“Vapustav,” valgus mõni minut hiljem järjekordne hääletu süljevool lapsepõlves skorbuuti põdenud ja seetõttu senimaani veidi tursunuilt igemeilt, kui ta oli jõudnud kaameliaia ees tukkuva tuvikarjani. “Uvid! Uvid!” lõõtsutas pehmete vormidega lillas flanellkostüümis võdisev kogu, kui nihkus korsetiõmbluste takistusteguri kiuste lindudele lähemale. Ta jõudis teha ühe klõpsu enne, kui ehmunud trobikond õhku tõusis ja pahaselt taas teispool sara maandus. Rahulolevalt lakkus selline priske daam, kelle otsa ei ole valus komistada, ühte oma rohelistest värvipliiatsitest ja registreeris esimesed sellehommikused käigud.
Saagem tuttavaks. See isemoodi iluga õnnistatud kuldses eas daam pole keegi muu kui preili Fjik, Väikelinna loomaaia kroonikapidaja. Annaalide vestja. Tema ülesandeks on loomaaia asukate, talitajate ja külaliste igapäevatoimetamiste talletamine. Igasugust aasta- ja kellaaega trotsides veedab kannatlik preili Fjik pikki tunde, et inimestest ning faunaesindajaist võimalikult loomutruusid ja häid ülesvõtteid tabada. Iga hoolikalt väljamõõdetud kaadrit hindab preili Fjik niivõrd haruldaseks, et ei raatsi seda mingi hinna eest veel ilmutada. Nii kerib ta filmilindi tagasi algusesse ja pildistab sellele uued kaadrid. Kunagi plaanib ta väärtusliku rulli kaamerast loomulikult välja võtta ja lasta sellele talletatu kõige kvaliteetsemale fotopaberile jäädvustada. Preili Fjiki hooletult värvitud suu tõmbub laiale naerule, paljastades üsna huvipakkuva ja eripärase hambarea, kui ta meenutab kõiki neid detailirohkeid ja kunstipäraseid hetki, mis tal on viimastel aastatel õnnestunud sellele haruldasele, kadunud emapoolse vanaisa kasuvenna onutütretütre omaaegse klassikaaslase koerata sõbranna noorema venna lasteaiarühmakaaslase kabemeistrist isa esimese abikaasa võõrsil elava vanatädi poolt pärandatud lindile jäädvustada. “Selle näituse võiks isegi Londonis üles panna,” arutles kroonik endamisi. Et foto on lihtsalt üks sõnadeta pilt, teeb Fjik iga võetud kaadri kohta eraldi märkmeid oma mahukasse kaasaskantavasse paberivirna. Neid kannab ta kaasas oma kvaliteetsest kunstnahast ridikülis.
Filmirull ja paber ei ole just kumbki parimad mälestuste säilitamise viisid. Seetõttu tegelebki Fjik vabal ajal kõigi nende täiskritseldatud märkmete läbilugemise ja meeldejätmisega. Lisaks jalutab ta iga päeva lõppedes läbi needsamad loomaaia nurgatagused, mida oli just sel päeval pildistanud. Ainult nii saab olla kindel, et samad kohad tõesti eksisteerivad just selliselt, nagu ta neid mäletas. Kui juhtubki, et kroonik takerdus kordamise ajal omaenda käekirja viperustesse, on alati loomaaia territooriumil inimesi või muid pudulojuseid, kelle poole saab pöörduda ja paluda, et segadust tekitanud kirjaread ette loetaks. Vastutasuks teeb Fjik neist foto mõne näljashoitud või marutaudis eksootilise kiskja halvastiriivistatud puuri ees, lubades neile pildi hiljem postiga koju saata. “Aga see ei juhtu veel niipea,” lisab Fjik lahkelt. “Varuge kannatust!”
Preili Fjik on oma loomaaia ja sealtoimuva meeldejätmisega niivõrd hõivatud, et ununenud on kõik see, mida ta enne siiatulekut tegi. Loomulikult! Miks peakski sellist kasutut mälutäidet igapäevaselt kaasas kandma? Seda rõhuvat meenutustekogu. Kas inimajus on mälestuste hoidmisele eraldatud ruum niivõrd piiritu? Fjik on sellest koormast täielikult prii. Tema täidab oma maailma ainult sellega, mis teda köidab ja rõõmustab. Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Loomaaia direktor aga mäletab Fjiki eelset aega hästi. See oli hall ja tuim aeg. Kodulinna ajatu kangelane, sõjaväeluure erukolonelleitnant Räimo Siig aitas tänu oma päevavalgust kartvatele sidemetele tuua Väikelinna loomaaeda nii mitmeidki haruldasi loomi, linde, roomajaid ja liblikaid, kellest paljud on ka punases raamatus. Lisaks õnnestus kartmatul sangaril üle piiri hangeldada mitmete arengumaade sõjaväearstide salajaste laborite arendamisjärgus katsealuseid. Ent kokkuvõttes ei olnud abi neistki. Halli ajastu kombitsad olid järeleandmatud. Salakaubana sissetoodud eksoodid ja teisedki eksponaadid haigutasid tülpinult oma halenaljakalt kokkuklopsitud tehismaailmas, külalised haigutasid teispool traataeda, sest kulutatud piletiraha eest pakutav mõjus kui kangestatud unerohi. Talitajad haigutasid nukralt suitsunurgas, sest kuidas muidu oleksid nad igavusest kopsudesse pigistatud vingu uuesti kapillaaridest välja saanud. Loomaaia heitunud juhtkond aga ei suutnudki koosolekutel katkematutest ühishaigutamistest kaugemale jõuda. Öhösönaga – kõigil oli kogu aeg igav. Ega aegki edasi tiksunud, vaid jäljendas tuksatavaid tegevusi, tiksudes tegelikult ühe koha peal. Lähemal vaatlemisel võiski märgata, et pärast iga minuti läbimist keris olematu miski mõlemad seierid täpipealt tagasi sinna, kus need olid olnud täpselt 60 sekundit varem.
