suurde Victoria rongijaama.
Rongist väljudes selgus, et pileteid läheb siin veel korra tarvis. Nimelt tuli jaamahoonesse pääsemiseks minna läbi väravatest, mis avanesid üksnes siis, kui pileti väravaposti peal oleva prao vahele pistsid. „Mõtle, kui oleksime piletid juba minema visanud,” võdistasin õlgu. „Mida me siis küll oleksime peale hakanud?”
Jaamahoonesse sisse astudes tuli mulle kohe Gatwicki lennujaamas nähtu meelde. Samasugune hiiglaslikult suur, kõrgete lagedega ruum, sama palju kottidega edasi-tagasi sebivaid inimesi ja hulganisti kohvikuid-poode. Eemalt võis näha, et üles sõidab lai eskalaator – järelikult oli see hoone koguni mitmekorruseline.
Me ei viitsinud aga kuigi kaua raudteejaamas sees passida. Suundusime hoopis üksmeelselt peaukse poole, et lõpuks ometi Londoni kesklinna avastama hakata.
Uksest väljudes paistis ere päike mulle otse silma ja kulus tükk aega, enne kui ma valgusega harjusin ja üldse midagi olin võimeline nägema. Minu esimene mulje Londoni kesklinnast oligi päike ja kuumus. Olin mõelnud, et London on jahedavõitu ja udune paik – mäletan, et kooli geograafiatunnis oli kunagi midagi sellesarnast räägitud –, aga vähemalt sel hetkel andis siinne ilm küll Eesti omale mitmekordselt silmad ette. Oli nii palav, et ma kiskusin otsekohe oma teksatagi seljast ära. Mõttes kadestasin nüüd natuke Rebekat, kes oli lühikese suvekleidiga. Temal oli meist tõenäoliselt kõige mugavam olla. Õnn vähemalt, et olin kodus taibanud omale tossude asemel lahtised kingad jalga pista.
Saime nüüd mahti natuke ringi vaadata. Rebeka hoidis Heidil kõvasti käest kinni ning tema väikesel näol peegeldus ääretu põnevus ja uudishimu. Me seisime jaamahoone ukse kõrval tükk aega ja lihtsalt jälgisime enda ümber toimuvat.
Olin sügavalt eksinud, arvates rongiaknast paistvat rohelist äärelinna nähes, et London ongi selline. Oh ei. See siin oli tõeline suurlinn, maja maja küljes tihedalt kinni. Märkasin aga kohe, et kui meil Tallinna kesklinnas on enamik maju uued ja kaasaegsed, siis siin jätavad pea kõik hooned kuidagi väärikalt vanamoodsa mulje. Paljud majad olid pruunidest või punakatest kividest ning kaunistatud kõikvõimalike nikerdustega. Mööda laia tänavat vuras üksteise järel mitu läikivmusta vanaaegset mänguautot meenutavat taksot. Kõikjalt meie ümbert kostus raudteejaamast lõpmatult välja voolavate inimeste saginat ja juttu. Siin oli vist jube palju turiste, igatahes õnnestus meil juba selle mõne minuti jooksul kuulda lisaks inglise keelele ka veel hispaania ja prantsuse ning veel mitut minu jaoks tundmatut keelt ja näha peale valgete ka küllaga hiinlasi ning mustanahalisi. Mulle näis, et London on justkui mingisugune hiiglasuur sipelgapesa, kus elu pidevalt käib ja asukad vilkalt ringi sebides igaüks omi asju ajavad.
Heidi oli jaamahoone seina äärde maha kükitanud ja soris oma seljakotis. Ta tõi sealt nähtavale oma digifotoka ja riputas selle kaela. Seejärel asus ta veel midagi otsima.
„Kuhu poole me nüüd