Trine osales aastaid pilootprojektis, mis keskendus psühhootilistele ja skisofreensetele patsientidele, ning on palju kaasa aidanud nende inimeste ravi paremale korraldamisele. Trine ise on öelnud, et osalemine selles projektis on tema elu tugevasti mõjutanud ja et ta on väga tänulik kõige eest, mida on õppinud nende patsientidega töötades.
2002. aastal diagnoositi Trinel rinnavähk. Ta otsustas loobuda tavameditsiini pakutud ravist ning hakkas otsima alternatiivseid võimalusi. Ta jõudis metameditsiinini, millest sai haiglatöö kõrval tema teine suur inspiratsiooniallikas.
Praegu jagab ta innustunult oma teadmisi kõigile huvilistele, tema eriline armastus ja austus kuuluvad aga noortele.
Amor fati
Mitte nii nagu Caesar mõõgaga
ei pea sa võitlema maailma vastu,
vaid sõnaga;
Amor fati – armasta oma saatust.
Võta seda vormelit
kui oma võimsaimat vabastajat.
Sa oled valinud oma raja võsas.
Ära piilu teisi radu!
Jah, ka valu on su teener.
Halvatud, murtud, armetu
näed sa, et ta taasühendab
sind sellega, mida vajad.
Ka kukkumine, ka reetmine
aitavad sind kui su sõbrad.
Su kaotused on kui su kätesse
pandud kallid annid.
Ükskord saad sa rahuldatuna
teada, et oled oma saatust väärt.
Juhtub see, mida oled tahtnud.
Juhtub see, mida oled väärt.
Ütle siis, kui elurõõmu
haljas mets on läbi käidud:
Miski ei peaks olema teisiti.
Miski ei peaks olema muudetud.
Sissejuhatus
Selle raamatuga soovime täiendada seniseid arusaamu psühhosomaatikast. Ühtlasi soovime pakkuda inimestele, kes on saanud tõsise diagnoosi või kelle psüühiline või füüsiline seisund on kehv, võimalust näha haiguse seost oma emotsionaalse olukorraga. Sel moel esindame juba tuntud ja laialt levinud mõiste, psühhosomaatika edasiarendust.
Oluline on rõhutada, et metameditsiini seisukohast on tegemist diagnoosimise süsteemi ja emotsionaalsetele kogemustele tugineva lähenemisviisi, mitte ravimeetodiga. Me ei räägi diagnoosidest tavameditsiini mõistes, seetõttu oleme seisukohal, et kõik, kellel tekib tõsine haigus, peaksid ühendust võtma tavameditsiiniasutusega, et saada täpne diagnoos. See aitab inimesel mõista, missugused tema emotsionaalsed üleelamised on haigusega seotud, ja oma tunnetega tegeleda.
Raamatus on tõsielulood inimestest, kes on näinud seost vähidiagnoosi ja ühe või mitme šoki vahel, mida nad olid enne haigust kogenud. Nad on teinud valiku võtta endale vastutus oma elu ja tervise eest ning lahendanud konfliktid nii praktilisel kui ka emotsionaalsel tasandil, läbides seejärel loomuliku tervenemisprotsessi. Mõned on käinud läbi keerulise tee – loobunud operatsioonist, keemiaravist ja kiiritusest –, samal ajal kui teised on öelnud: palun mõlemaid. Kõigil neil on tavameditsiinile tuginevas tervishoiusüsteemis diagnoositud vähk, ometi on nad praegu hea tervise juures ning nende elu on muutunud positiivselt ja kvalitatiivselt mitmel tasandil. Keegi neist ei karda enam vähki või teistesse haigustesse „jäämist”. Nad teavad nüüd, et kui emotsionaalsel tasandil juhtub ootamatult midagi šokeerivat või dramaatilist, on hädavajalik sukelduda oma tunnetesse ja nende põhjused läbi töötada. Keegi neist ei taha anda üksikasjalikke nõuandeid, kuid oma kogemustest lähtudes soovitavad nad tegeleda emotsioonidega, hoolimata sellest, kas on valitud tavameditsiini pakutav ravi või sellest loobutud.
