Loomaaiaretkest natuke õpetust saanuna proovisime järgmiste avastamisretkede plaane wakunagalastele mitte välja lobiseda. Järgmiseks võtsime ette Hiroshima prefektuuri ühe suurema vaatamisväärsusena tuntud Miyajima saare. Miyajima kuulub UNESCO maailmapärandi hulka. Saar on täis tipitud shintō ja budistlikke pühamuid ning saarele saabujaid tervitab veest kõrguv 12. sajandist pärit helepunane torii (pühamuvärav). Saare jaapanikeelne nimi tähendab „pühendatud jumalannale”. Legendi kohaselt olevat päikesejumalanna Amaterasu väga armukade ning nähes saarele kohtamisele tulnud armunuid pidi armunute vahele kiilu lööma. Abielus inimeste vahele Amaterasu mõjuvõim ei küündivat. Nii mõnigi vanapoiss pidavat süüdistama Amaterasut soovimatu vallaliseseisuse pärast.
Loomaaia direktor meile Hiroshima loomaaias lapsehoidjat mängimas
Miyajima saarel hirvekestega sõprust sobitamas
Templite taustal kõrguvad majesteetlikud mäed, mida katavad võimsad tihnikud. Meie retk Miyajimale sattus novembri lõppu, mil mäenõlvad kattusid esimeste öökülmade saabudes silmipimestava värvidemänguga, purpurpunasest erkkollaseni. Saare pinnale astudes ümbritsesid meid terved hordid fotoaparaate klõpsutavaid turiste, kes olid tulnud imetlema sügisesi momiji (punaseid vahtralehti). Turistide jalgade ümber kepslesid kartmatud kitsed, sabajupid püsti, ja lunisid mööduvatelt inimestelt maiustusi. Kohati muutusid kitsed hirmutavalt pealetükkivaks, proovides toppida oma koonu meie kottidesse ja taskutesse. „Kawaii, kawaii!” (Oi kui nunnu!) hüüatused saatsid meid igal sammul. Melissa oli sattunud jaapanlastest turistide lõksu, kelle arvates oli heledapäine laps midagi äraütlemata eriskummalist. Esialgu oli Melissa turistide tähelepanust võlutud ja kinkis igale välkuvale fotoaparaadile veetleva naeratuse, aga selline ülevoolav tähelepanu muutus kiiresti häirivaks ning Melissa peitis oma näo väheke tõredalt kätesse ja hüüdis: „Mis te vahite mind kogu aeg!” Turistide ja kitsede eest pelgupaika otsides pugesime ühte teemajja, mille tagumises osas ootas meid imedemaa – tibatilluke Jaapani aiake, mille keskel oli tiik. Tiigis hõljuvate lootoseõite vahel õõtsusid aeglaselt uimesid liigutades helkivad koi’d (karpkalad). Kaunid tähnistatud, triibustatud ja laigustatud valged, mustad, punased, sinised, kollased ja kreemikad koi’d. Igaühel oli oma nimi: valge-punasekirjusid kutsuti Kohakuks, Jaapani lipu sarnaseid Tan– choks, valgeid musta ja punasega Taisho Sanshokuks ja musti punase-valgega Showa Sanshokuks. Jaapanis on koi’de aretamisega tegeldud juba põlvkondade viisi, aretajad oma põhjalike teadmistega hindavad nende kaunite kalade väärtust paarist tuhandest jeenist ligi miljoni jeenini. Hiroshimas peetakse sellest kalast aga niivõrd lugu, et kohalikud kangelased ehk Hiroshima pesapalli esindusmeeskond on nimeks saanud Hiroshima Carps.
Koisümboliseerib seega ka mehelikku jõudu ja edasipürgimist. Kodudes, kus kasvavad poisid, heisatakse karpkalakujulised tuulelipud viienda kuu viiendal päeval (poistepäeval). Poiste kasvamine võib vahel olla sama vaevanõudev kui kärestikust vastuvoolu üles ujumine. Koi homonüümiks on jaapanikeelne sõna, mis tähendab armastust ja kiindumust, seega sümboliseerib karpkala jaapanlaste jaoks ka sõprust ja armastust. Rohelist teed rüübates istusime võlutult, nagu kohale naelutatud, ja taipasime kodu poole minema hakata alles siis, kui tulipunane päikeseketas hakkas mägede taha vajuma.
Karpkalakujulised tuulelipud lehvivad poiste auks viienda kuu viiendal päeval üle terve Jaapani
Aeglaselt, aga kindlalt, hakkasid meie poeskäigud tulemusrikkamaks muutuma ja kord-korralt rändas ostukorvi üha rohkem toiduained, mille Kertu ja Melissa söödavateks tunnistasid. Sellele vaatamata tuli meil paljudest pikkadest riiulivahedest lihtsalt mööda kõmpida, kuna meil kulus veel hulk aega, et omandada teadmisi selle kohta, kuidas võiks pakikestes leiduvat kraami söömiskõlblikult manustada. Vaatamata sellele, et Kertu andis endast parima, et mulle tilkhaaval Jaapani köögi võlusid tutvustada, olin oma kangekaelse kaljukitsesuhtumisega eriti tõrges võõrapäraseid asju proovima. Sushi’t ei olnud ma nõus poolteist aastat suhu panema. Kertu proovis mind tulutult mõnda sushi-baari meelitada, aga mina olin millegipärast sügavalt veendunud, et tegemist on töölissööklatega, ja keeldusin sisse astumast. Perekonna suurimaks kergenduseks suutis hea sõber Sergei Siza, kes mängis paar aastat hiljem Honda Kumamoto meeskonnas, minus sellise tõrksuse taltsutada. Selleks kulus kõigest kaks aastat!
