Elektrik Allan vihastas, sest tal kästi tööl liiga palju teha. Tema boss palus üsna otsekoheselt: „Kas sa saad ühe lisaväljakutse teha kliendi juurde, et lülitid korda teha?” ja oli valmis ka selleks, et Alan keeldub. Ülemus oleks võinud sama hästi ka mõnda teist elektrikut paluda. Ometi oli Alan vihane selle palve tekitatud kahju pärast.
Mis kahju see oli? Tal oli valida, kas kaotada aega, tehes lisatööd, mis tema päevakavasse ei mahtunud, või tunda end süüdi, et pidi keelduma täitmast ülemuse otsest palvet. Kahtlemata pidi Alan õppima enesekehtestamisvõtteid, et suuta süütundeta ei öelda. Ma olen kohanud inimesi, kes ärrituvad ja saavad väga vihaseks, kui partner teiste ees neile vastu vaidleb. Enamasti on siin tegemist alandusega – eriti kui vastu vaieldes vihjatakse, nagu oleks esimene kõneleja valetanud, isegi kui tegemist on väikse süütu vale või liialdusega, et muidu igavat lugu huvitavamaks muuta. Nigel võis marru minna ka kõige väiksemast vasturääkimisest. Ta tõi näiteks juhtumi, kui tema ja ta naine rääkisid sõpradega juttu, mille käigus Nigel meenutas üht läinud kolmapäeval juhtunud lugu. Niipea kui ta jõudis öelda „kolmapäev”, katkestas naine, et teda parandada: „Ei, see oli eelmine teisipäev.” On raske ette kujutada, miks taoline katkestamine võiks kedagi vihastada: pole ju teisipäeva ja kolmapäeva segiajamises midagi alandavat. Võib-olla oli tegemist lihtsa ärritajaga (tema mõtte katkestamisega) – aga võib-olla hoopis millegi muuga – üleastumisega.
Üleastumised
Üleastumise puhul on tegu reeglite rikkumisega. Võib-olla oli Nigel endale reegliks võtnud, et mees ja naine ei tohi teiste inimeste ees omavahel vaielda – mis on iseenesest üsna tavaline reegel. Kui seda reeglit korduvalt rikuti, sai ta alati vihaseks. Teine väga üldine reegel heade sõprade ja partnerite vahel on see, et teile usaldatud saladusi tuleb hoida. Teisisõnu, kui teie partner teab midagi teie kohta selle tõttu, et ta on teie partner, ei tohiks ta seda teistele edasi rääkida. See võib puudutada teie tervist, teie sümpaatiaid ja antipaatiaid või midagi muud teie kogemuste või arvamuste kohta, mida te olete usaldanud ainult oma kõige lähedasemale inimesele. Taolist usalduse murdmist peetakse üldiselt lubamatuks, suureks üleastumiseks – üheks kõige kiiremaks viisiks, kuidas oma partnerit lõplikult vihale ajada. Ilmselt räägib üleastumisest ka esimeses peatükis toodud lugu mehest, kes vihastas tema autoraadiot varastada üritanud nooruki peale. Tollel juhul ei rikkunud noormees üksnes kõnealuse mehe jaoks kehtivat reeglit: ta rikkus seadust, mis on üleastumise juriidiline kajastus.
Need kolm kategooriat ei välista üksteist: nad võivad esineda ka koos. Näiteks, kui teie partner flirdib kellegagi, kes talle meeldib, peetakse seda tavaliselt üleastumiseks; teiste sõnadega, see on paljude inimeste põhimõtetega vastuolus. Aga sellega käib kaasas ka kahju – see alandab teid, jättes mulje, nagu teie partner ei oleks teiega millegipärast rahul ja otsib seepärast mujalt lohutust. (Mõistagi ei pruugi see olla tõsi; aga sageli kiputakse seda niimoodi nägema.)
Teine taoline näide oli Sue poja juhtum, kes kogemata kruusi maha pillas ja selle ära lõhkus. Võib-olla oligi nii, nagu ema ütles: teda vihastas see, et pidi uue kruusi ostmiseks raha kulutama, aga arvestades, et Sue võis seda endale lubada hinnale tähelepanu pööramata, ei ole see põhjendus usutav. Aga võib-olla vihastas ta hoopis selle peale, et poiss rikkus kirjutamata reeglit, mille kohaselt lähikondsetele ei tohi asjata tüli teha. See oli selge hoolimatus, mis Sued vihastas.
• On oluline, et te teaksite, mis asjad teid vihastavad, sellest teadmisest on teil edaspidi kasu.
• Võib eristada kolme liiki nähtusi, mis inimesi vihastavad: ärritajad, kahjud ja üleastumised.
• Ärritajaid on lõputu hulk: inimesed jätavad pidevalt uksi lahti, naabrid käratsevad; mõni matsutab süües liiga valjult, teine köhib valel hetkel.
