“Kurat! Jälle see Vivien! Kust ta jälle välja ilmus? See kuradima Vivien… Vivien Trent!”
“Vivien Schadler!”
“Noh, tähendab, on mehele läinud.”
Ma istusin voodi äärele.
“Tundub, et ma pean tõepoolest tegema näo, et ma midagi ei tea. Muide, kus sa neid kohtasid?”
“Lesbikohvikus Rosaarium Citél.”
“Citél… Tõsi, Marta elab Citél, Cité saarel… Kurat küll!”
Ma tõstsin pea tema poole, toetades seda käega.
“Aga kuidas sina sellesse lesbide kohvikusse sattusid?”
“No mul oli Citél üks ärikohtumine, pärast seda aga läksin lihtsalt kohvikust mööda. Siis nägin Martat õues laua taga. Ta lehvitas mulle. Ma ei saanud ju tervitamata mööda minna. Ja seejärel väljusid kohvikust sina… Noh selles mõttes, et mitte sina, vaid seesama Vivien. Kuid mina olin kindel, et see oled sina ja te lihtsalt teete Martaga mulle kometit!”
“Noh, ja siis? Mis edasi?”
“Mitte midagi. Istusime ja lobisesime. Ma ootasin kogu aeg, millal te enam vastu ei pea ja üles tunnistate. Seejärel sina, see tähendab, mitte sina, aga see Vivien ütles, et ta lendab täna öösel tagasi. Siis me jätsime hüvasti ja läksime lahku erinevates suundades. Mina kihutasin koju! Sind veel polnud ja seda enam uskusin, et see olid sina!”
“Aga Thierry oli juba kodus?”
“Oli.”
Daniel kõndis mööda magamistuba.
“Nii õnnelik! Lõpuks suutis ta oma demograafia ära teha. Ta oli ostnud õlut, krevette. Kui mina tulin, siis ta just keetis neid, pakkus mulle ka. Ütles, et andis tõotuse, et kui täna “sabast” lahti saab, siis ei riidle enam kunagi oma kummaliste vanematega.”
“Kummaliste? Niimoodi ütleski?”
“Nojah.”
Daniel naeratas.
“Ütleb: kõik annan teile, vanadele, andeks. Olge millised tahes, mina,” ütleb, “pole samuti mingi kingitus.”
“Selge. Ja sina ladusid talle rõõmsalt kõik välja.”
“Just. Ma ei arvanud, et kõik niimoodi pöörab. Et ta ema on lesbi ja talle see meeldib! Kurat…”
“Olgu, läheme edasi! Marta tuleb koos mehega homme meile, nii et hoiata Thierryt, et ta midagi kokku ei keeraks. Mina ei tea midagi tema salaplaanidest selle Kanada kirjastajaga. Kes kurat küll selle Vivieni siia tõi…”
“Oled kindel?”
Daniel kergitas ootamatult vallatult kulmu.
“Kuule, mu pea valutab koledasti.”
Ma tõusin, läksin kapi juurde, võtsin aeglaselt jaki seljast ning riputasin riidepuule.
“Ma tahan pikali heita. Kui sul raske pole, siis too mulle aspiriini.”
“Ei ole raske.”
Mehe silmist võis välja lugeda otsest iha.
“Kas kohe nii tugevasti hakkas pea valutama?”
“Jah! Kujuta ette. Ja mitte äkki, vaid meie võõrastetoas olevast suitsust! Teie televiisorist! Teie lollustest!”
Ootamatult haaras Daniel mind oma embusesse – temast õhkus õlle ja tubaka haisu – ja hakkas mind talitsematult suudlema ning lahti riietama, riideid peaaegu seljast rebides.
“Lõpeta! Jäta järele! Mul pea valutab. Ja mind ajab su alkoholihais oksele.”
Kuid mees paiskas mind voodile ja langedes kogu kehaga minu peale, ühe käega minu käsi kinni hoides, tõmbas teisega oma püksid ja trussikud jalast.
