7,62 mm läbimõõduga auk on aknaluugis sellest ajast, kui üks neist kolmest selle siia kalašnikoviga laskis. Et oleks hea vaadata, ega ei lähene mägiteed pidi mõni ootamatu külaline.
AUGUST AJAB end madratsil istuli, võtab mütsiks keeratud räti peast – sellise, mida kasutavad suusatajad ja jalgratturid, müts ja salliosa on koos. Klopib selle lahti, paneb korralikult lappesse, ajab selja sirgu ja teatab: „Kakskümmend neli märts!“
Sellest saab traditsioon. Kuskile August kriipse ei vea, midagi ta üles ei kirjuta. Paneb mütsi kokku ja ütleb, mis kuupäev on.
Punker on üleni betoonist (katus samuti). Talumehed hoiavad siin oma labidaid, kirkasid, ämbreid ja redeleid, mida kirsiistanduste eest hoolitsemiseks vaja läheb.
Kui lükata lahti roostepruuni plekiga ülelöödud uks ja aknaluugid, täitub ruum valgusega.
Metallahi, araabia keeles sobie, on umbes 40 cm lai ja seisab hoone lõunapoolses otsas. Viieliitrisest anumast ahju kohal tilgub koldesse diislikütus. Tule intensiivsust reguleerib lihtne ventiil – mida kiiremini tilgub, seda valusamalt põleb –, aga tänapäeva ökonoomianõuetele jääb vana sobie muinsusväärtusega konstruktsioon ilmselgelt jalgu.
August ennustab, et külmal ajal laseb see riist sada liitrit diislit nädalas kerest läbi. Öösel ei viitsi keegi kütust peale valada ja hommikuks jahtub putka maha ning ruumi täidab kopitanud hõng.
Ruumi läänepoolsesse otsa jäävad valvurite magamisasemed. Nad on nagist riided võtnud ja külje alla laotanud, magavad peaaegu betoonil.
Kohe valvurite magamisasemete kõrval on ladu, mis hõlmab ühtaegu nii pappkastidest konstrueeritud toiduriiulit kui kapialust, mis on maskeeritud linaga. Seal paikneb relvaarsenal.
Toiduriiulitel on salateid, tuunikala- ja sardiinikonserve, määrdejuustu, õhukest kohalikku leiba, tomateid, sidruneid, küüslaugu- ja sibulapuntraid.
Relvade panipaigas tuvastab August kaks vana head käsigranaadiheitjat РПГ (Ручной Противотанковый Гранатомёт); mingi uuemat sorti tankitõrjerelva; kümneid granaate; sadade (kui mitte tuhandete) kaupa padruneid; ühe padrunitest ja lõhkeainest komplekteeritud viiekilose pommivöö (lisaks sellele, mille üks mees öösel pea alla pani).
Magades hoiavad röövlid kalašnikovi kaisus ja päeval on relv käes või välisukse kõrval kuhjas.
Ainukese riideesemena ripub naela otsas roosa naistejope, mille Priit välja minnes meelsasti selga tõmbab. Kui roosas jopes Priit paneb pähe ka kunstnahast karvamütsi, sünnib midagi nii elitaarset ja teedrajavat, et moefriigid tõuseks püsti ja aplodeeriks pikalt, kui juhtuks nägema.
Mütsi tõid valvurid linnast. Paar päeva enne röövlite kätte langemist oli Kalev lasknud Damaskuse habemeajaja juures pea kiilaks ajada ja nüüd kauples endale mütsi, et pea külmetama ei hakkaks.
UKSE KÕRVAL seisab paarikümneliitrine tünn, kus on majarahva veevaru. Enamasti viiakse tühjad kanistrid autoga linna (või kus iganes need röövlid käivad) ja tuuakse täidetuna tagasi. Aga vett saab võtta ka läheduses asuvatest kaevudest.
Punkri esiseina ääres on pesemiseks mõeldud platsike (50 x 50 cm), millelt vesi väikese ümmarguse augu kaudu õue peaks jooksma. Põrandakalle juhib aga vee toa keskele madratsite alla ja seetõttu kolitakse tubane tualetitegemine peagi vabasse õhku ümber.
Hiljem mõõdavad Madis, August ja Jaan sammudega hoone pikkust-laiust. Arvutused, tõsi, on 28 ruutmeetrist (Madis) 36 ruutmeetrini (Jaan). Augusti tulemus on vahepeal.
Ja muidugi püütakse saada selgust, mis mehed on need kolm, kelle valve alla nad siia mägedesse toodi.
PEALIK
Tal on kapuutsiga dressipluus ja teksad või suurte taskutega kaitsevärvi püksid. Villased sokid on tal liiga suured ja pehme tallaga tossud on räbalaks kantud.
