Professor Dowelli pea. Aleksander Beljajev. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Aleksander Beljajev
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Русская классика
Год издания: 2012
isbn: 9789949459988
Скачать книгу
kukkunud tööline. Praakisin välja. Tal võis põrutusest ajuvigastus tekkida. Praakisin välja ka mõned enesetapjad, kes olid mürki võtnud. Vaat see poiss osutus sobivaks. Ja siis veel see… öine kaunitar.»

      Ta noogutas pead ilusa, kuid närtsinud näoga naise laiba suunas. Näol olid veel säilinud põsepuna ja meigipliiatsi jäljed. Nägu oli rahulik. Ainult kergitatud kulmud ja paokil suu väljendasid mingit lapselikku imestust.

      «Lauljanna baarist. Sai purjus kuttide tüli ajal juhuslikust kuulist jalapealt surma. Otse südamesse – näete? Sihtides niimoodi ei taba.»

      Professor Kern töötas kiiresti ja kindlalt. Pead eraldati kehadest, laibad viidi minema.

      Veel mõne minuti pärast olid pead paigutatud kõrgetele lauakestele. Kõrisse, veeni ja unearterisse viidi torud.

      Professor Kern viibis meeldiva erutuse seisundis. Lähenemas oli tema suurpäev. Edus ta ei kahelnudki.

      Professor Kerni eelseisvale demonstratsioonile ja ettekandele õpetatud ühingus olid kutsutud teaduse suurkujud. Osava käega suunatav ajakirjandus avaldas ettevalmistavaid artikleid, milles professor Kerni teaduslikku geniaalsust kiideti taevani. Ajakirjad trükkisid ta portreesid. Kerni ettekandepäeva surnud inimpeade elustamise hämmastavatest katsetest nimetati rahvusliku teaduse suurpäevaks.

      Lõbusalt vilet lüües pesi professor Kern käed puhtaks, süütas sigareti ja silmitses rahulolevalt enda ees seisvaid päid.

      «Ha-haa! Kandikule sattus mitte ainult Johannese, vaid ka Salome enda pea. Tuleb kena kohtumine. Jääb ainult kraan lahti keerata ja… surnud ärkavad ellu. Noh, mis siis ikka, mademoiselle. Elustage. Avage kõik kolm kraani. Selles suures silindris on suruõhk, mitte mürk, ha-haa…»

      Laurentile polnud see ammu enam uudiseks. Kuid peaaegu ebateadlikust kavalusest ei näidanud ta seda välja.

      Kern kortsutas kulmu ja muutus äkki tõsiseks. Otse Laurenti juurde astudes ja iga sõna rõhutades ütles ta:

      «Kuid professor Dowelli õhukraani palun mitte avada. Tal on… häälepaelad viga saanud ja…»

      Tabanud Laurenti umbuskliku pilgu, lisas ta ärritatult:

      «Olgu, kuidas on… ma keelan teid. Olge sõnakuulelik, kui te ei taha endale suuri pahandusi kaela tõmmata.»

      Ning taas lõbusaks muutudes, laulis ta ooperist «Pajatsid» pärit viisil venitades:

      «Niisiis, etendus algab!»

      Laurent keeras kraanid lahti.

      Esimesena hakkas elumärke ilmutama töölise pea. Laud väratasid vaevumärgatavalt. Pupillid muutusid läbipaistvaks.

      «Tsirkulatsioon on olemas. Kõik läheb hästi…»

      Äkki muutsid pea silmad suunda ja pöördusid aknast langeva valguse poole. Teadvus hakkas aegamisi tagasi pöörduma.

      «Elus!» hüüatas Kern rõõmsalt. «Andke tugevam õhujuga.»

      Laurent keeras kraani rohkem lahti.

      Õhk hakkas kõris vilistama.

      «Mis see on?.. Kus ma olen?..» pomises pea raskesti arusaadavalt.

      «Haiglas, mu sõber,» ütles Kern.

      «Haiglas?..» Pea pööritas silmi, langetas pilgu ja nägi enda all tühja ruumi.

      «Aga kus mu jalad siis on? Mu käed? Kus on mu keha?»

      «Seda pole, tuvike. Täitsa puruks. Ainult pea jäigi terveks, aga keha tuli ära lõigata.»

      «Mismoodi – ära lõigata? No ei, ma pole nõus. Mis operatsioon see siis on? Kuhu ma niimoodi kõlban? Ainult peaga ei teeni tükki leibagi. Mul on käsi tarvis. Ilma käte-jalgadeta mind keegi tööle ei võta… Lähen haiglast välja… Ptüi! Pole ju millegagi minna. Mis nüüd siis saab? Süüa-juua on tarvis. Küll ma teie haiglaid tean. Hoiate natuke aega sees, siis ajate välja: ravisime terveks. Ei, ma pole nõus,» korrutas ta.

