Punkt 6. Kõned sõpradele, keda naine ei salli silmaotsas. Seda põhjusel, et sõprade vestlusteemaks on, kui palju ja kus nad ära jõid ja mitut ööklubi turvat nad närvi ajasid. Saab kokku lepitud kohtumised, kus saan siiski põhjaliku ülevaate allaneelatud kogustest ja sellega kaasnenud probleemidest.
Punkt 7. Mu voodi – mu kindlus, saan end lõpuks nii ebainimlikult välja sirutada, kui vähegi võimalik. Esialgu võtan K-tähe kuju, siis L-tähe kuju ja lõpuks olen üks suur haisev meritäht puhaste linade vahel. Meelega ei läinud pesema ja naudin kõike seda kirbet mehehaisu, mida naine mulle hommikust õhtuni ette heidab.
Remont paneb suhte proovile
Öeldakse, et ühine tapeedipanek näitab partnerite sobivust. Kui sellega edukalt hakkama saadakse, on lootust pikaks ja harmooniliseks kooseluks. Kas sel ütlemisel on tõepõhi all?
Teen viimased kuu aega naise kodus remonti ja õpin iga päevaga uusi külgi meis mõlemas tundma. Mind vaimustab, kui enesekindlalt ta näiteks tapeeti seina silub ja kannatlikult mind paremini pahteldama õpetab. Olen paras siidinäpp ja varem igasugu kodukorrastamisega seotud aktsioonidest kaarega eemale hoidnud. Ilmselt on siin oma osa ka isapoolsel suhtumisel – ta ärritub, kui millegagi hakkama ei saa ning ei taha, et lapsed sellel omakorda tunnistajaks oleks. Tänu sellele pole ma peale traktorisõidu temalt kunagi midagi muud õppinud.
Mõningaid väiksemaid sanitaartöid olen kodus teinud, kuid tulemus on alati kuidagi põdur jäänud. See omakorda kinnitas arusaama, et ilmselt ma ei oskagi paremini ja targem oleks teistel tegutseda lasta. Ma ei salli korralagedust, mis uuendustega kaasneb ning seetõttu lükkan vajalikke liigutusi võimalikult kaua edasi.
Minu remondikarjäär naise kodus algas vana köögikapi maha murdmisega. Arvasin, et murdun ka ise sinnasamasse maha, kuna lauad olid kümnesentimeetriste jämedate naeltega igaveseks seina taotud. Õnneks sain oma ponnistusi uhkes üksinduses teostada, muidu oleksin vist eriliselt närvi läinud ja end lootusetult ära lõhkunud. Igatahes sain esmapilgul mulle võimatuna tundunud ülesandega hakkama ja naise töölt saabumise ajaks võisin tühja seina demonstreerida. Naljakas oli tajuda, et siiski saan algul nii keerulisena tundunud tööga hakkama ning pälvin selle eest tunnustust.
Kui saabus aeg kardetud ühiseks tapeedipanekuks, rääkisin ka naisele, milline legend tegevusega kaasneb. Alustasime vaikselt – segasime ühiselt tapeediliimi. Tema valas pulbrit ja mina jälgisin ühtlast sulamist – algus tundus paljutõotav. Edasi hakkasime pärast esimese paani seinasaamist mustrit sobitama. Rõõmustasime nagu lapsed kommi üle, kui mustri eriti vähese materjalikaoga jooksma saime. Näis, et vähemalt meie jaoks kulgeb muudes peredes palju draamat põhjustanud töö rahumeelselt. Võin kinnitada, et nüüdseks on tapeedi paigaldamine üks mu meelistegevustestsaime palju naerda ning tunda rõõmu sujuvast koostööst.
Hiljem naisega päevale tagasi vaadates, nentis ta, et pigem eeldaks närvilisust just mööbli kokkupanekul. Tema kogemustest ärritub selle tegevuse juures kogu pere. Küll õpetab ema, millist kruvi kuhu auku keerata ja siis juba õde, millist plaati kuhu sobitada. Meie ühised mööblipanekud ootavad veel ees, kuid mul on siiski hea eelaimdus, et saame ka seal tubli tiimina hakkama.
Lein on mehe jaoks raske
Tänapäeva kiirelt arenevas ühiskonnas on mehe pisarad tabu. Nutavad ainult mökud ja teistsuguse eraelulise orientatsiooniga tüübid. Mina ei tahtnud kummagi alla kuuluda ning hoidsin oma tundeid üheksa aastat peidetuna.
Üheksa aastat tagasi lahkus siit ilmast pikalt haigusega võidelnud vanaisa. Keeldusin tema viimastel elunädalatel külla minemast. Teadsin, et ei suuda end enam kontrollida ning kartsin paaniliselt vaimset kokkukukkumist. Vanaisa matustele läks minu asemel ema, et meiepoolne pereliin esindatud oleks. Mina lõikasin end kogu toimuvast ära – siiani on tunne, et vanaisa oleks justkui pikal puhkusel, mitte kalmistul mulla sees.
