Ohtlik prügi oli jõudnud Hiina observatooriumini, millel lülitusid tööle väikesekaliibrilised laserid. Need Hiina päritolu seadmed polnud mõeldud käesolevaks otstarbeks, kuid olid hetkel eelviimaseks kaitseliiniks. Taikonaudid tegid oma observatooriumis head tööd, ja tegid seda kiiresti. Selleks ajaks, kui Madis-Jacques-Kevin virgeks sai ja jõudis end süsteemi ühendada, olid kõik ohtlikud tükid elimineeritud, rakett lähenes ja põkkus orbitaaljaamaga, ning annihilaatorid lõpetasid töö. Nooremanalüütik uuris olukorda.
«Mispärast sa mind üles ajasid?» küsis mulk. «Siin ei ole ju midagi teha.»
«Mine sa ka…» alustas Jaak.
«…tagasi magama,» lõpetas Madis-Jacques-Kevin tema eest lause. Jaak lõi käega, avas istmerihmad ning lasi oma tööpingest vabanenud keha kaalutusse hõljuma. Ühe jalaga end istme küljes hoides sirutas mees lihaseid, nii mis ragises.
«Õnneks saab see jama varsti läbi,» pomises ta.
«Liiduga» saabunud vene kosmonaudid hakkasid taikonautide abiga laevast seadmeid ja toitu lossima ning astronaudid kiirustasid üles seadma venelaste toodud uut, suure jõudlusega tehisintelligentsi «Ippolit», mis pidi edaspidi üle võtma kogu planetaarse satelliitkaitsesüsteemi juhtimise.
Jaak masseeris kaela. Adrenaliinitase langes vaikselt. Suur oht oli möödas. Ta andis Madis-Jacques-Kevinile, kes oli erguteid täis ja niikuinii enam magada ei saanud, valvekorra üle.
Taas kord olid inimesed suutnud läbi tungida nende endi tegevusega loodud taeva raudsest kindlusest. Arvutuste kohaselt tiirles, hoolimata pidevast hävitamisest, Maa ümber juba aukartustäratav 45 000 000 detaili, mida kosmoseprügiks liigitada võis.
Enamik ümber Maa tiirlevatest objektidest olid transpordiraketid, mahajäetud tehiskaaslased ja ründerakettide šrapnellid. Esimene suurem avarii, mille süüks loeti kosmoseprügi, leidis aset 2009.aastal, mil satelliit iridium 33 põrkas Siberi kohal kokku satelliidiga kosmos 2251 kiirusel umbes 16 kilomeetrit sekundis. Kokkupõrge tekitas 1500 tükist koosneva prügipilve, millest kõrvale hoidmiseks pidi oma asukohta korrigeerima rahvusvaheline kosmosejaam i SS.Aga juba varem, 2007. aastal toimunud Hiina raketikatse jättis atmosfääri ülakihtidesse 150 000 kolatükki. Nii lihtsalt see sodi tekkimine käiski.
Kõige reostunumad tsoonid olid madalal orbiidil 800 ja 1500 kilomeetri ning geostatsionaarsel orbiidil 35 000 kilomeetri kõrgusel. I SS tiirles umbes 350 kilomeetri kõrgusel maapinnast.
Jaak tõi köögipoolelt omale ühe magusa kohvi. Soe jook rahustas närve. Ta tõukas end seinast ja liugles illuminaatori manu. Avanev vaatepilt oli imeilus. Jaagule meeldis alustada oma tööpäevi kohviga illuminaatori juures vaadet nautides. Lapsena olid nad vanaemaga alustanud oma hommikuid samamoodi köögi akna all teed juues ja vaadates, kuidas linnud, kellele vanaema ikka nokaesist pudistas, ringi sagisid. Mees ohkas. Tal polnud kahju Maalt lahkuda, sest enamasti kosmoses viibides ei tundnud ta Maa elust ja melust enam ammu puudust. Tal oli kahju vanaemast, kes jäi nüüd päris üksi. Mees lõpetas joogi ning pöördus kaaslase poole.
«Kui nad Ippoliti paika saavad, siis võid oma osaga pihta hakata, kuni ülejäänud puhkavad,» lausus Jaak.
«Nii et teeme ära?» küsis Madis-Jacques-Kevin. Jaak noogutas, kuigi teadis, et see oli vaid retooriline küsimus. Mulk tõstis pöidla ja vanemanalüütik heitis pikali, et enne homset teeleasumist välja puhata. Kogu jaam jäi pikkamööda magama.
Vaid Madis pidi turvalisuse eest vastutama, kuni kosmonaudid Ippoliti paigaldasid.
«Jaak, ae, Jaak,» kuulis vanemanalüütik läbi une ja võpatas ärkvele. Tema kõrval hõljus Madis-Jacques-Kevin, näost hall.
«Mis juhtus,» ehmatas Jaak.
«Midagi ei juhtunud, kõik on kompu,» rehmas Madis-Jacques-Kevin käega. «Ma olen ainult kohutavalt väsinud ja jubedalt purjus.»
Nüüd Jaagule meenus. Nende plaan, Madis-Jacques-Kevini ergutid.
«Kuidas läks?»