Kuigi selles raamatus on lood inimestest, kes on teinud ebatraditsioonilisi valikuid, ei tähenda see kaugeltki, et meil on vaid üks soovitus selle kohta, millise ravi kasuks keegi peaks otsustama. Neist lugudest on selgesti näha, et mitte keegi inimestest, kes raamatus oma lugu jutustab, pole saanud valikute tegemiseks nõuandeid ega soovitusi. Nad on teinud oma otsused ise, lähtudes veendumusest, mis neil on olnud enne või pärast metameditsiini seisukohtadega tutvumist. Me ei pea õigeks teha kellelegi ettekirjutusi, vaid arvame, et tuleb austada iga inimese valikuid, olgu tegu kas operatsiooniga nõustumise või sellest keeldumisega, keemia- või kiiritusravi valimise või sellest loobumisega. Meie arusaama järgi ei kaasne oma olukorra eest vastutuse võtmisega riski, ka ei vähenda sügavaimate tunnete tõsiselt võtmine raske haiguse korral ravi toimet. Usume, et võiksime näha rohkem häid tulemusi, muu hulgas ka vähi ravimisel, kui inimesed saaksid abi oma emotsioonidega tegelemisel. Kui arvestada asjaolu, et paljud inimesed on uuringute või tõsise diagnoosi saamise ajaks oma emotsionaalse konflikti juba lahendanud ja on seega tegelikult juba tervenemisfaasis, on selge, et suur osa neist suudaks vabaneda kurjakuulutava diagnoosiga kaasnevast hirmust. Hirmu ja ahastuse asemel võiks inimeses tärgata lootus.
Levinud arusaama kohaselt ei saa üksi arst ega terapeut anda kindlat garantiid haiguse kulgemise ja lõpptulemuse kohta. Samamoodi ei saa ka raamatu autorid anda garantiid tulemuste kohta, juhul kui keegi peaks haiguse korral valima metameditsiini tee.
Raamat ei ole mõeldud asendama arsti määratud ravi. Selle eesmärk on jagada informatsiooni kehas ja meeles toimuvatest loomulikest protsessidest.
Autorid ei kanna mingit vastutust, kui keegi raamatu andmetele tuginedes paneb endale diagnoosi ja jätab seetõttu arsti juurde minemata.
Autorite esimene kokkupuude metameditsiiniga
2006. aastal juhiti meie tähelepanu dr Hameri uurimustest inspireeritud arstide, teadlaste ja terapeutide rahvusvahelisele võrgustikule, mis hõlmab ka muude teadusvaldkondade spetsialiste.
Meie esimene kokkupuude IMMAga (International Meta-Medicine Assotiation, mis loodi 2004. aastal ja tegeleb metameditsiini tutvustamisega ning laieneb kiiresti üle kogu maailma) oli 2007. aasta kevadel, kui osalesime Los Angeleses rinnavähikonverentsil. Seal olid koos juhtiva positsiooniga inimesed maailma eri paikadest, muu hulgas palju arste nii USAst kui ka teistest riikidest. Neid ühendas sarnane arusaam tervisest ja tervenemisest. Üks konverentsil osalenud arstidest, Carl Simon-ton, on üle 40 aasta juhtinud alternatiivset vähihaigete keskust; 25 aastat tagasi andis ta välja raamatu „Sa võid uuesti terveks saada”. Peale tema oli kohale tulnud veel mitu samas keskuses töötavat arsti. Osalejate hulgas oli ka dr Christiane Northrup, kes samuti propageerib loomulikku lähenemist haigustele ja tervisele ning on raamatu „Naiste kehad – naiste tarkus” autor.
Ühes Beverly Hillsi hotellis oli galaõhtule kogunenud üle 200 inimese. Meie kolme jaoks oli oluline kohtuda IMMA presidendi Johannes Fisslingeriga, kes on selle organisatsiooni peamine eestvedaja. Saime tuttavaks ka nõukogu esimehe Richard Flookiga, kes on asutanud metameditsiiniorganisatsiooni Inglismaal. Galale oli kutsutud teisigi tuntud inimesi, kohtasime Eckhart Tollet ja filmi „What a bleep do we know!?” produtsenti William Arntzi. Nii Tolle kui ka Arntz, kes pole enam kui kahe aasta jooksul ühtegi projekti toetanud, olid nõus panustama metameditsiini arendamisse.
Sama aasta kevadel saime Saksamaal Heidelbergis tuttavaks veel ühe IMMA nõukogu liikme, dr Anton Baderiga. Koos teiste huvilistega Norrast registreerusime seminarile, kus dr Bader esines loenguga. Seminaril saime lähemalt tutvuda kompuutertomograafi piltide (CT-piltide) tõlgendamisega, mis meie arvates on metameditsiini üks põnevamaid osi. Maailmas on ainult mõni inimene, kes valdab nende ajupiltide tõlgendamise kunsti.
Heidelbergi