Selline kivihall ajastu vältas Väikelinna loomaaias kuni 36. märtsini. Siis avastati ühel juhtkonnakoosolekul, et asutusel puudub igasugune arusaam või isegi institutsionaalne mälu selle kohta, mis on organisatsioonis aegade jooksul toimunud või aset leidnud. Veelgi enam, kui ajakirjanikud mõni päev hiljem, 39. märtsil, küsisid, et millal võiksid linnaelanikud oodata kutset loomaaia sünnipäevale, jahmatas see direktoril hinge kinni. Tal ei olnud õrna aimugi, millal või kas üldse võiks tema juhitaval asutusel mõni tähtpäev olla. Miks seda ei teatud? Loomulikult sellepärast, et kellelgi ei trehvanud mõttessegi kroonikapidaja ametikoht luua. Keegi ei suvatsenud küsinud, keegi polnud pärinud. Näis, et laiskloomad ei asunud üksnes loomaaia kolmandas sektoris, vaid liikusid ka kollektiivi seas lausa massidena. Väikelinna ainsal loomaaial puuduski töötaja, kes seal toimuval silma peal hoiaks, seda registreeriks ja kõike väärtuslikku tulevastele põlvedele talletaks. Mõeldud, tehtud. Direktor kuulutas viivitamatult välja avaliku konkursi loomaaiakrooniku leidmiseks.
Loomaaed sai kaks sooviavaldust. Nii oli huvi väljakuulutatud ametipostile Väikelinna kohta enneolematult suur, ja see ei jäänud märkamata ka pidevalt konti otsivatele odavmeedia lõukoertele. Poolelioleva konkursi objektiivsuse ja delikaatsuse huvides keeldus direktor kõikidest raadio- ja ajaleheintervjuudest. Loomaaia haldusmaja akendele tõmmati ette rulood ja uksele paigutati mehitatud valve. Või õigemini ahvitatud valve, sest turvameeste puudumisel löödi ukse ette maa sisse hiiglaslik toigas, mille külge aheldati kaheksakümmend kaks kääbusmarmosetti. Nende kõrvulukustav kisa pidanuks olema signaaliks lahtise akna all õuekära kuulatavale sekretärile, kes siis võimaliku hädaolukorra puhul oleks koputanud direktori uksele, kes siis omakorda pidanuks helistama Väikelinna meerile, kellel omakorda oli kohaliku politseikonstaabli telefon, kes siis oleks saanud jalgrattal tuhatnelja loomaeda kihutada ja sissetungija pikema jututa kuulipildujaga kohapeal maha kõmmutada. Õnneks sellist hädaolukorda ei tekkinud ja säherdust mehhanismi ei käivitunud, kuid ilmselgelt oli loomaaia tragi personal hästi organiseerunud. Uue kollektiiviliikme palkamiseks väljakuulutatud konkurss oli tõsine ühispingutus.
Öhösönaga, nagu mainitud, siis loomaaiakrooniku ametikohale laekus kaks sooviavaldust. Et Vanavanavanavanaema elas linnast väljas, otsustati eakale daamile anda kohalejõudmiseks veidi lisaaega. Seda enam, et südi memmeke käis igal pool jalgsi. Nii palutigi Väikelinna Kunstialgkooli 4. klassist omal ajal väljakukkunud preili Fjikil esimesena tööintervjuule tulla.
Väikelinna Loomaaia personalivalikukomisjon näis vormilt pigem ametiühinguna, sest see oli läbilõige kogu organisatsioonist, hõlmates valikuliselt ka loomaaiaasukaid. Sinna kuulusid loomulikult direktor, majandusjuht, raamatupidaja, psühholoog, öövaht, paar metskitse, mõned viirpapagoid, hiidtoikale mitte mahtunud tosin kääbusmarmosetti, vesipühvel ja gnuu. Kiskjaid ja veeloomi antud protsessi millegipärast ei kaasatud. Ainsa valikumeetodina kasutati ilmakuulsat tindiplekitesti. Kuigi see oli algselt mõeldud skisofreenia avastamiseks, leidis Loomaaia personalivalikukomisjon, et seda tuleb ilmtingimata kasutada ka krooniku leidmisel.
Seega tuli ka preili Fjikil auväärse seltskonna ees detailselt kirjeldada, mida täpselt ta lauale kuhjatud paberitel kujutatud plärakates näeb. Kandideerija andis endast parima. Naise kujutlusvõime oligi nii haarav, et seni aastatepikkuse igavlemisega harjunud loomaaia juhtkond ei suutnud Fjiki etteastet katkestada. Väikelinna Loomaaed vajas elava fantaasiaga kroonikut, sest hiljutiste eelarvekärbete tõttu tuli paljud puurid täita elutute topistega. Preili Fjik panigi oma vahutava suuga elutud puurid vilkalt elama, muutis tsemendi niitmata rohuks, rõsked seinad teravatipulisteks kaljudeks, solgiämbrist lekkiva nirekese käredavooluliseks mägijõeks, ebatasasel põrandapinnal olevad loigud puhtaveelisteks mageveereservaatideks, peakohale tõmmatud varbvõre rajusteks rünkpilvedeks vabalt laiutava taevalaotuse all ja nõnda edasi. Piletimüük kasvavat Fjiki nägemusel aga koguni nii tohutult, et trükikotta tuleb