Samas meenub ka üks teine juhtum, kus keegi Georgi-nimeline tüüp võttis mingil heidikul või nohikul kätest kinni, väänas need selja taha ja juhatas tüübi valu abiga sissekäigu suure trepi juurde. Pani jala talle seljale ja küsis, et kas too lennata oskab. Järgmisel hetkel lükkas ta jalaga hoogu ja vaene kutt lendas trepist alla. Vaevu jõudis oma välja väänatud käed kaitseks näo ette tuua, sest muidu oleks ta sellest ilmselt ilma jäänud. Georg jäi küll karistamata.
Oli veel üks väike tropp Reimo, kel pikkust vaevalt 140 sentimeetrit. Selline lühike, veidi paksem säbeleja, kellel rusikad pidevalt kihelesid. Tema suurem vend, kes enam koolis ei käinud, oli kõigile teada pätt, ja seega ei julgenud keegi väikese junni Reimoga midagi ette võtta. Nii ta siis käis ja ülbas süüdimatult. Otsis endast võimalikult palju pikemaid kutte ja harjutas jalaga näkku löömist. Üks eriti õnnetu olemisega pikem kutt oli talle peamiseks harjutuspostiks. Ma ei usu, et need löögid oleks olnud kuigi tugevad, aga hirm ja vastikusetunne olid nii suured, et mõistlikum oli kohe nuttu teeselda, sest siis jäetakse pookimine ehk järele. Eesmärk oli ju saavutatud. Teisele sai haiget tehtud ja ise seeläbi oma sisemist adrenaliini vaigistatud. Kõva mehe tunne oli käes. Seda oli karm pealt vaadata, aga ette ei saanud midagi võtta, sest muidu olid ise ohus.
Mind ei puutunud koolis keegi. Kord, kui olime koolimaja ees õues, tulid mingid vanemad tüübid jälle pookima ja mu klassikaaslastele jääpurikaid pähe lööma. Ise hüüdsid enne minu kohta, et ärge teda puutuge, tal on vanem vend. Nii ma siis seisin seal ja vaatasin kõike pealt, ilma et oleksin saanud teisi kuidagi aidata. Nagu mingi vanglaseadus.
Meie sõpradega ei olnud ei pätid ega nohikud, vaid tavaliste huvidega normaalsed tüübid. Pärast kooli kondasime kanalis ja ronisime mööda paekiviseina või mängisime mõnel elektrimajal pallikulli. Vähemalt meie nimetasime selliselt väikseid elektrikilpe sisaldavaid maju, mis seisid iga hoovi peal. Proovisime julgustükke ja hüppasime üle suurte aukude. Kondasime katustel ja sõitsime rulaga. Viskasime üksteise üle nalja või istusime niisama ringis ja rääkisime juttu, süljetops käest kätte käimas. Mängisime kaarte ja käisime üksteise sünnipäevadel.
Kord umbes neljateist- või viieteistkümne-aastastena läksime Hannese, Hennu ja Indrekuga soojal suvepäeval vanale heale Lasnamäe turule, et midagi värskendavat osta. Suviti oli turul kõige ahvatlevam asi hunnik Gruusia arbuuse. Ilusad suured pallid olid kõrge telliskivimaja ette valatud ja järjekord ulatus mitmekümne meetri kaugusele. Inimesed sebisid viljade ümber ja koputasid targa näoga arbuusikoore pihta.
Vene ajal oli mingi loll koputamise komme, mis tuli ei-tea-kust ja ei-tea-millal. Ilmselt ei olnud 99 protsendil inimestest halli aimugi, kuhu koputada või miks või mis hääl sealt vastu pidi tulema. Pereisad valisid erineva suurusega arbuuse, koputasid need läbi ja viisid enda arvates parima koju. Kodus olid nad loomulikult ülirahul, kui mingi hea isendi otsa sattusid. Näh, ma ütlesin, et see on hea, käratasid nad naisele ja lapsed mõtlesid, et isa on vist imemees, et oskab palja koputamise peale kõige parema arbuusi valida. Igatahes meie ei koputanud, vaid valisime välja kaks suurimat palli. Minul raha ei olnud, aga teadsin, et head sõbrad jagavad vilja nagunii minuga.
Arbuusi ostmine käis nii. Klient valis suurest hunnikust koputamise teel või muidu välja parima arbuusi ja läks sellega kibekähku järjekorda, et siis müüjale maksta. Järjekord aga oli nii pikk, et ulatus tagumise otsaga maja nurga taha. Nii ei näinud nurga taga seisvad inimesed, mis neid ees ootas, ega majaesised, kuhu järjekord tegelikult ulatus. Müüja ei pannud rahaga tegeledes üldse midagi tähele.
Terane Henn aga jagas teema kohe lahti. Võttis arbuusi, andis Indrekule teise ja ütles, et lähme. Astus kiiresti sirge sammuga mööda järjekorda maja nurgani ja sealt edasi järjekorra lõpu suunas. Järjekorra lõpus ta seisma ei jäänud, vaid kõndis sama kindlalt edasi. Järjekorras seisvatel inimestel ei olnud halli aimugi, kas oleme maksnud või ei. Igatahes sai ka Indrek kohe asjale pihta ja sammus samuti targalt edasi. Mina ja Hannes panime neile järele. Me korra küsisime kõva häälega lollisti, et oota, kas te maksta ei taha või ja et järjekord on siin. Selle peale saime Hennult ainult vihase pilgu. Arbuusid tundusid suuremad kui ma eales näinud olen. Igaüks sai endale poole ja pistsime need Indreku juures nahka. Käisime kordamööda peldikus kusel ja iga mees, kes parajasti sees oli, nautis naerdes vee valamist, sellal kui kolm tüüpi tagusid uksele, endal püksid peaaegu märjad. Kõige lahedamad asjad sündisidki meil neljakesi.
