Õhust vaadates ei suuda harjumatu silm hästi eristada pinnavorme. Kui nad ongi suurest kõrgusest näha, siis vahest hommikul ja õhtul madala päikesega. Kuid paarisaja meetri kõrguselt on Karula kuplid imehästi vaadeldavad. Meie silme ees avanevale pildile annab erilise võlu see, et võid ühtaegu nautida kuplite üksikuid kumerusi ja samas tervet kuplistikku ühekorraga. Karula kuplid on rüütatud üleni kollasesse.
PILVEDE alla paistavad hästi ära teed. Paljud neist on uued. Vahel näed korraga kolme-nelja küla, mida üks tee omavahel ühendab. Teed on nagu niidid. Taeva alt näed neid kui niite, mis seovad inimesi üksteise külge.
Mõned teed on käärulised ja läbi metsatukkade, teised sirged ja laiad, tormavad läbi ja üle kõigest, mis ette jääb. Kitsast ja loogelist rada astujal on teekond pikaldane. Teelisel jääb aega mõelda eelseisvale ja inimestele, kellega ta oma teekonna lõpul kokku saab. Teekond ja eesmärk annavad teineteisele mõtte, võib-olla isegi hinge. Laiadel ja sirgetel teedel pole aega, nad on asjalikud, nad kiirustavad. Teekond möödub nii kiiresti, et inimesesse nagu ei jäägi sellest midagi. Aga kohtumised pärast niisugust teekonda?
Üks tee on nagu jutulõng, teine nagu juhtkiri. Mulle näib, et külad tunnevad end looklevate teede ääres paremini, aga linnadele meeldib üksteisega ühenduses olla sirgete, pinguletõmmatud nööride abil.
KUSKIL Võrumaal paelus pilku omapärane vaatepilt. Maastikul olid ühekorraga näha uus, üsna sirge teelint ja sellest paar kilomeetrit eemal, metsa taga, haigutav kruusakarjäär.
Mööda maanteed astudes vaevalt mõtled, et su jalad tallavad mõnd kiigemäge, kust möödunud aegadel on saanud alguse võib-olla kümned ühised eluteed. Aga uue kruusakarjääri kaldale sattudes tunned suus nagu santi maitset. Et näe, selle mäe on nad kah jõudnud ära vedada! Ainult selle unustad, et nüüd kulutasid siia jõudmiseks kolm korda vähem aega kui viis aastat tagasi. Maad mööda rännates ei haara tavaliselt neid mõlemaid korraga, aga maa kohal lennates haarad. Nii pilguga kui ka mõttega. Ja hakkad nii ühele kui ka teisele vaatama pisut teisiti.
PÜHAJÄRV. Mitte kuskilt mujalt ei saa Eestimaal matkaja elamust, mis oleks võrreldav matkaga ümber Pühajärve. Ükskõik mis aastaajal. Nii palju erinevaid vaateid pakuvad ta saared, lahed ja poolsaared, künklikud kaldad ja metsad neil kallastel. Liigud mõnisada meetrit edasi ja juba näeb see kõik välja sootuks teisiti.
Mäletan koolipõlvest oma esimest matka ümber Pühajärve.
Oli suvi ja õhtune aeg. Järv oli vaikne, kõrkjates askeldasid kiilid. Kui pimenes, hakkasid vee kohal lendlema arvutud nahkhiired. Olin rabatud ja pidin ennast näpistama, et veenduda selle kõige tõelisuses. Oleks mulle tookord öeldud, et seesama Pühajärv mind veel kord nõnda rabab, ei oleks ma seda uskunud. Aga rabas küll. Tookordne maastikuelamus, mille sain otsekui maasikaid kõrde lükkides, tuli nüüd ootamatult ja järsku ja ühekorraga, nagu kruus külma vett. Neid vist ei saagi võrrelda, nii nagu ei saa võrrelda kõrretäit maasikaid ja kruusitäit allikavett. Kui need milleski on võrdsed, siis selles, et nad mõlemad on kodumetsast.
ÖELDAKSE, et armumine ei olevat veel armastamine. Et võid paljudesse armuda, aga tõsiselt armastada siiski ainult ühte. Muidugi võib see kõik olla ka hoopis teisiti. Igal juhul eeldavad nii üks kui ka teine mingi salapärase energialiigi olemasolu inimeses. Ühes võivad need uinuvad energiavarud olla niisugused, teises jälle naasugused. Ja kuidas need energiad, ükspuha, mismoodi nad inimeses jagunevadki, valla pääsevad, sõltub vist suuresti jälle juhusest. Üks leiab oma suure armastuse kohe, teine ei leia elu lõpuni, otsigu nii palju kui tahab. Kolmandale sajab kõik korraga kaela ja siis on asjad nii sassis, et ei oska nendega midagi peale hakata.
Kas inimese suhetes maaga ei ole lood kah umbes nii?
