«Pärast seda, kui mu poisid andsid oma hinge Veritaagale, pole neist enam ükski surma saanud. Tundub, et aitab. Igatahes on see etem, kui peaksime pidevalt kellegi ära tapma, et neetud lummutisi eemal hoida.»
«Mis mõttes andsid oma hinge Taagale?»
«Te ei ole Taaga tavadega üldse kursis?»
«Tean, et ta ammutab oma väge lisaks verele ka inimeste piinadest ja annab vastutasuks piinadega samavõrra edu…»
«Jah, nii see on.»
«Aga mis see hing siia puutub?»
«Noh… ma ise seda värki väga ei jaga,» ja Kondimurru isand pöördus nende kõrval, sadulas einestava Õud Karmipoja poole. «Äkki Hauapõhja isand oskab täpsemalt rääkida. Kui ma ei eksi, siis rääkisite, et olite poisipõlves oma onu, Laibavere kõiguse juures rüütlitarkusi õppimas.»
Õud mühatas. Ta sõi suu aegamisi tühjaks.
«Te ei eksi. Seda Veritaaga värki tunnen ma läbi ja lõhki. Mu onu on Varivarju Kondikuga, kes Veritaaga ideega lagedale tuli, suur sõber. Nüüd läks üldse tema teenistusse ja jättis oma mõisagi mulle, ütles, et teda maaga jändamine enam ei huvita.»
Tõus ohkas. Õud oli muidu lühikese jutuga mees, pidi ta siis just nüüd, kui nad on kohe-kohe külani jõudmas, pikalt lobisema hakkama.
«Teie perekonnaasjad on muidugi põnevad, aga hing, ärge unustage, et mind huvitas hinge andmine.»
«No hing, igaüks, kes soovib Veritaagalt oma ohverduste vastu edu ja õnne, peab andma talle osa oma hingest.»
«Millise osa?»
«Sellise, mis Taagale just parasjagu vaja. Seda otsustavad juba kõigused.»
«Mis mõttes vaja?»
«Veritaak ei ole ju päris lummutis, teate seda ju?»
Uhtija ja Tõus raputasid päid. Karmipoeg vaatas neid imestunult ja heitis siis kiire pilgu ümberringi. Sulased olid eemal, nemad seda ilmselt ei kuulnud.
«Neetud, lobisesin välja. Ärge teie siis sellest kõva häälega rääkige.»
Tõus kergitas kulme. Ta madaldas häält ja sõitis Hauapõhja isandale lähemale.
«Mille sa välja lobisesid? Mis mõttes pole päris lummutis?»Õud tundis ilmselgelt ebamugavust, kuid vaadanud kahte ootavasse näkku, jätkas vaikse häälega: «Kondik ja teised kõigused alles loovad teda. Taagal puudub oma hing. Ta koosnebki nendest hingeosadest, mis uuele lummutisele ohverdatakse. Kõigused traageldavad need kokku.»
«Milleks seda vaja on?»
«Kuidas miks? Selleks, et meil oleks lõpuks lummutis, kes kuulab meie käsku, mitte meie ei peaks lömitama verede valitsejate ees.»
«Või siis nii…» venitas Tõus. Tema viha lummutiste vastu ei olnud aastatega kuhugi kadunud ja soov neile kätte maksta hõõgus endiselt hinges. Ta oli juba loobunud endale külast sõpru otsimast, sest kunagi ei võinud teada, millal järjekordne sõber ohvrikivile satub.
«See oleks vägev relv,» möönis Uhtija. «Kaua nad seda elukat juba ehitavad?»
«Ma ei tea, kümmekond aastat juba, ehk isegi rohkem.»
«Ja palju tal neid hingeandjaid juba on?»
«Ma ei tea, pole uurinud. Kõik, kes talle ohverdavad.»
«Mina tean osasid, kes ohverdavad, kuid pole talle oma hinge andnud.»
Õud mühatas, «sellisel juhul piinavad nad end ilmaasjata.»«Miks?»
«Sest nad on Veritaagast eemal ja keegi neile õnne ei tee.»
«No-noo,» muutus Uhtija korraga morniks, «kuidas nii?»
Tõus meenutas hommikusel pesul vilksamisi nähtud haavu Luitepoja kehal ja mõtles äkki, et need kõik ei olnudki ehk võitluses saadud armid, vaid vana rüütel räägib iseendast. Juba siis oli Tõus imestanud, et haavu oli nii arvukalt.
