Professor Dowelli pea. Aleksander Beljajev

tõeline inkvisiitor. «Kallis kolleeg,» alustas ta. «Oleme siin üksi, silmast silma, paksude kivimüüride taga. Muide, kui need oleksidki õhemad, ei muudaks see asja, sest te ei saa karjuda. Olete täiesti minu võimuses. Võin tekitada teile kõige hirmsamaid piinu ja karistuseta jääda. Aga milleks piinamine? Oleme mõlemad teadlased ja suudame teineteist mõista. Ma tean, et teie elu pole kerge, kuid see ei ole minu süü. Teid on mulle tarvis ja ma ei saa teid sellest raskest elust vabastada, aga te ise ei suuda minu eest põgeneda isegi mitte olematusse. Kas poleks meil siis parem rahu sõlmida? Teie jätkate meie teaduslikku tegevust…» Kortsutasin eitavalt kulme ja mu huuled sosistasid hääletult: «Ei!» – «Te kurvastate mind väga. Kas suitsu tahate? Ma tean, et te ei saa sellest täit naudingut, sest teil pole kopse, mille kaudu nikotiin võiks verre imbuda, aga ikkagi – tuttavad aistingud…» Ja ta võttis portsigarist kaks paberossi, süütas ühe endale, teise aga pistis minu suhu. Millise naudinguga ma selle välja sülitasin! «Noh, hea küll, kolleeg,» ütles ta endise viisaka häirimatu tooniga, «te sunnite mind mõjutusvahendeid kasutama…» Ja lülitas voolu sisse. Mu ajju oleks tunginud justkui hõõguvkuum puur… «Kuidas te ennast tunnete?» küsis ta hoolitsevalt, nagu arst patsiendilt. «Pea valutab? Tahate ehk terveks saada? Selleks tuleb teil ainult…» – «Ei!» vastasid mu huuled. «Väga, väga kahju. Tuleb voolutugevust pisut suurendada. Te valmistate mulle suurt meelehärmi.» Ja ta laskis nii tugevat voolu, et mulle tundus, nagu lahvataks mu pea kohe leekidesse. Valu oli talumatu. Kiristasin hambaid. Mu teadvus ähmastus. Kuidas ma tahtsin meelemärkust kaotada! Kuid kahjuks ei kaotanud. Panin ainult silmad kinni ja pigistasin huuled kokku. Kern suitsetas ja puhus suitsu mulle näkku, jätkates mu pea praadimist aeglasel tulel. Ta ei veennud mind enam. Ja kui ma silmi paotasin, siis nägin, et ta on mu jonnakusest marru minemas. «Kurat võtaks! Kui mul teie ajusid tarvis poleks, siis praeksin need ära ja söödaksin kohe täna oma pinšerile. Võeh, kui kangekaelne!» Ja ta rebis kõik oma juhtmed mu pea küljest hooletult lahti ja läks minema. Kuid mul oli veel vara rõõmustada. Varsti tuli ta tagasi ja hakkas mu pea toitelahustesse lisama ärritavaid aineid, mis tekitasid mulle ülitugevaid valusid. Ja kui ma tahtmatult nägu krimpsutasin, küsis ta: «Noh, kolleeg, kas olete ära otsustanud? Ikka veel mitte?» Jäin vankumatuks. Ta läks veel vihasemalt minema, külvates mind üle tuhande needusega. Pühitsesin võitu. Mitu päeva ei ilmunud Kern üldse laborisse ja mina ootasin päevast päeva vabastavat surma. Viiendal päeval tuli ta, nagu poleks midagi juhtunud, vilistades lõbusat laulukest. Minu poole vaatamata hakkas ta tööd jätkama. Jälgisin teda kaks või kolm päeva, tööst osa võtmata. Kuid töö ei saanud mind külmaks jätta. Ja kui ta katseid sooritades tegi mitu viga, mis oleksid võinud kõigi meie jõupingutuste tulemused hävitada, ei pidanud ma vastu ja andsin talle märku. «Ammu oleks võinud niiviisi!» lausus ta rahuloleva naeratusega ja laskis mu kõrisse õhku. Seletasin talle vead ära ning olen pärast seda töö juhtimist jätkanud… Ta kavaldas mu üle.»

      SUURE LINNA OHVRID

      Sestsaadik, kui Laurent pea saladuse teada sai, hakkas ta Kerni vihkama. Ja see tunne kasvas iga päevaga. Ta uinus koos sellega ja ärkas samuti. Ta nägi Kerni hirmsates õudusunenägudes. Ta oli vihkamisest lausa haige. Viimasel ajal suutis ta Kerniga kokku puutudes ainult suure vaevaga ennast tagasi hoida, et mehele mitte näkku paisata: «Mõrtsukas!»

      Ta suhtles temaga pingutatult ja külmalt.

      «Kern on koletu kurjategija!» hüüatas Marie, peaga omavahele jäädes. «Ma kaeban ta kohtusse… Ma hakkan ta roimast karjuma ega jää rahule enne, kui olen selle varastatud kuulsuse hajutanud ja kõik ta kuritööd paljastanud. Ma ei anna endale armu.»

