Vihatud kontori ees oleval parkimisplatsil torkas Addy võtme järsult süütelukku ja sõitis raevuka pidurikrigina saatel tänavale. Ta kihutas piirkiirusel, lastes läbi pea võimalikke vastuseid viimasele häbematule fraasile. Lõpuks võitis siiski kaine mõistus ja lülitas ta mõtted ümber ametiasjadele. Hiljuti olid ehitusplatsil tekkinud tõsised probleemid. Nende tekke põhjuseks pidas Addy lohakalt tehtud geoloogilisi pinnaseuuringuid. Kaubanduskeskus oli keeruline objekt, mis nõudis täpset maa-aluste vete kaarti. Nende viperuste pärast pidigi Addy tihti ehituse juures viibima ning koos töödejuhatajatega jaanuarikuises poris sõtkuma. Nõnda juhtuski see, et Addy kaotas tasakaalu ja kukkus otse külma porisesse vette, mis oli varjatud Chicago talvise lumega.
Mõtetes hakkas ta jälle manama Spencer Readi, kes oli ta naerualuseks teinud. Mees oli sundinud teda töö sinnapaika jätma ja määrdunud riietes oma kabinetti ilmuma.
Vastu Addy tahtmist kerkisid tema mällu jälle mehe kuju ja tema solvav jutt.
Oma kontorisse tagasi pöördunud, ei suutnud Addy ikka veel rahuneda.
“Aitab! Jäta juba!” Addy keeras võileiva jäänused ajalehetüki sisse ja toppis nurgas seisvasse prügikorvi, “mind absoluutselt ei huvita see inimene ja veel vähem kõik temaga seonduv,” ütles ta endale.
Siiski häiris teda, et Spencer oli esimene mees, kellega vesteldes kerkisid igavuse asemel esile hoopis teised tunded. Mees ei ole küll tema maitse, aga ikkagi… Temas on midagi – figuur, enesekindel nägu ja laines juuksed – see kõik tekitas Addys soovi mees põrandale väänata…
Pead raputades surus neiu endas alla seksuaalfantaasiad ja püüdis rahuneda.
“Lõpeta tema Spenceriks kutsumine,” käskis ta ennast, “vaenlasi nimepidi ei kutsuta!”
“Adelina Taylor, ära kolista mööda minu maja määrdunud jalanõudes!”
Ema vali hääl kostis toast juba siis, kui Addy ei olnud jõudnud jalgagi üle läve tõsta. Ta sõlmis just oma uskumatult poriste kingade paelu lahti, kui Susanne Taylor otsustaval ilmel uksele tuli ja edasipääsu sulges, oodates meeldetuletatud operatsiooni lõppu.
Kingad jalast võtnud, tundis Addy jalataldadega jäist külmust ja mõistis, et on oma sokid märjaks teinud.
“Tere, ema,” ütles tütarlaps naeratades ja avastas end ema soojas embuses. Addy kallistas ema omakorda nii tugevasti, et viimane teda murega vaatama jäi.
“Tere, tere,” vastas ema kasvava erutusega, nähes, millises olukorras on tütre veel hommikul puhtad ning triigitud kampsun ja teksased. “Ehk võtad ühtlasi ka ülejäänud riided maha?”
“Muidugi võin seda teha, kuid enne ehk lubad sisse astuda?” muigas Addy.
Tütarlaps võttis emal õlgadest, pööras ta ringi ning tõukas ta enda ees toa meeldivasse soojusesse, hingates sisse lapsepõlvest tuttavat lõhna. Kingad jättis Addy esikusse.
“Astu sisse, astu sisse,” ütles ema.
Ta ulatas tütrele sussid ja viis ta külalistele mõeldud vannituppa, seejärel kadus, et pöörduda tagasi froteest hommikumantliga.
“Jumal küll, mu tüdruk! Mis sinuga ometi juhtus?”
“Sattusin tegelema naiste vabamaadlusega vabas õhus,” vastas Addy naerdes ja kiiresti lahti riietudes. Ema korjas hoolitsevalt kokku tema uskumatult räpased rõivad ja sundis tütart selga panema hommikumantli. See oli mõnus ja lõhnas puhtuse järele.
“Ma vahetasin eriala.”
“Mõelda vaid! Miks me küll sinu kolledžis õppimisele siis sellise hunniku raha kulutasime?” hüüdis ema köögi lävelt. “Muide, kui tahad enne duši alla minekut tassikese kohvi juua, võid saada.”