Meenutab Ameerika räpparit Snoop Doggy Doggi, selle vahega, et juuksed pole tal ei punutud ega rastapatsides. Need on sassis ja pesemata ja kaugelt näha, et neis on ohtralt halli.
Tema on seesama, kes esimesel ööl pommivöö pea alla pani.
Aeg-ajalt ehmatab ta pantvangid poolsurnuks, lastes putkaaknast kalašnikoviga märki. Põrutab kildudeks mõne kivi, milleni on nii pikk maa, et selleni kõndimiseks peab vanem mees vahepeal maha istuma ja hinge tõmbama. Inimesele võivat ta saada pihta 400 meetrilt.
Ta on tagaotsitav kahekümnes riigis, sellessamas putkas on ta elanud kolm viimast kuud.
Ütleb enese olevat 26, kuigi välimuse järgi pakuks kümme aastat rohkem. Silmad on unistavad, ja oma kujundliku sõna poolest näib ta pigem poeet kui külmavereline tapja.
„Siin on rohulible, siin ronib sipelgas. Te tõesti arvate, et need tekkisid siia ise? Vale. See kõik on Allahi looming!“
Kaaslastega võrreldes on ta ebasportlik (öelgem otse – paras kilu), ja ta liigutused on pikaldased. Kui see teemaks võtta, vaatab ta lõkketuld, kohendab süsi ja teatab: „Võitluses (in action) pole sa mind näinud!“
Oktoobris 2010 varastas ta auto ja kui politseinikud ta selle roolis kinni pidasid, astus välja, laskis kaks surnuks ja haavas kolmandat. Korjas neilt relvad ja sõitis edasi.
Ta sõbrad räägivad, et tal on kuus laipa hinge peal.
Mõne aasta eest oli MSNi kaudu romantilises kirjavahetuses tüdrukuga Londonist, aga kui jõuti otsustavasse faasi – et kuhu hakata pesakest punuma –, eelistas tüdruk Londonit ja Pealik Liibanoni. Nii see läks. Pealik ei tee saladust, et tal oli väga kahju.
Pealik näeb välja, justkui oleks tal maapealsest elust ammuilma villand ja nagu unistaks ta kohtumisest vaenlasega, kellega võideldes paradiisiaeda pääseks.
PIKK
Kõige noorem (20) ja kõige pikem (185) ja võimalik, et ka kõige intelligentsem kogu pätijõugu peale. Räägib vähe ja tõsiselt; lolle anekdoote tema suust ei kuule. Tema roheline sõjaväekampsun ja mustad firmateksad on hoolitsetud ja plekkideta.
Oma õiget nime ta ei ütle. Ahmud? Ahmut? Ahmet? Ah, mis vahet sel on! Valenimesid ütleb endal olevat paarkümmend. Juhilubadel on üks nimi, aga kui need ära võetakse ja tuleb uued osta, on nimi juba uus.
Tal on bakalaureusekraad peenmehaanikas ja ta on palju raamatuid lugenud – see paistab tsitaatidest, mida ta puistab, ja teooriatest, mida refereerib.
Praegu ei loe ta midagi peale Koraani, ja seda on ta lugenud masendavalt vähe (nii tunnistab ta enesekriitika korras) – kõigest viiskümmend korda. Aga kõik need viiskümmend korda on Koraan avanud talle ukse uude senitundmata maailma, millest Pikk varem aru ei saanud või mida märgata ei osanud.
Oli kaheaastane, kui tegi püssist esimese paugu. Karates on tal pruun vöö. Viisakast korralikust perest.
„Mis tööd su isa teeb?“
„Ah, isal on mitu tööd.“
„Ja põhiline on…?“
„Võitlus juudi riigiga.“
„Ja teine?“
„Teine on põllutöö.“
Tunneb hästi ajalugu. Vanast Osmanite impeeriumist võib pidada loenguid (peab ka). Kuidas prantsuse ja inglise väepealikud andsid juutidele araablaste maa, ja kuidas araablastel tuleb see ebaõiglus nüüd lõpetada.
Pikk on peres vanim laps, tal on seitse nooremat õde-venda. Ta viieaastane vend käib usinasti mošees ja kolmeaastane vend saadab oma mängupüsse põmmutades mänguameeriklasi teise ilma.
Pika vanaisal oli Palestiinas kunagi palju maad, mis juudiriigi loomisel lihtsalt ära võeti. Vanaisa läks džihaadi, isa läks džihaadi, istus vangis ja kannatas. Samamoodi läks džihaadi ka Pikk.
Kui vaadata, mis autodega Pikk sõidab (kallitega), ja arvestada, mis Liibanonis