Kolm aastat tagasi said elupõletajast onu aeg siin ilmas otsa. Ka tema ärasaatmisest ei võtnud ma osa. Tõin ettekäändeks tiheda töögraafiku. Seekord ei läinud emapoolsest perest kedagi sündmusele. Isa uus naine ei soovinud mehe ekskaasat näha. Onuga ma nii lähedane polnud kui vanaisaga, kuid seekord kartsin just leinajate emotsioone. Üle mõistuse raske oleks neid pisaraid ja kurbi nägusid näha.
Minu esimene kokkupuude lahkunu viimsele teele saatmisega tuli ootamatust kohast. Eelmise suhtekaaslase vanaema elutee leidis ootamatu lõpu. Seekord tundus õige sammuna temaga kurvale koosviibimisele minna. Suutsin end pikalt vaos olla, kuid murdusin hetkel, mil vanale naisele sümboolne valge linake näole asetati. See samm mõjus nii lõpliku ja suruvana, pisarad lihtsalt voolasid mööda põski. Oli ebamugav ja piinlik, kuid üllatuslikult ei pannudki keegi mu tundeilmingut pahaks.
Käesolev aasta algas me pere jaoks eriti karmilt. Ühe kuu kahe nädala jooksul kaotasin kaks vanaema. Esimese surma puhul teadsime ettevalmistunud olla – vana naine oli aastaid voodis veetnud ning aina väetimaks jäänud. Tema haiglasse sattumine polnud esmakordne, kuid seekord ei andnud arstid erilist lootust. Vanaema ei jõudnud enam süüa ning paratamatult viib selline diagnoos ainult ühe tulemuseni. Kartsin väga isa telefonikõnet, kui teade tuleb. Iga kord, kui ta helistas, arvasin halvimat. Ühel kevadõhtul sain kardetud kõne – taipasin isa häälest kohe, milles asi. Ta oli üllatavalt rahulik. Lõpetasin kõne ning jäin voodile lebama. Kuidagi tühi tunne valgus üle keha. Mõned pisarad voolasid mööda põski alla. Tundsin, et pean kuidagi hinge kergemaks saama. Jõin end korralikult täis ja läksin jõe äärde. Seal sain oma tunnetele vaba voli anda ja keegi ei pidanud mu halamist kõrvalt vaatama. Matustele ma ei läinud – ikka veel ei tahtnud ma pere leinavaid kujusid näha.
Kahe nädala pärast tuli väga ootamatu teade teise vanaema kiireloomulisest haiglasse sattumisest. Alles möödunud päeval käisime tal külas ja memmega oli kõik hästi. Ilmselt oli elukoha vahetamise stress vana naise vaimu murdnud ning keha ütles üles. Saime temaga intensiivravi osakonnas hüvasti jätta. Siiani on detailselt meeles, kuidas mulle nii armas ja oluline naine lamab, plastiktoru suus ja käed kanüüle täis. Enam hirmsamat pilti ei ole maailmas olemas – vaadata kallist inimest nii lootusetus seisukorras. Surusin hambad risti ja olin perele toeks. Peitsin emotsioonid sügavale enda sisse ja pühendusin pere abistamisele asjaajamisel. Matused vajasid korraldamist ja selle taha sai oma tunded peita. Lõplikult seda teha ma ei jaksanud.
Saatsime memme kirikus ära. Elukaaslane hoidis mul käest ja kõik oli kontrolli all. Seda hetkeni, kui nägin, kuidas vend vanaema hallidele korralikult kammitud juustele pai tegi. Järsku midagi murdus mu sees – olukorra lõplikkus jõudis valusalt kohale. Põsed valgusid märjaks, veidi vähenes isegi häbitunne oma pisarate pärast. Püha isa valis mind välja hauaplaadi kandjaks. Kõndisin kõigi ees oma nutetud näoga – lausa tänavale välja, kus ootas matuseauto.
Arvan, et murdusin lõpuks, kuna kahe lähedase inimese kaotus tuli nii lühikeste vahedega. Mitmel korral pärast neid sündmusi olen seal samas jõe ääres käinud. Seal, kus keegi mu nõrkust pealt näha ei saa.
Kes kelle rahakoti peal elab?
Meie maailm põhineb raha teenimisel ja selle eest toodete ning teenuste saamisel. Kui olulist rolli mängivad rahaasjad paarisuhtes?
Olen kogenud erinevaid versioone ühisraha kogumisest ja selle kulutamisest. Loetellu mahub nii sponsori kui ka ülalpeetava osatäitmine kooselu jooksul. Mõlemad mainitud liigitused on äärmuslikud ning toovad kaasa palju pingeid.
Suhtekarjääri alustasin toetava poolena, kuna elukaaslane nõutas koolis tarkust. Ühe sissetulekuga kuus oli enam kui keeruline hakkama saada. Naine ei paistnud arugi saavat, et kupüürid ei lange puu otsast alla