“Meie restorani terviseks!” kordas onu Benoys kajana.
Niimoodi algas sõprus, mis aastatega ainult tugevnes. Ja hotell ning restoran said aja jooksul Bordeaux’ kohalikuks tõmbekeskuseks. Hull iirlane O’Connor varustas köögi uusima tehnikaga, mille eest Antoine käis välja kenakese summa. Ta ei kahetsenud seda kunagi, sest hotell ja eriti restoran hakkasid tooma tulu. Restorani menüü oli tagasihoidlik: paar lihtsat suupistet, mõned populaarsed soojad toidud ja paar-kolm magustoitu. Kõik kõrgema kvaliteediga, valmistatud värskest toorainest. Kuid O’Connori absoluutseks hitiks oli roog, mille pärast iga seda kord proovinu kindlasti restorani tagasi tuli. See oli kartulipüree trühvlitega. Lõpuks pandi end juba mitu nädalat ette restorani järjekorda, Patrick O’Connorile aga omistati Michelini täht.
Seda hea koka märki taotletakse aastakümneid, aga O’Connoril ja tema meeskonnal kulus tunnustuse saamiseks vaid kaks aastat! Paljuski tänu onu Benoys’le ja tema trühvlitele.
Saanud rikkaks ja kuulsaks, ei muutunud Antoine Lanoux’ iseloom halvemuse poole. Teda peeti töödrügavaks ja ausaks inimeseks. Kuid nüüd võis ta endale lubada mitte ainult luksuslikku autot, vaid ka teisi meelelahutusi. Ta käis suusatamas kuulsates Prantsuse ja Šveitsi suusakuurortides, kalal Mosambiigis ja safaril Lõuna-Aafrikas. Ta tegi teoks ka oma ammuse unistuse – sõitis koerarakendil Gröönimaa ühest otsast teise.
2. peatükk
Selle ekspeditsiooni ettevalmistamine võttis aega täpselt kolm kuud. Oli vaja valida kindel rakend ja head koerad, kes kogu marsruudil ette tulevaid raskusi taluda suudaksid. Antoine’i hoiatati kohe, et koertest sõltub tema elu, nii et mitte mingisugust viga või hoolimatut suhtumist olla ei tohi.
Lõpuks oli kõik valmis. Ühel varasel maihommikul lendas Antoine Bordeaux’st Reykjavikki. Seal istus ta laevale, mis suundus Islandilt Gröönimaa idarannikule. Kui ilmus nähtavale rüsijääga kaetud kallas, kostis laeva kohal helikopteri labade vurin.
Antoine kinnitati terastrossiga, tõsteti kiiresti üles ja helikopter võttis kursi mandrile. Paari minuti pärast laskus helikopter jääkamakatest puhastatud väljakule. Seal seisid juba nartad, mille ette olid rakendatud koerad. Nad haukusid rõõmsalt Antoine’i tervitades. Nartal olid kokkupandud telk, toidu- ja joogivarud talle ja koertele. Võis teele asuda.
Helikopter tõusis õhku. Antoine lehvitas sellele ja varsti kadus mootorimürin kaugusesse. Ta jäi üksi. Võtnud kaardi, lasi ta silmadel käia üle väga hoolikalt valitud marsruudi. See algas Gunnbjørn Fjeldist, Gröönimaa kõige kõrgemast punktist, mis tohutu suure lumerahnuna paar kilomeetrit eemal tema ees veikles.
Tee lõpus, olles ületanud sadu kilomeetreid lumekõrbe, peab ta jõudma Melville’i lahe piirkonda saare vastasküljel.
Antoine istus nartale ja vilistas koertele. Need tõmbasid järsult kohalt ning hakkasid rakendit kergelt oma järel tirima. Narta libises kiiresti mööda külmunud lund. Lumi venitas jalaste all lõputut kurba nooti. Koerte karvakasukas kattus üsna kohe härmatisega – neid oleks nagu jahus veeretatud.
Narta ületas väikese rinnaku ja Antoine’le avanes vaade ääretule lumelagendikule. Hiiglaslikud rüsijää kuhjatised ja lumemäed moodustasid kummalise labürindi, mille vahel sädelesid kitsad keelekesed neitsilikult puhtast lumest. Ümberringi polnud hingelistki. Tal oli tunne, et ta ongi üksi sellel üüratult suurel jäisel planeedil. Sellest jäi lausa hing kinni ja samal aja hakkas pisut kõhe.
Kahe nädala pärast peatus Antoine’i narta raskelt jalastega kriiksutades Melville’i lahe kaldal Lääne-Gröönimaal. See oli pikk ja kõrge jääjärsak, mille nõlvad järsult alla laskusid, justkui oleksid need jäämäe poolt merre külvatud. Mürinaga üksteisega kokku põrgates ujusid jäämäed kurjakuulutava aeglusega ookeani poole.
