Mette raputas aeglaselt pead. Ta ei mäletanud, et ta oleks Dumas’d kunagi lugenud. Mõned filmid, jah muidugi, aga lugenud ta seda ei olnud. “On see siis ainus Mordaunt?” küsis ta.
“Minu teada ainus,” teatas Astrid õhinal ja noogutas. “Ma pole kuulnud ühestki inimesest, kes Mordaunti nime kannaks, peale Dumas’ saatanliku kuju. Mu vanaisa oli lootusetu Dumas’ fänn, ma lugesin lapsepõlves vist kõik ta romaanid läbi. Mitte et ma neist paljut mäletaksin, aga Mordaunt… tead, ta jääb hästi meelde. Dumas oli riukalikult kurikaval kirjanik, istutas oma romaanidesse mitmeti mõistetavaid tegelasi. Mordaunti ema mõrvasid kolm musketäri, d’Artagnan, lord Winter ja Lille’i linna timukas, pidasid tema üle omakohut ja lasid tal pea maha raiuda. Nad ei teadnud, et tal on poeg, kes tuleb kunagi kätte maksma. Charles II ja lord Winter röövisid Mordauntilt nime ja päranduse ja seda kõike tema ema, mileedi Winteri kuritegude pärast. Nimest ja pärandusest ilma jäetult liitus Mordaunt Cromwelli fanaatikutega, et oma vaenlastele kätte maksta.”
“Loogiline,” konstateeris Mette.
“Seda küll. Lugeja on dilemma ees, kas Mordauntile kaasa tunda või mitte. Tema kättemaks tundub õigustatud olevat. Seda enam, et mileedi mõrva vari ja süütunne jälitab kõiki musketäre, eriti Athost ja d’Artagnani. Ratsionaalselt leiavad nad oma kunagise mõrva põhjendatud olevat, emotsionaalselt aga kahetsevad seda. Pealtnäha oleks nagu ka Mordaunt õilis tegelane, tema ainus motiiv on õiglus ja kättemaks ema tapmise eest. Kuid Dumas kirjeldab teda kui kurja ja pahelist tegelast, mileedi mürk voolab ka tema soontes. Tema kättemaks on ühest küljest küll põhjendatud ja õiglane, teisalt aga on ta ise läbinisti jätis ja salakaval mõrtsukas, õel fanaatik, sadist, kurjuse kehastus. Tema süda ja mõistus on väärastunud. Lugeja oleks nagu mingis lõksus.”
“Mind ta igatahes päästis. Ma ei näe siin mingit seost.”
Astrid kummardus Mettele lähemale: “Mordaunt on paljusid päästnud, legendi järgi ongi ta päästja. Kui see on ikka seesama Mordaunt.”
“Millise legendi?”
Astridi tasandatud hääles kõlas salapärane noot, ta pilgutas kiiresti silmi: “Ma olen viimase aasta või paari jooksul kuulnud mingeid imelikke kuulujutte kellestki salapärasest Mordauntist, viirusetapjast. Mingi tobe linnalegend, olen ma arvanud, aga nüüd… Räägitakse, et mõnel firmal on aeg-ajalt tekkinud seletamatu blackout. Äkitselt, sekundi jooksul on kogu võrk maas ja pillid tummad. Mõned patsiga vennad on vandunud, et keegi on sisse tunginud, aga kust ja kes, ei suuda nad tuvastada. Üks ütles isegi, et nagu tont oleks võrgus. Liigub seal vabalt ringi, nagu viirastus öös aga jälgi ei jäta. Ja siis ilmub täiesti ootamatult keegi noormees, kes ütleb, et saab aidata.”
“Mordaunt?”
“Sellise nimega teda kutsutakse. Räägitakse, et kui sulle on sisevõrku häkker sisse murdnud või kusagilt imbunud mingi viirus, siis kutsu Mordaunt. Saada lihtsalt meil Mordauntile ja ta tuleb. Ta ei võta öörigi vaevatasu.”
“Ja tema ei ole see häkker, kes on sisse murdnud?”
Astrid kehitas õlgu. “Keegi pole teda milleski süüdistanud, pole tõendeid. Ta aitab. Firmad on tahtnud teda palgata, aga ta pole nõus olnud. Keegi ei tea, mis on ta tõeline nimi ega midagi muud. Ta lihtsalt tuleb, aitab ja kaob. Räägitakse – ja see on üks kõige uskumatumaid lugusid – , et Kastrupi lennujuhtimistornis toimus hilisõhtul mingi blackout, täielik paanika. Ja keegi sealsetest gurudest oli Mordauntist kuulnud. Ta saatis meili ja peaaegu samal hetkel sai vastuse, mida teha. Tuli lihtsalt üks sõna ühte kindlasse arvutisse toksida, kusjuures see arvuti polnud teistega üldse ühendatud, mingi vana ront nurgas, milles ajaviiteks pasjanssi taoti.”