      «Tasem!.. Rahunege,» veenis Dowell. «Ütlesin juba teile, et minus pole kättemaksuiha. Aga kui teie kõlblustunne on riivatud ja ihkab kättemaksu, siis ei hakka ma teid ümber veenma… ärge ainult kiirustage. Palun teid meie katsete lõpuni oodata. Sest ka mina vajan praegu Kerni, nii nagu tema mind. Tema ei suuda tööd ilma minuta lõpule viia, kuid mina temata samuti mitte. Aga see on ju kõik, mis mulle veel jäänud. Rohkem ei suuda ma midagi luua, ent alustatud tööd tuleb lõpetada.»

      Kabinetist kostsid sammud.

      Laurent sulges kähku kraani ja istus maha, raamat käes, ise ikka veel ärritatud. Dowelli pea langetas laud nagu tukkudes.

      Professor Kern astus sisse.

      Ta vaatas kahtlustavalt Laurenti poole.

      «Milles asi? Olete miskipärast ärritatud? Kas kõik on korras?»

      «Ei… pole midagi… kõik on korras… perekonnamured…»

      «Las ma katsun pulssi…»

      Laurent sirutas vastu tahtmist käe.

      «Liiga kiire… Närvid püsti… Närviliste jaoks on see töö vist liiga raske. Aga ma olen teiega rahul. Ma kahekordistan teie tasu.»

      «Pole tarvis, tänan teid.»

      ««Pole tarvis.» Kellel siis raha tarvis pole? Teil on ju pere.»

      Laurent ei vastanud midagi.

      «Vaat mis. Tuleb teha mõningaid ettevalmistusi. Professor Dowelli pea paigutame labori taga olevasse tuppa… Ajutiselt, kolleeg, ajutiselt. Te ei maga?» pöördus ta pea poole. «Siia aga tuuakse homme kaks värsket laipa, me valmistame neist paar korralikult rääkivat pead ja demonstreerime neid õpetatud ühingus. On aeg meie avastus üldsuse ette tuua.»

      Ja Kern vaatas jälle uurivalt Laurenti poole.

      Et oma vastumeelsuse suurust enne õiget aega mitte paljastada, sundis Laurent end ükskõikset ilmet näole manama ja tõttas esitama küsimust, mis talle esimesena pähe torkas:

      «Kelle laibad tuuakse?»

      «Ma ei tea ja mitte keegi ei tea. Sest praegu pole need veel laibad, vaid elusad ja terved inimesed. Tervemad kui mina või teie. Seda võin ma kindlalt öelda. Mul on tarvis täiesti tervete inimeste päid. Aga homme ootab neid surm. Ja tund aega pärast seda, mitte hiljem, lamavad nad siin lahkamislaual. Küll mina selle eest juba hoolitsen.»

      Laurent, kes võis professor Kernist kõike uskuda, vaatas teda nii kohkunult, et mees sattus hetkeks segadusse, siis aga pahvatas naerma.

      «Pole midagi lihtsamat. Tellisin surnukuurist paar värsket laipa. Vaadake, asi on selles, et linn, see kaasaegne moolok, nõuab igapäevaseid inimohvreid. Iga päev hukkub loodusseaduse kindlusega tänavaliikluses mitu inimest, arvestamata õnnetusjuhtumeid tehastes, vabrikutes, ehitustel. Noh, ja needsamad surmamõistetud – elurõõmsad, jõust ja tervisest pakatavad inimesed – jäävad täna rahulikult magama, teadmata, mis neid homme ootab. Homme hommikul tõusevad nad üles ja hakkavad lõbusa laulukese saatel riidesse panema, et minna enda arvates tööle, aga tegelikult vastu oma vältimatule hukule. Samal ajal hakkab linna teises servas samasuguse lõbusa laulukese saatel riietuma nende tahtmatu timukas: auto- või trammijuht. Siis astub ohver välja oma korterist, timukas sõidab linna teises servas välja oma garaažist või trammidepoost. Läbi liiklusvoolu rühkides lähenevad nad visalt teineteisele, ise teineteist tundmata, kuni nende teed saatuslikult ristuvad. Siis jääb üks neist üheks lühikeseks hetkeks molutama – ja valmis. Statistilisel arvelaual, millel märgitakse tänavaliikluse ohvrite arvu, lisandub üks nupuke. Sellesse saatuslikku kohtumispunkti peavad neid tooma tuhanded juhused. Ja sellest hoolimata toimib kõik see kellavärgi täpsusega, mis toob hetkeks kokku samale tasapinnale kaks osutit, mis liiguvad eri kiirusega.»

      Professor Kern polnud kunagi varem Laurentiga nii jutukas olnud. Ja kust veel see ootamatu heldus? «Ma kahekordistan teie tasu…»

      «Tahab mind soodsalt meelestada, ära osta,» mõtles Laurent. «Paistab, et ta kahtlustab, et ma aiman või isegi tean liiga palju. Aga ära osta tal mind ei õnnestu.»

      LABORI UUED ASUKAD

      Hommikul lamas professor Kerni labori lahkamislaual tõepoolest kaks värsket laipa.

      Kaks avalikuks demonstreerimiseks ettenähtud pead ei tohtinud professor Dowelli pea olemasolust midagi teada. Sellepärast paigutaski professor Kern selle ettenägelikult kõrvaltuppa.

      Mehe laip kuulus umbes kolmekümneaastasele