“Sa oled minu naine! Ja ma tahan sind! Oi… kuidas ma sind tahan…”
“Mitte mind! Aga seda… Seda Vivieni! Teda sa tahad! Teda! Vihkan!”
Sain osava liigutusega vabaks ja põrutasin põlvega talle kubemesse.
Ta karjatas nii, et mingil ajahetkel oli mul temast isegi kahju, ja lendas põrandale. Mina lebasin voodil ja vaatasin, kuidas ta kerratõmbununa põrandal ennast kõigutades istub ja tasa-tasa oigab, justkui niutsub. Mu pea ümbert oleks nagu võru purunenud ja ma tundsin uskumatut kergendust ning soovi temaga koos südantlõhestavalt nutta.
“Oled nüüd rahul?” lausus ta lõpuks mulle otsa vaatamata, tõusis, tõmbas püksid üles ja komberdas ähkides vannituppa.
Ma hüppasin püsti, möödusin temast ja seisin ukseavasse.
“Vähe? Võin lisada!”
“Aitab, Justine! Lase, palun, mööda…”
Ta silmist voolasid pisarad, oma meesteaust hoidis ta kahe käega kinni.
“Õudselt valus on…”
“Aga minul ei olnud valus, kui sa…”
“Mida mina? No lase mööda, mul on midagi külma vaja…”
“Kui sa meie pulmade eelõhtul Vivieniga magasid!”
“Mida? Mina! Jumal küll, on sul aru ka peas?”
Ootamatult sülitas ta põrandale ja vaatas peksasaanud koera pilguga mulle alt üles.
Mina turtsatasin, läksin vannituppa ja pesin kaua-kaua oma käsi, harjasin hambaid ning lõpuks käisin isegi duši all.
4. peatükk
MINU ÖÖKAPIL SEISIS klaas vett ja plasttops aspiriiniga. Daniel lebas omal voodipoolel ja tema poosist oli aru saada, et ta surub midagi oma kubeme vastu.
“Külmutatud juurviljad?”
“Sa oled arust ära,” lausus ta end pööramata. “Mida Thierry meist arvata võib?”
“Lähen kohe alla ja uurin järele.”
Suundusin ukse poole.
“Ära näe vaeva, ta läks ära.”
“Kas sa andsid talle tema korteri võtmed tagasi?”
“Ei. Ma andsin talle lihtsalt raha, et ta ööklubisse läheks ja kuuldu unustaks.”
“Nii armsad kasvatusmeetodid. Mida ta siis kuulis?”
Ma astusin voodi juurde.
“Näiteks, kuidas sa karjusid, et ma enne pulmi selle Vivieniga magasin. Oleksid võinud midagi targemat välja mõelda.” Daniel keeras mulle selja. “Heida magama ja jäta mu hing rahule.”
“On veel vara ja mul on palju tegemist.”
“Aga sa ju tahtsid magada!”
“Enam ei taha, üle läks.”
Ma pöördusin, et lahkuda.
“Oota! Sa oled kõigest valesti aru saanud! Mul pole selle Annette’iga midagi olnud.”
Ma tardusin
“Millise Annette’iga?”
“Noh, selle lollikesega, kellega koos sinu Marta mind nägi ja usutavasti sulle ka helistas. Loomulikult, kui sina ja Vivien pole üks isik… Ta on lihtsalt stažöör. Meie firma osaleb ju noorte tööleaitamise sotsiaalprogrammis. Vaat nii. Ta on praegu meil praktikal. Tuleb teda mööda kokkusaamisi tassida. Lollimast lollim! Ei saa ise ka aru, mida suust välja ajab, aga kujutab ette, et inimestele avaldab muljet.
Pööra ringi ja vaata mulle otsa. Mul on sinuga raske rääkida, kui oled seljaga minu poole.”
Vaatasin üle õla tema poole.
“Hoopis sina oled lolliks läinud. Nüüd veel mingisugune stažöör ka… Ma pole täna üldse Martaga suhelnud, palju ma seda kordama pean?”
Lõin