“Kui ta on selline wizard, võiks ta ju hunnikus raha kokku ajada…”
“Äkki ta ajabki, kust mina tean. Need on lihtsalt need kuulujutud, mida ma kuulnud olen. Aga paistab, et meil on mingi niidiots tekkinud. Sa võiksid temast loo teha.”
Nad mõlemad olid hetke vait. Mette meenutas seda vibalikku kogu maanteelt, kes oli lihtsalt kurvi tagant välja ilmunud, ta auto hambaharja ja kruvikeerajaga tööle pannud ja enne seda sõrmedega üle armatuurlaua libistanud.
“Tead mis,” ütles Astrid siis äkki. “Vasta talle! Praegu kohe.”
See tundus olevat hea mõte ja huvitav seiklus. Mette tõmbas läptopi endale lähemale, avas postiliidese ja kirjutas:
To: Mordaunt From: [email protected] Subject: vastus
Tere Kaj,
Aitäh roosi eest ja veelkord aitäh auto eest. Sa oled pannud mu üsna huvitava mõistatuse ette ja tead seda ilmselt ise ka. Seepärast oleks mul väga huvitav sinuga kohtuda ja saada mõned vastused.
Mette, kes sulle isegi oma nime ei taibanud öelda
“Kuidas on?” küsis ta Astridilt. “Väga hea. Vihjav ja sisukas ja natuke etteheitev. Saada ära.” Mette saatis kirja ära, kuid sai peaaegu kohe meiliserverilt vastuse, et aadress on tundmatu ja et meili pole võimalik kohale toimetada. Nad vaatasid hetke teineteisele nõutult otsa. Siis äkki Mette taipas:
“Ta ütles ju, et ma talle vastaksin. Aga mina kirjutasin ise ta aadressi.”
Astrid noogutas. “Tema tõeline aadress on mingite algoritmidega Mordaunti algse kirja sisse peidetud. Neetult kaval.”
Mette proovis uuesti. Ta avas Kaj kirja ja valis vastamise funktsiooni, kleepis tagasitulnud meili sisu selle sisse ja läkitas teele.
Vastus tuli umbes kahe minuti pärast, mille jooksul nad sõnagi ei vahetanud ja vaatasid tummalt arvutiekraani.
From: Mordaunt To: [email protected] Subject: Re: vastus tere, roos kaitseb sind. ma annan sulle hea meelega mõned vastused ja ühtlasi vabandan oma käitumise pärast. olen kopenhaagenis kolmapäeva õhtul, kui sulle sobib, siis kohtume raekoja ees kell 20.03.
kaj, nüüd pisut rahunenud
“20.03!” turtsatas Astrid. “Küll aga lepitakse tänapäeval imelikult kohtamisi kokku. Hea veel, et ta sekundeid ei maini.” Mette ei öelnud midagi, muigas kelmikalt ja kirjutas kiiresti uue vastuse:
Tere,
Ma olen kolmapäeva õhtul kell 20.03. raekoja ees, kokku lepitud. Senimaani lasen siis roosil ennast kaitsta. Kaj, aga kes on Mordaunt?
Mette, uudishimulik
Nad ootasid vastust aga seda ei tulnud kohe.
“Ma ütleksin, et Mordaunt on see,” sõnas Astrid mõtlikult, “kes põeb Oidipuse kompleksi. Või see, kel on mingi tähtsa asja eest kätte maksta, kuid kes on selle käigus korrumpeerunud.”
“Või siis lihtsalt üks nimi,” arvas Mette. “Paistab, et ta ei vasta enam. Ega siis midagi, ootame kolmapäeva.”
See oli jahe ja vihmane suveõhtu Kopenhaagenis. Kuumalaine oli taandunud, tuuled tõid põhja poolt vihma ja udu. Linn tilkus, vihmaveetorudest pladistas jugasid, jalgrattad pritsisid lompidest vett, harvad päikesekiired saatsid pilvede vahelt kõheldes tuhmi valgust, linnaelanikud vehkisid tuhandete vihmavarjudega. Raekojaplatsil polnud tavapärast melu, kohtumised olid kokku lepitud kohvikutesse ja kõrtsidesse, polnud ka igapäevaseid demonstrante ega agitaatoreid, inimesed jooksid siit ainult kiiresti läbi, et sukelduda vanalinna tänavalabürinti. Vihmase ja vesise ilmaga meenutas raekoda veelgi enam Veneetsia doodžide paleed, alati oli Kopenhaageni raekoda meenutanud Mettele just Veneetsiat ja kesklinna läbivad kanalid süvendasid seda muljet veelgi. Ta seisis raekoja treppide ees, vihmavari käes, ja tundis end juba üsna vettinuna. Ta ei saanud teisiti, ta oli tulnud varem, kõigile oma kohtamistele ja kokkusaamistele tuli Mette tavaliselt varem. Hilinemine