Õnnelik juhus reastas maastikupildid meie õhusõiduki alla nii, nagu olin näinud neid läbi paari aastakümne. See rida algas kodulinna tuttavate, nüüd küll kohati juba tundmatuseni muutunud metsadega. Siis tulid kaugemad, salapärasemad jõed ja järved, edasi Lõuna- ja Kagu-Eesti võrgutavad vaated ning lõpuks Emajõe suudmeala ja Kõrvemaa loodusmaastikud. Kui oleksime käinud läänesaarte kadastike ja puisniitude kohal ka ära, olnuks rida täielik. Ent sellestki oli küllalt, et elada mõne tunni jooksul jälle teatud mõttes uuesti läbi viimased paar aastakümmet; küllalt, et tunda paljude armumiste ja tundepuhangute seast ära see, mida pead siiski tõeliselt omaks. Selle juurde tuled tagasi otsima ja leidma tuge ning sisemist tasakaalu siis, kui su vaene pea jälle ja järjekordselt ohtlikult segi on läinud. Olgu õhuvaated Paganamaa järvedele kuitahes eksootilised ja Pühajärvele kuitahes rabavad, aga kui lendad üle Järvselja ja Kastre-Peravalla soode-rabade ja nende süles looklevate jõgede, siis saad aru, et niisugune on su maa looduse süda. Sellega oled seotud kõige omasema kaudu igapäevasest tööst ja sinna jõudmiseks pidid tegema samuti omajagu tööd. Seda osa maast oled tunnetanud vahest kõige sügavamalt. Loodusmaastikele ei teki soovi vaadata ülevalt alla selle sõna ülekantud tähenduses.
Järvselja rabades nägime esimesi põtru. Tore, et just siin! Pärast metskitsede karju, kõiki neid juhmilt taeva poole vahtivaid lehmi, perutavaid hobuseid ja paaniliselt põgenevaid kanu.
KÕRVEMAA.
See võib näida kodu ja vanemate mahasalgamisena, aga tunnen end tõepoolest peaaegu et tema lapsena – nii palju on mul Kõrvemaa metsadega ühiseid mälestusi ja saladusi. Olen talt õppinud rohkem kui mistahes paigalt Eestimaal. Kõrvemaa vanade metsade, vanade inimeste ja vanade majade kaudu olen tunnetanud aja voolamise ja kaduviku seost ja vahel olen mõelnud, et siinsete paikade argipäevas seisab kirjas minugi saatus oma kõige suuremates paratamatustes.
Päike vajub. Värvid, peamiselt pruun, aga ka kollane, muutuvad õhtuses valguses kuidagi läbipaistvaks. Nagu mõned õunad, kui nad hästi küpseks saavad. Niisugune värvide ja vormide läbipaistvus on omane just sügismaastikule ilusatel ja selgetel päevadel.
Lendame üle Jäneda sovhoostehnikumi uhketvärki hoonete, pargi ja tiikide. Juba paistab Valgehobusemägi (ei oleks arvanudki, et ta ümbrusest nii palju kõrgem on!) ja taamal on aimata Kakerdi raba piirjooni. Selle raba serval tean üht väga nukra saatusega inimeste eluaset, aga siia ta kätte ei paista ja jäägu ta pealegi oma saatusega sinna metsapeitu.
Jägala jõgi. Jõe kaldal metsavahi maja. Tuleb meelde, et kord kevadisel hilisõhtul koputasin metsavahi uksele, ise näljane ja väsinud. Tuleb meelde, kuidas toa soojuses hakkasid jalad surisema, kuidas maitsesid soojad kartulid, kuidas hobusel olid jalad haiged ja kuidas istusime hilise õhtuni söögilaua taga, et hobuse jalad terveks saaksid. Ja kuidas see „et-hobuse-jalad-terveks-saaksid“ veresoontesse valgus ja mu niigi pehme keha veelgi pehmemaks tegi.
Huvitav, kui suure osa avarusest meie all moodustavad metsavahi valdused? Kindlasti on seda palju. Siia üles ei ole piire näha. Siia paistab ainult üks piir ja seegi on salapärane ja kättesaamatu – silmapiir. Kõik ülejäänud piirid on inimeste väljamõeldis niisama nagu igasugused piirid inimestes endis, tihti seatud ainult selleks, et nendest üle astuda.
Meie all on Kautla raba.
Kõrvemaa. Möödunud sügisel sündis ta uuesti. Teatud mõttes. Huvitav, missuguseid muudatusi Kõrvemaa loodusesse ta uuestisünd endaga kaasa toob?
NENDE mitmesuguste piiride kõrval, mis inimene enda jaoks ise välja on mõelnud, on ka niisugused, mis on meisse maha märgitud looduse poolt. Nende piiride olemasolu endas tunned vaid teatud olukordades. Kui neist üle astud, võib juhtuda, et kõik pöördub pea peale, muutub iseenda vastandiks. Siis, kui Tallinna tornid ja suitsud paistma hakkavad, tunnen, et