Antoine laskus põlvili ja silitas koeri. Nad olid teda ustavalt teeninud ja kaks korda koguni hukkumisest päästnud. Seljataha olid jäänud sajad kilomeetrid täis võitlust lumehangede, põhjatute jääkuristike, näkku piitsutava arktilise tuulega, ja fantastiline romantika – ääretu avaruse tunnetamine, mida võib kogeda vaid siin ja mida pole mitte kusagil mujal maailmas. Antoine tundis, et tema silmist hakkasid tahtmatult voolama pisarad. Ta teadis, et see unustamatu reis jääb temaga elu lõpuni. Kuid praegu oli ta kõige põletavam soov käia duši all ja lõpuks magada tavalises voodis, mitte lumele laotatud kotis.
Antoine’i unistus kuumast dušist ja pehmest voodist sai teoks juba tunni aja pärast, kui ta sõidutati Gröönimaa pealinna Nuuki ja majutati kõige paremasse hotelli nimega Ullortunek.
“Ullortunek” tähendab eskimo keelest tõlgituna “kõige pikem päev aastas” – niimoodi nimetatakse päikese kõrgseisu kahekümne esimesel juunil, mis on Gröönimaal rahvuspüha.
Järgmisel päeval, kui ta oli jälle kõiki tsivilisatsiooni võlusid nautinud, viidi ta linnaekskursioonile. Talle näidati rahvusmuuseumi ja seal olevat eskimo muumiat, vana Püha Maarja kirikut, spetsiaalselt säilitatavat imekaunist kaluriküla seitsmeteistkümnendast sajandist, mis asub lausa Gröönimaa pealinna keskmes. Reisi lõpp-punktiks sai kalatehas, mis oli sisustatud tehnika viimase sõna järgi. Tehas asus fjordi kaldal ja tundus olevat tema taga kõrguvate mägede pikendus. Mägede tipud särasid päikeses, nagu oleksid need suhkruga üle puistatud.
Tohutu konveieri taga töötasid naised. Neil olid seljas heleoranžid kombinesoonid, jalas spetsiaalsed jalanõud, mis ei libisenud, ees erilised prillid, mis kaitsesid silmi kalasoomuste eest. Üks naine käsitses teravat nuga eriti osavalt – see otsekui lendas õhus. Ta töötles suure tursa lausa paari sekundiga. Antoine peatus, jälgides naise virtuoosset tööd.
“See on meie kõige parem töötaja,” lausus tehase direktor uhkelt. “Ühe tunni jooksul töötab ta ümber rohkem kui tonni kala. Meil käis spetsiaalselt paar Jaapani delegatsiooni, et võtta lindile, kuidas ta töötab. Hiljem tegid jaapanlased sellest filmi, mille järgi nüüd nende oma ettevõtete inimesed õpivad.”
Direktor naeratas:
“Lisaks kõigele on ta haruldaselt kaunis naine. Kui soovite, võin teid lõunavaheajal tutvustada.”
“Jah, see oleks küll huvitav,” soostus Antoine viisakalt.
Olen siin Gröönimaal “kaunitare” näinud küll! Hullemat pole võimalik ettegi kujutada. Isegi kõige viimane prantslanna tundub nendega võrreldes kuningannana!
Nad jätkasid tehasega tutvumist.
Antoine’ile näidati minifarmi, kus kasvatati haruldasi kalaliike ja kus vett soojendati spetsiaalsete torude abil. Ühes reservuaaris ronisid tähtsalt krabid – nende liha, õrn ja mahlakas, on Gröönimaa üks peamisi ekspordiartikleid.
Need krabid meeldiksid kindlasti minu restorani klientidele, mõtles Antoine. Krabid Gröönimaalt! Lisaks on nad ka ökoloogiliselt puhtad – sellel suurel saarel pole lihtsalt mingeid räpaseid või ohtlikke ettevõtteid.
Pöördunud direktori poole, rääkis ta tollele, et sooviks tarnida terve partii krabisid. Berndt Nielsen – nii oli direktori nimi – lubas, et need toimetatakse kohale lennukiga otse Bordeaux’sse.
“No nii,” naeratas Nielsen kella vaadates, “on lõunapausi aeg.”
Ta viis Antoine tagasi kalatöötlemistsehhi juurde.
Antoine kahetses juba, et oli kergemeelselt lubanud tutvuda tubli naisega. Lõppude lõpuks pole ju tema Jaapani kalatöötleja, et temast sellisesse vaimustusse sattuda.
Riietusruumi uks paiskus lahti ning nende juurde astus tütarlaps. Antoine vaatas tema poole ja kaotas kõnevõime. Nielsen hakkas naerma:
“Harilik mandrimeeste reaktsioon.”
Tüdruk oli pikk ja sihvaks, pikkade tuhkblondide juuste ja sinakashallide silmadega, millesse võis uppuda. Tal oli suurepärane piimvalge, mingi erilise pärlmutrihelgiga nahk.
“Olete vaimustav, imeilus tundmatu!” pomises Antoine. Ta seisis nagu välgust tabatu. Kuulus poissmees Antoine Lanoux oli armunud esimesest pilgust.
Meeletult,