«Vaadake ja see on nüüd ka küllap suur saladus, ma ei tea, aga hingeosa, mis Taagale ohverdatakse, jääb ikka inimese sisse alles, lihtsalt seda hakkab kontrollima Taak. Ta on laiali sadades inimestes üle meie maakonna. Selleks, et ta toimiks, tulebki ohverdada verd, et hingeosadel oleks väge omavahel suhelda.»
«Aga edu?»
«Aga edu ei too ta inimesele otseselt väe abil, vaid inimeses olev Taaga hingeosa paneb inimesi käituma nii, nagu Taak tahab. Ja just tänu sellele, et ta suudab mõjutada paljusid inimesi korraga. Taak ei suuda ära hoida, et sa purjus päi kuristikku ei komista. Küll aga suudab ta mõjutada sind vähem jooma ja koju magama jääma. Ta ei saa ära hoida, et võhivõõras sind ära ei tapa. Küll aga suudab ta mõjutada, et Taaka endas kandvad inimesed, näiteks oma hinge Veritaagale ohverdanud röövlid, kes sulle öösel vastu tulevad, jätavad su ellu või üldse rahule. Mida rohkem on Taagakandjaid üheskoos, seda suurem on tõenäosus, kui sa muidugi piisavalt verd ja väge ohverdad, et sul nende hulgas viibides läheb kõik veidi libedamalt kui suvaliste töllerdiste hulgas, keda Taak ei saa mõjutada.»
«Võimas,» lausus Tõus vapustatult. «Miks pagana päralt see siis nii suur saladus on?»
«Aga sellepärast, et kui ehtsad lummutised saavad teada oma võistlejast, siis lammutavad nad Varivarju jalamaid maatasa ja tapavad nad kõhklematult kõik asjaga seotud kõigused ja niipalju inimesi, kui leiavad. Tõenäoliselt löövad kogu meie maakonna puhtaks, et kindel olla. Mujal Taagakandjaid eriti ei ole.»
Eespoolt kostis Urina hüüd.
«Küla o siinsammas, paras aig oog üles võtta, iad issandad.»
Rüütlid noogutasid üksteisele, andsid sulastele käsud ja võtsid hoo üles.
Mudrumuna oli rinnuli aknal
Mudrumuna oli rinnuli aknal ja silmitses pingsalt silmapiiri. Kolbatorn asus Maagimägede kõrgeima mäe tipus. Hea ilmaga, kui polnud udu ja päikse kuma ei varjutanud tihedad pilved, võis siit näha kaugele, üle kümnete mägede ja orgude, üle kuristike ja kaljunukkide. Väga-väga kaugele, kui vedas, siis võis näha Murekingu linnuse peatorni. Peenike nagu juuksekarv, pigem aimdus kui tegelikkus, paistis see inimliku nägemisvõime piirilt. Taamal teisel pool, otse vastassuunas, samuti üle mägede ja orgude ja vaid hea ilmaga, oli veidi selgemini näha Hädala linnus. Otse ees, kaugel-kaugel paistis aga kõige paremini kätte Varivarju iidne linn. Kõige paremini, sest see oli neist kolmest kõige suurem. Mõnikord kumas see eemalt nagu tulemäe suu, sest harva, mingite sündmuste või pidude puhul, süüdati seal tuhandeid tulesid. Kuid Hädala ega Varivarju Mudrumuna ei huvitanud, tema silmad puurisid Murekingu kantsitorni poole. Sealpool oli kodu. Kuid täna oli taevas tihedais pilvis ja Murekingu ei paistnud. Poiss ohkas ja loivas oma aseme juurde. Mudrumuna võttis ennast riidest lahti ja puges jahedusest värisedes lambanahkade vahele. Ta jälgis sealt aeg-ajalt torniakna heledamas laigus varikujuna vilksatavat Roosit, kes rahulikult ja enesekindlalt toa teises seinas samamoodi talitas. Veidi meenutas tüdruku sisemine rahu Mudrumunale tema õde Lätet. Mõtted läksid kodu ja pere peale. Igatsus pakitses ta pisikeses rinnas. Meenusid isa ja ema, vennad… sead, kelle karjas ta oli käinud, Röhik, vanema venna Orase jutustatud lood. Oras oskas ja teadis vist kõike. See mõte tõi Mudrumuna tagasi tänasesse päeva.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской