Pärastlõunal teatas isa Reinu, Pireti ja minu piirituks rõõmuks, et aeg on tulnud teha selleaastane siilisõit. Väidetavalt oli ta juba Lassiga rääkinud ning hiljemalt poole tunni pärast pidi tõld väravas olema. Pangu me end soojalt riidesse, sest esiteks on väljas hilissügiseselt jahe ning teiseks ei tea kunagi, millal me koju tagasi jõuame. Eriti viimases oli isal tuline õigus. Varasemad Peredelkino- perioodid olid õpetanud, et seda oli tõesti võimatu ette teada.
Siilisõiduks nimetati meie kodus reeglina kolm kuni neli päeva kestnud taksosõitu, mis viis meid erinevatesse Eesti paikadesse. Tuuri ametliku legendi kohaselt otsustas armastav isa lastele siili näidata ning et neid Tallinna tänavatel kohata oli sama tõenäoline kui tehnikakauplusest Rekord kolm tundi sabas seismata magnetofonilinti osta, sõideti okkalist looma linnast välja otsima. Siili ei näinud me neil sõitudel kunagi, kuid see-eest nägime nii mõndagi muud.
Lass oli isale peaaegu isiklik autojuht. Kuna naistaksojuht oli siis täielik anomaalia, jäi ta isale esimesel juhuslikul kohtumisel kohe meelde. Sellest ajast istus ta vabatahtlikult autosse vaid juhul, kui selle pedaale sõtkusid Lassi mehised jalad. Auto jõudis lubatud tunni sees kohale ning seltskond pakiti toonaste taksoveo nõuete kohaselt tähistatud kollasesse Volgasse. Mõne hetke pärast neelasid rattad pimeduses enigmaatiliselt mustavat maanteed ning isa hakkas ümisema laulu, mille ta kunagi väga noorena oli kirjutanud:
Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt meil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.
Hobused on vahus, ragisevad rangid,
mustal taeval sähvib ekslev välgujoon.
Kihutame nagu põgenevad vangid,
kelle kandu limpsab verekoera koon.
Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.
Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
tagumiku alt neil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa…
“Sõidulaul” oli Peredelkino-perioodi ametlik soundtrack. Lisaks sõnadele oli isa kirjutanud ka laulu meloodia. Ta haavus südamepõhjani, kui vennad Urbid, kellele ta “Sõidulaulu” ühise joomingu käigus kunagi tutvustas, aastaid hiljem laulu plaadistasid ja ennast muusika autoriks märkisid. Või tegi seda mingi idioodist toimetaja, kes Tarmo ja Tomi albumi kaanetekstide eest vastutas. Igal juhul tundus isale absoluutse õigusega, et keegi on tema kodus vargil käinud.
Mulle näis, et ainult mina suudan mõista ängi ning raevu, mis “Sõidulaulu” pirakaid sõnu täitsid. Isa võis noorena olla hoopis teistsugune, võib-olla isegi ohtlik, mõtlesin ma auto tagaistmel, nina vastu klaasi, möödavuhisevate metsatukkade siluette jõllitades. Milline iganes ta siis ka polnud, tol hetkel tahtsin ma olla täpselt samasugune.
Takso keeras maanteelt maha ja me jõudsime tihedalt pargitud autodega ümberpiiratud mõisa juurde. Siin töötas üks isa kunagine tuttav ning mingil põhjusel leidsid taksos viibinud täiskasvanud üksmeelselt, et kõige suurema tõenäosusega eksleb viimane hilissügisene siil just siin. Suuremat vastupanu osutamata ronisime me masinast välja ja enne kui keegi meist “kibe!” jõudis hüüatada, olime endalegi ootamatult kontvõõrad pulmas, mida siin tol õhtul peeti.
Muljetavaldavam kui mehepikkune pulmatort või tumepruunid silmad, millega pruut mind peaaegu perversse huviga jõllitas, oli kummuli lebavate süldikausside keskel ütle-meri- mu-meri-tüüpi šlaagritega pulmalisi tantsutav bänd. See oli Nemo. Kuna tung tamburiini varjamatu seksapiiliga vastu puusa toksivale Kersti Rosenbergile natukenegi lähemale pääseda märatses minu kaheksa-aastases kehas sama võimsalt kui meri, millest tumesiniseks võõbatud ripsmetega diiva parajasti laulis, ronisin ma pikemalt põdemata lavale. Ta oli imeilus.