«Nagu lepase reega. Sinu etteaste.» Rohkem ei öelnud Madis-Jacques-Kevin midagi, vaid jäi sealsamas võrkkiige kõrval heljudes magama. Ruum täitus viinalehaga. Jaak ohkas, harutas end magamiskookonist välja ja toppis kevini sinna sisse. Kui lepase reega, siis lepase reega. Ta sõudis kambüüsi ja otsis endale midagi süüa. Tuubike seda, teine toda, kohvi kõrretops kõige lõppu. Kohvi imedes mõtles Jaak eelseisvale ülesandele ja sõudis illuminaatori juurde.
Kosmoseprügi polnud ainus oht, mis inimkonnale muret tegi. 2013. aasta jõulude ajal avastasid Maa-lähedaste kehade uurijad Tartu Observatooriumist asteroidi Tooni. Suur asteroid, väga suur. Tõenäosus, et see tabab Maad, oli 1/200.
Kuna asteroidi läbimõõtu ei saanud otsevaatlusel kindlaks teha, kasutasid astronoomid iga võimalust, et määrata selle albeedo ehk peegeldusvõime. Selle kaudu sai hinnata ka mõõtmeid. Ähvardava asteroidi läbimõõduks saadi 50000 meetrist 110000 meetrini. Kohe alustati asteroidi massilisi vaatlusi, et täpsustada selle trajektoori, ning 27. detsembriks 2014 oli kokkupõrke tõenäosus kasvanud 1/37ni. Asi muutus väga tõsiseks.
Peaaegu ühehäälselt otsustati planeet maha jätta. Kuu baasides toodeti tohutuid laevu. Kuid isegi nende suuruse juures oli selge, et kõiki inimesi neisse mahutada ei suudeta. Otsustajad leidsid, et kaasa võetakse ainult eliit ja teaduslik-tehniline personal. Iga kosmosereisiks võimeline riik – Hiina Rahvavabariik, Jaapani keisririik, Ameerika Ühendriigid, Aasia liiga, Euroopa liit ja Vene Föderatsioon – pidi saama teatud arvu laevu ühisesse projekti panustatava ressursihulga alusel. Võis arvata, et eliidi lahkumisel pidi maailma haarama kaos. Juba praegu möllasid kõikjal rahutused, mida veriselt maha suruti, riigitruuduse eest jagati aga minemapääsemise indulgentse.
Estronaut tabas oma silmast lenduva pisara, vaadates veel viimast korda nii lähedalt Maad. Ta otsis pilguga Eestit ja käsi kobas ebateadlikult taskus toosikest õunaseemnetega, mis vanaema talle kaasa oli andnud, kui Jaak orbiidile suundus. Hulk eestlasi jääb planeedile maha. Teiste hulgas ka Jaagu vanaema. Mees ohkas ja saatis tühja kohvitopsi prügihunti. Ta tundis, et on piisavalt ergas tegutsema hakkamiseks.
Taiko- ja astronaudid lastisid end juba süstikutele. Sellal, kui Jaak magas, olid Maalt järjest lahkunud kümned ja sajad Maa Ühendatud Ekspeditsiooni laevad, mis vedasid inimesi suurtele tähelaevadele. Orbitaaljaama asukad lahkusid viimastena.
Jaak suundus päästekapslite kompleksi. Seal hõljusid, käedjalad viinauimaselt segamini, viis vene kosmonauti, kellele Madis oli tervituspeo korraldanud. Mitte küll suurest armastusest oma slaavi kolleegide vastu, vaid eestlastel oli vaja nad oma plaani teostamiseks jalust ära saada. Jaak nägi omajagu vaeva, et mehed ja naised ühte päästekapslisse toppida. Ei saanud neid ju maha jätta.
Vanemanalüütik suundus jaama suurde saali, kus ameeriklasest orbitaaljaama endine juht viis läbi lahkumistseremooniat. John oli üsna pahane, kuuldes, et venelased ja Madis-Jacqueskevin olid ennast täis joonud ja ei saanud tseremoonial osaleda.
«Tehku, mis tahavad,» lõi ta vihaselt käega ja lasi Ühinenud Ekspeditsiooni hümni käima panna. Jaak laulis teistega koos, mõtted eesseisval probleemil. Pärast tseremooniat jäi ta veel jaama. Äsjasaabunud «liit» pidi lahkuma viimasena, viies kaasa nii estro- kui kosmonaudid. Jaak ei hakanud seletama, et ei lase end mitte «liidul» kohale viia, vaid lahkub päästekapsliga. Kuigi see on mõeldud vaid Maale laskumiseks, lootis ta sellega orbiidil tiirutavale «Estoniale» jõuda. Mees kaisutas viimast korda taikoja astronaute, pigistas Johnil kätt ja asus siis juhtpuldi taha, et süstikute lahkumist juhendada.
Kui ameeriklased ja hiinlased olid lahkunud, hõljus Jaak veidi aega mõtlikult illuminaatori juures. Siis ta ohkas ja läks ühendas end jaama toodud relvakompleksi, tehisintelligents Ippoliti programmidega. Vanemanalüütik sisestas sinna Eesti kosmoseagentuuri kaastöötajate