“Väga tahan,” rõõmustas Addy.
Ta surus jalad karvastesse sussidesse ja läks neid lohistades emale järele.
Arhitektuurikursuse, mille Addy oma lõbuks ette oli võtnud, lõpu poole, kui tal oli käsil diplomitöö kirjutamine, sai ta teada, et nende maja võib nimetada klassikaliseks Chicago bangaloks. Selliseid oli täis terve linn. Oma hingesügavuses pidas ta seda maja aga unikaalseks. Siin oli Addy veetnud kaks kolmandikku oma elust. Iga kord, kui ta nüüd koju tuli, käis ta aeglaselt läbi kõik toad, peatudes igaühes neist ja nautides mälestusi.
Aga fotod! Laudadel, seintel ja riiulitel olid terved fotokollektsioonid, mis peegeldasid erinevaid momente Taylorite pereelust.
Maxy eredas fantastilises kostüümis halloween’i ajal…
Isa paar hetke enne seda, kui ta oli püüdnud fotograafi raevukalt eemale peletada. Addy ise, Sara, ema… võetuna märkamatult igasugustes olukordades.
Kõige rohkem peatus ta pilk isa piltidel. Michael MacKinley Taylor hukkus autoavariis, kui Addy oli kaheksane, Maxy ja Sara ei olnud veel sündinudki. Lastest mäletab vaid Addy isa tumedaid üleannetu pilguga silmi ja tema saksofonimängu.
Kui isa mängis, voolas meloodia nagu hõbedane oja. Vaadates piltidel isa naeratavat nägu, tundis Addy jälle tuttavat soojust.
”Tere, isa!”
Tütarlaps saatis pildi poole, millel isa pilli mängis, õhusuudluse.
Kodu tervitanud, suundus ta kööki, kust levis meeldivat kohviaroomi.
”On kõik vanaviisi?” küsis ta praeahju ust avades ja ahju kiigates.
Massiivsel puidust laual auras kaks tassi kohviga.
”Kui midagi muudad, lähen endast välja!”
”Sinu õde ja vend küll vastu ei vaidleks. Noh, kuni neid veel ei ole, räägi, kuidas päev möödus. Peale sinu uue harrastuse – naiste vabamaadluse.”
”Päev oli tegus…”
Addy hammustas huulde ja otsis hoolikalt sõnu. Lõppude lõpuks otsustas ta mitte keerutada.
”Ema, kas sa tead, et vanatädi Adelina on surnud?”
Susanne sulges hetkeks silmad ja langetas pea, vaatas siis Addyle otsa ja ütles rahulikult:
”Jah, olen sellest kuulnud!”
”Miks sa mulle ei rääkinud? Vähemalt mulle?”
Addy oli täiesti kindel, et vend ja õed ei ole sellest samuti kuulnudki.
”Vaevalt sa teda mäletad, olid ju üsna pisike. Saatsin talle sageli sinu pilte, loomulikult teiste laste omi ka. Lootsin, et ta vähemalt sinuga sugulust tunneb, sest oma nime said just tema auks.”
Susanne kehitas õlgu.
”Arvasin, et sa ei saa sellest kunagi teada.”
”Väga huvitav,” pobises Addy nina alla.
”Kes sulle seda ütles?”
”Vanatädi Adelina volitatu.”
”Mida?”
Ema näol peegeldusid üheaegselt imestus ja kohmetus.
”Nähtavasti saavutasin ma suuremat edu kui sina arvasid, sest ta pidas mind oma testamendis meeles.”
Seda meelde tuletanud, turtsatas Addy jälle vihaselt. Sealjuures tundis ta raevu, mis ei olnudki suunatud tädi Adelinale, vaid hoopis Spencer Readile.
Tütarlaps püüdis jälle oma peast välja heita meenutusi ilusast sihvakast mehest.
”Ehk soovis ta niimoodi lunastada endale andestust sinu solvamise eest?”
Keraamiline kruus kõpsatas lauale.
”Mõtle, mida sa räägid, Adelina Mary Taylor,” kõlas ema raevunud hääl, ”oled küll iseseisvaks saanud, kuid minu majas ei luba ma lahkunutest lugupidamatult rääkida ja kritiseerida nende surmaeelseid soove!”
Kohalt püsti hüpanud, hakkas Susanne mööda kööki sammuma, pannes kolisema nõud nii laual kui ka kapis. Ringi pöörates