13. keskkool ei olnud koht, kuhu ma läksin hea meelega. Õpilased tegid peldikus suitsu. Mu sõber Erkki, kellel olid ainukesena koolis pikad juuksed, pidi üksvahe koolist iga päev täiega koju jooksma, sest mingid kiilakad lubasid tal juuksed põlema panna. Õpetajate päeval möirgas koolis muusika, kemmergus joodi viina. Õpetajad kössitasid vaikselt oma ruumis. Mõnikord sai selles koolis isegi õpetajatelt tappa. Eks ikka asja eest. Noh, kui jäid mingi lollusega vahele. Koolilõpu aegu oli õpilastel millegipärast kombeks käia koolis pritsikatega ja lisaks kaasõpilastele ka kõik muu märjaks pritsida. Ega see asi mõnele meesõpetajale väga ei meeldinud ja füüsiline karistus seejärel ei olnudki võõras.
Kool ei olnud turvaline, ent ega meie hoov turvalisem polnud. Teismelisena hakkasime alkoholi tarbima ja see tõi kaasa igasuguseid probleeme. Üldiselt tundubki, et kõigi mu probleemide taga on otsesemalt või kaudsemalt olnud alkohol. Lasnamäe poodides ei huvitanud vist ühtki müüjat, kui vana sa oled. Õlut sai putkadest osta täiesti vabalt. Vahel küsiti küll vanust, aga raha rääkis rohkem kui dokument, eriti kui ostsid tervelt kuus purki õlut.
Tollel ajal moodustus üks vähe soliidsemalt riietuv venelaste kamp. Ilgelt ebameeldivad tüübid, kes vintis peaga alati kellelegi ketukat tahtsid anda. Seetõttu sai tihti nende eest põgenetud ja tänaval ringiga mööda kõnnitud ja isegi kõrvalparaadnast katuse kaudu koju mindud. Tol ajal lihtsalt olid kõik pääsud katustele valla ja kõigile kasutada. Kord olid nad jälle kambakesi meie lähedal ühe maja ees passimas ja joomas. Mu vend ja ta sõber Lauri jalutasid sealt mööda ja loomulikult moodustati nende ümber kohe ring. Vaja oli ju jõudu proovida. Neil venelastel oli kombeks otsida kaklust selliselt, et kõige väiksem tüüp saadeti eestlaste pundi juurde tüli norima. Seisad sõpradega tänaval ja järsku tuleb mingi väiksemat kasvu noorem uduvuntsiga Grigori ja virutab sulle jalaga persse. Kohkud korraks ja paned ilge hoobi vastu. Selle peale pistab väike Grigori undama ja nüüd on vanematel tugevatel kuttidel aeg nurga tagant välja tulla. Nii ka seekord. Silveri ja Lauri ümber tehti ring ja pakuti väikest üks-ühele kaklust, vastaseks lühem ja üldse mitte tugeva kehaehitusega poiss. Selline, kelle puhul tead, et saad temast iga kell jagu. Reeglid selged, võis kaklema hakata. Enne taplust selgitas üks suur tümikas veel, et venelane võib lüüa nii palju kui tahab, aga kui vastu paned, siis saad kambaka. Perses igal juhul. Poisid muidugi keeldusid ja selle peale virutas keegi kohe mu vennale vastu hambaid. Siis võttis Lauri tüübil peast kinni ja lõi selle vastu puud. Oli mõni sekund ehmunud vaikust. Siis karjus Lauri „Jookseme!“ ja nad panid selle ringi vahelt kuidagi jooksu. Terve kamp, umbes kuus tüüpi neile järele. Tagaajamine käis majade vahel ja sõnatult otsustasid põgenejad Lauri juurde koju joosta. Lifti sellisel hetkel ei oodatud, vaid söösteti ilma mingi vaevata kuus korrust üles. Lauril ja ta vennal Erkkil oli kodus välisuks õnneks alati lukust lahti ja see käis mingi saladusliku nõksuga ilma võtmeta kohe lukku. Nii et seekord kutid pääsesid.
Samas oli venelastega väga lahe ka äri teha. Meil oli vennaga üks rula, mille onu Ameerikast tõi ja millel olid üliägedad neoonoranžid rattad all. Hea pidamisega ja sellised, mida võis näha ainult filmis. See jäi aga silma ühele kurikuulsale tüübile, keda kutsusime rotinäoks. Tumedama naha ja natuke kissis silmadega, ilmselt kas Armeeniast või sealtkandist pärit. Ma ei näinud teda kunagi kaklemas, küll aga oli ta varakult bisnismen valmis. Tüüp kükitas rõdu all ja tegi suitsu ning viipas meid kord lähemale. Pakkus paberossi ja mu vend võttis vastu. Oli kombeks, et kui pakutakse, siis võtad. Järgmisena hakkas kauplemine rula rataste üle. Küll ta veenis ja veenis ja pakkus raha ja lõpuks ütles, et ma ostan need sult 25 krooni eest ära. Kuna tegu oli suhteliselt suure rahaga ja rulasid oli meil tegelikult rohkem kui üks,