• Samuti teevad inimesed hulgaliselt asju, mis meile kahju toovad: meie lapsed lõhuvad asju, mistõttu kannatame rahalist kahju; meie partnerid vaidlevad meile vastu, alandades meid; oleme sunnitud tegema ettenägematuid asju, mis kulutab meie aega.
• Nagu kõigil, on ka teil reeglid, millest teised peaksid teie arvates kinni pidama. Kui keegi neid reegleid rikub, on tegemist üleastumisega. Võite vihastuda, kui näete üleastumist või arvate, et tegemist on üleastumisega. Ja muidugi kaasneb üleastumisega ka viha.
• Mõni asi, mis meid vihastab, võib kuuluda samaaegselt eri liikidesse. Näiteks võib meid vihastada, kui laps midagi lõhub, sest oleme sunnitud tegema kulutusi lõhutud asja asendamiseks uuega, aga võime vihastada ka seetõttu, et meie arvates ei olnud laps piisavalt hoolikas.
3.
Miks ma alati ei vihasta?
Mõnikord tundub meile, et maailm on pilgeni täis ärritajaid: inimesi, kes teevad asju, mis meid kahjustavad; inimesi, kes rikuvad reegleid, mida me oleme endale kehtestanud – aga miks me siis ei ela alalises viha- või raevuseisundis?
Tuletage meelde Judyt, kes läks oma põngerjaga polikliinikusse ja oli sunnitud seal kaks tundi ootama. Ta kirjeldas mulle seda kui olukorda, mis teda on elus kõige rohkem vihastanud. See tekkis mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel. Kohale jõudes ta nägi, et ooteruum on inimesi täis, aga arvas, et küllap on mitu arsti ja õde tööl, nii et varsti saab kõik korda. Tasapisi nägi ta, et vastupidi, järjekord liigub väga aeglaselt, ja kui ta teistega jutule sai, siis selgus, et kõik nad olid vastuvõtule kutsutud kella kaheks. See põhjustas viha kasvamise üsna rahulikust seisundist „päris pahaseks” saamiseni. Esialgu veel mitte „ülekeeva vihani” – see tuli siis, kui tollel päeval ainsatena tööl olnud arst ja õde tegid kella kolme ajal teepausi. Võite küsida, miks nad poleks pidanud seda tegema, enamik meist teeb lõuna ajal väikese vahe, pealegi olid nad kõvasti tööd teinud. Tõesti, miks ka mitte, aga Judyt ärritas, kuidas nad seda tegid. Nad istusid lobisedes vastuvõturuumis, uks pärani lahti, nii et kõik patsiendid said nende lõunavaheajast osa. Suurem osa emasid ärritus järjest rohkem, samal ajal kui arst ja õde otse nende silme all oma teest suurt mõnu tundsid. Pole siis ime, et selleks ajaks, kui Judy oma pisitütrega arsti kabinetti sisenes, oli ta vihast sinine. Aga kas ta ütles arstile, mida ta sellest kõigest arvab? Ei, ta ei öelnud selle kohta sõnakestki. Kummaline on see, et isegi nüüd, kui sündmusest on kümme aastat möödas, hakkab ta juhtumit meenutades pahameelest pulbitsema. Ta oli nii vihane. Aga ometi ei öelnud ta seda arstile, kui tema vastuvõtule pääses. Miks ometi? Lühidalt öeldes: pidurite tõttu. Mitte et Judy oleks kuidagi allasurutud inimene, teda hoidsid tagasi temas tööle hakanud pidurdusprotsessid, midagi enesekontrolli taolist. Võime ette kujutada, mis mõtted tal peast läbi käisid: „Kui ma arstiga pahuksisse lähen, kas mu lapsuke saab siis kõige paremat ravi, mida arst suudaks anda?” Judy kinnitab, et see oli tõepoolest peamine mõte, mis tal pähe tuli. Aga ta tunnistab ka teisest pidurdust, nimelt: „Sa ei tohi arstide peale vihastada.” Õige või vale, aga ta oli enda jaoks sellise reegli kehtestanud ja ta pidas sellest kinni isegi siis, kui arst teda halvasti kohtles. Seda teisest pidurdust („arstide peale ei vihastata”) nimetatakse sisemiseks pidurduseks: teiste sõnadega, see on pidurdus, mis eksisteerib ainult meie mõtetes. Puudub väline ähvardus. Judyt ei takista arsti peale vihastamast hirm, et politsei võiks teda selle eest vahi alla võtta – see on vaid endale kehtestatud sisemine reegel. Kuidas on lugu esmase pidurdusega, mis ütles, et äkki ei saa laps piisavalt head ravi, kui ema arstiga pahandab. See on väline pidurdus, kuna selle põhjustas hirm tagajärgede ees, mis ei lasknud oma vihale voli anda. Vaadakem