Kursi Koolkond XXV. Ilmar Kruusamäe

Pangsepp – koolkonna üks staažikamaid liikmeid. Kogu tema kulgemist ilmestab koloriidimäng. Teda piinavad sugudevahelised probleemid ning painavad suhete kolmnurgad. Armastuse okkad. Minu jaoks on tema voolavas joones midagi hermafrodiitset, aga ka alasti keha mitmemõttelisust. Ta elab omas maailmas ja tundub, et mingil määral mõjustab teda arvutiasjandus, samuti Viljandisse hillitsetud elu. Temas elutseb edasiviiv tehniline paremuspüüdlus, mida tasakaalustab temaatiline stabiilsus. Pangsepa taiesed on nagu sitarimuusika – teatud kitsas vahemikus toimub äärmuseni viidud intensiivsusega peen muutuste tants.

      Marko Mäetamm – Eesti Kunstiakadeemia õppejõu viimase aja tulmeks on suured kolmemeetrilised koomiksilaadsed taiesed. Temas on varjul lõikav satiirik. Maailmakodanikuna kasutab ta tekstis inglise keelt. Ta on äraspidine krutskivend, samas vägagi tõsine. Viimase aja loomes domineerib perevägivald, mänguasjade õuduses silmustunud hakklihamasin. Tema koomiks hakkab kasvama filmiks või teisisõnu, tema taiestes on multifilmlikku joonistatust. Nüüdset Mäetamme vaadates võib kergesti unustada, et Kursi koolkonda astumise algusaastatel tegeles kunstnik isegi natüürmordiga.

      Reiu Tüür – temagi loomingus võiks näha nii sinist perioodi kui ka nüüdset punast perioodi. Võiks muidugi periodiseerida ka teisiti, sest vahepeal huvitasid teda ajaloolised teemad. Ta õppis Itaalias vaatama ja tunnetama mosaiiki. Võttes aluseks vanad gravüürid, leiutas ta oma käekirja – tänapäevasema, jõulisema, lihtsustatuma, kaasaegse graafika võtmes. Tema taieseid kannab tugev joon, kontrastsus. Viimasel ajal on ta temaatiline haare laienenud islamist innuiitideni – see rõõmustab. Üha enam süveneb ta maailmakultuursesse alusmaterjali. Tal on omad tehnilised nipid, koloriiti vahetab ta harva, kuid kui, siis otsustavalt.