Kõige erutavam tolles senikogematus helidekaoses oli rütm ja pimestavalt glamuurset lauljatari paistis basstrummi sisikonda rebestav mütsumine täpselt samamoodi üles kruttivat. Lootuses tema pulssi veelgi kiiremaks keerata sööstsin ma sätendavate tähtedega kaunistatud trummikomplekti juurde ning kukkusin lahtiste kätega taldrikuid peksma. Laia naeratuse ja unoloobilike bakenbardidega trummarit ei paistnud mu tegevus häirivat.
“Vaevalt ta oma abi eest honorari nõuab,” võis ta mõelda. Tema jaoks oli trummide tagumine töö. Minu jaoks oli see esimene seks. Naisega, kellega ma pole tänini ainsatki sõna vahetanud.
Ema tagasitulekuni olid jäänud mõned tunnid. Ma kuulsin läbi paokil ukse, kuidas isa Reinuga vaikselt räägib. Ta oli terve öö närviliselt mööda korterit ringi kõndinud ja sipelgaid peletanud.
“Nad sibavad mööda selga ega taha kuidagi maha rahuneda,” kurtis isa kurnatud häälel.
Ilmselt olid sipelgad end kuidagi korterisse sisse murdnud, kuigi ei Rein, Piret ega mina polnud neid kordagi tähele pannud. Võib-olla olin ma nad kogemata koolist kaasa toonud. Võib-olla olid nad end lasteaias Piretile salakavalalt taskusse sokutanud.
Igatahes olid sipelgad öö läbi isa terroriseerinud. Ja need väikesed äraarvamatud tõprad olid tugevamad kui keegi arvata oskas. Isa romaani “Etturid” lõpus põgeneb metsavend Valdur, kes on just oma sõbra surnukeha leidnud, iseenda hirmu eest sihitult metsa. Ta on meeleheitel, tema võitlusvaim on otsakorral ning murtuna kukub ta viimaks näoli vastu sammalt. Seal näeb Valdur toimekalt askeldavaid sipelgaid. “Aina askeldasid need kuradi sipelgad…” on Eno Raua parima raamatu viimased sõnad. Elutoas lõdisevat isa vaadates tulid need mulle äkki meelde.
Kolmas
“Ära võta südamesse, võta suhu.” Hendrik sai aru, et oli mulle liiga teinud.
Ilmselt poleks ta nii tuliselt pidanud reageerima, ma olin ju ikkagi kõigest kolmeteistkümneaastane. Kuigi enda meelest olin ma seda juba. Ma teadsin Hendrik Salleri (täispika perekonnanime Sal-Saller võttis ta kasutusele hiljem) kõige tähtsamaid saladusi. Ja tema minu omi. Eelmisel päeval olin ma ühe tema oma lolli peaga suuremas seltskonnas välja lobisenud. Ja siis ta vihastas. Hendriku äkkviha oli legendaarne. Ma olin siiani mossis.
“Miks suhu?” ei saanud ma Hendriku jutust aru.
Ta puhkes naerma. Justkui signaliseerides, et pole ma midagi juba kolmeteistkümneaastane.
“Selline ütlemine on – ära võta südamesse, võta suhu.”
Ta patsutas mind lepitust pakkuvalt õlale ja me keerasime Kaarli kiriku juurest üle Tõnismäe Kosmose kino poole. Sealt pidi tramm meid Kadriorgu sõidutama. Tšehhid olid oma rändtivoliga taas Tallinna jõudnud ja väsinud atraktsioonide ülespanemisel kasutati kohalikku tööjõudu, kelleks olime sel aastal mina ja Hendrik. “Plekk” oli korralik ja lisaks saime me testsõite tasuta teha.
“Kohal,” hüppas Hendrik avatud trammiuksest välja.
Me läksime üle tee ja olime paari minutiga objektil. Kusagilt Tšehhoslovakkia väikelinnast igal suvel Tallinna kolinud lõbustuspark oli ülelinnaline sensatsioon. Inimesed olid tervete perekondade kaupa valmis tunde piletisabas piinlema, et “Kellukeste teel” – nii nimetati kogu tivoli