      Ta kõneviis, lai päevitunud tedretähniline nägu, soeng, siniste silmade naiivne vaade – kõik temas reetis külaelanikku.

      Puudus kiskus ta kodustest põldudest eemale, linn hävitas noore terve keha.

      «Ehk saaks vähemalt mingit abiraha?.. Aga kus see on?..» tuli talle äkki meelde ja silmad läksid pärani.

      «Kes?»

      «Noh, see… kes mulle otsa sõitis… Siin on tramm, siin teine, siin auto, aga tema – täpselt mulle otsa…»

      «Ärge muretsege. Küll tema saab oma jao. Veoauto number on üles kirjutatud: neli tuhat seitsesada üksteist, kui olete huvitatud. Mis teie nimi on?» küsis professor Kern.

      «Minu või? Thomaseks kutsuti. Thomas Bush, vaat see ongi.»

      «Nojah. Thomas… Te ei hakka millestki puudust tundma ega pea nälga, külma või janu kannatama. Teid ei visata tänavale, ärge muretsege.»

      «Mis siis ikka, kas söödate tasuta või hakkate raha eest laadal näitama?»

      «Näitama hakkame küll, aga mitte laadal. Teadlastele näitame. Noh, nüüd aga puhake.» Ja heitnud pilgu naisterahvale, märkis Kern murelikult: «Salome laseb ennast miskipärast kaua oodata.»

      «Misasi see on, kah ilma kehata pea või?» küsis Thomase pea.

      «Nagu näete – et teil igav ei hakkaks, hoolitsesime selle eest, et ka preili seltskonda kutsuda… Laurent, keerake tal õhukraan kinni, et ta ei segaks oma lobaga.»

      Kern võttis naise ninasõõrmest termomeetri.

      «Temperatuur on laiba omast kõrgem, kuid ikka veel madal. Elustumine kulgeb aeglaselt…»

      Aeg läks. Naise pea ei elustunud. Professor Kern hakkas juba muretsema. Ta kõndis mööda laborit, vaatas kella, ja iga tema samm kivipõrandal kajas suures ruumis kõlavalt vastu.

      Thomase pea vaatas teda arusaamatuses ja liigutas hääletult huuli.

      Viimaks astus Kern naise pea juurde ja uuris hoolikalt klaastorukesi, millega lõppesid unearteritesse viidud kautšuktorud.

      «Vaat, kus on põhjus. See toru siseneb liiga lõdvalt ja sellepärast kulgeb tsirkulatsioon aeglaselt. Andke suurema läbimõõduga toru.»

      Kern vahetas toru ära ja mõne minuti pärast pea elustus.

      Pea, mis oli kuulunud Briquet’le – nii oli naise nimi – reageeris oma elustamisele märksa tormilisemalt. Kui ta lõplikult toibus ja rääkima hakkas, siis pistis kähedalt karjuma, anudes ennast pigem tappa, aga mitte selliseks värdjaks jätta.

      «Ah, ah, ah!.. Mu keha… mu vaene keha!.. Mis te minuga tegite? Päästke mind või tapke ära. Ma ei saa ilma kehata elada!.. Laske mul seda vähemalt vaadata… ei, ei, pole tarvis. See on ilma peata… kui õudne!.. kui õudne!..»

      Kui ta oli pisut rahunenud, siis lausus:

      «Ütlete, et elustasite mu. Olen küll vähe haridust saanud, aga tean, et pea ei saa ilma kehata elada. Mis see on – kas ime või nõidus?»

      «Ei see ega teine. See on teaduse saavutus.»

      «Kui teie teadus suudab selliseid imesid teha, siis peab ta muud kah oskama. Pange mulle üks teine keha külge. See eesel George tegi mulle kuuliga augu sisse… Aga neidki tüdrukuid pole vähe, kes endale kuuli otsaette lasevad. Lõigake neil keha ära ja pange minu pea külge. Ainult enne näidake mulle. Tuleb valida ilus keha. Aga niimoodi ma ei saa… Naisterahvas ilma kehata. See on hullem kui mees ilma peata.»

      Ning Laurenti poole pöördudes palus ta:

      «Olge nii lahke ja andke mulle peegel.»

      Peeglisse vaadates uuris Briquet ennast kaua ja tõsiselt.

      «Jube!.. Kas tohin paluda, et te mu juukseid kohendaksite? Ma ei saa endale ise soengut teha…»

      «Teil, Laurent, tuli tööd juurde,» muigas Kern. «Vastavalt suurendatakse ka teie tasu. Mul on aeg minna.»

      Ta