Õnneks leidub tänapäeva Jaapanis igasuguste meremolluskite kõrval ka liha.Tänu budismi levikule oli liha söömine jaapanlaste jaoks ligi 1200 aastat keelatud. Lihasöömise keeld lõppes Meiji restauratsiooniga, kui keiser 1872. aastal esimest korda avalikult liha sõi ning kuulutas sellega kogu oma riigile, et nüüd ei ole lihasöömine enam tabu. Ühtlasi oli sellisel avalikul lihasöömise etendusel ka pisike osa Jaapani sajanditepikkuse isolatsioonipoliitika lõppemisel ning sõpruse sobitamisel lääne kultuuriga. Minu arvates on parim viis liha söömiseks yakiniku. Yakiniku restoranis tassitakse lauale pannitäis hõõguvat sütt, mille peal kliendid saavad nautida ise liha ja juurviljade küpsetamist – sellise nutika lihapakkumise viisi tõid Jaapanisse korealased. Nagu paljusid teisi nupukaid leiutisi, ei ole jaapanlased ka seda ise välja mõelnud, vaid on teiste rahvaste leiutisi täiustanud, kohandanud ning filigraansusteni viimistlenud, kuni tulemus on ülimalt oivaline ning omanäoliselt jaapanipärane. Igal restoranil on liha kõrvale valmis segatud vürtsikas kaste, mille retsepti hoitakse suurimas saladuses. Minu arvates oli selline iseküpsetatud liha koos külma Kirin õllega suurim kulinaarne saavutus inimkonna ajaloos. Hakkasin tasapisi aru saama, miks jaapanlased nii tihti ennast innukalt söögist rääkima unustavad. Arvasin jõudvat jälile ka põhjusele, miks on kõik söögivalmistamise ja söömisega seotud saated Jaapani televisiooni üheks lemmikumaks žanriks. Jaapani kohvikusse või restorani sisenedes kostab kõvahäälne sõbralik tervitushüüd „irrasshaimase” (tere tulemast). Jõuad vaevu maha istuda, kui juba tuuakse lauale klaas vee või rohelise teega ning tulikuumad niisked rätikud käte puhastamiseks. Meie lahkumisest annab märku jällegi valjuhäälne „dōmo arigatō gozaimashita” (suur tänu). Selle kooriga ühinevad kõik, ettekandjatest peakokani. Märkamatuks jäämine ei ole lihtsalt võimalik. Jaapanis on iga keharakuga tunda, kuidas ollakse pühendunud heale teenindusele, mille aluseks on viisakus. Jaapanis ei tasu lasta end eksitada restoranide mittemidagiütlevast fassaadist või välimusest, enamasti on just kõige pisemate ja tagasihoidlikumate restoranide road kõige maitsvamad ja ehedamad. Inimestest, kes süüa teha oskavad, peetakse lugu. Pole juhus, et kokkadest on Jaapanis saanud sageli multifilmide ja koomiksite kangelased.
Meie lemmikrestoran Kōdachōs, kus pakutakse maailma parimat udon’i (nuudlisuppi) ja omusubi’t (riispalli)
Päev-päevalt avastasime üha enam asju, millega oli võimalik harjuda, niisiis hakkas elu võtma nii normaalset vormi kui võimalik. Mina käisin trennides, Melissa harjus jaapanikeelse lasteaiaga ning Kertu harjus ülikooliga. Esimest korda Hiroshima ülikooli minnes oli Wakunaga teinud loomulikult kõik võimaliku ning aidanud omalt poolt kaasa asjade paremale sujumisele. Selle tulemusena läks Kertu ülikooli terve kaaskonnaga: kõige eesotsas sammus tõtakalt Wakunaga võistkonna eest vastutav ülemus, siis lonkisin mina koos Iida-saniga ning lõpuks Kertu ise Melissaga käekõrval. Pärast wakunagalaste ning ülikooliinimeste lõputuna näivat viisakuste ning nimekaartide vahetamist sai Kertu lõpuks ka oma õppejõududele tere öelda. Ilmselt olid Kertu õppejõud, kes olid tavaliselt harjunud tervitama ühe seljakotiga ning natuke kulunud teksades välisüliõpilasi, sellisest seltskonnast üsna pahviks löödud. Niisugune esmamulje jättis neile sedavõrd sügava jälje, et terve järgmise aasta vältel pöördusid õppejõud Kertu poole alati viisaka okusan (proua) tiitliga, samas kui