LOUISE: Ja see teie eksperiment?
BORG: Jah, muide ma olengi graafikust maas. See teie sisse… või hästi, ütleme see teie ootamatu ilmumine veidi eksitas, ma ei jõudnud veel teravusparameetreid sisestada (tõuseb, läheb tagasi statiivide juurde).
LOUISE (hämmeldunult): Te ei kavatsegi lahkuda? Nüüd, kus te teada saite, kes ma olen?
BORG: Oh, sel pole vähimalgi määral tähtsust. See maja on täna õhtuks minu, teie pole omanik, teie pole omaniku esindaja. Muide, kust te võtme saite?
LOUISE: See on mul kogu aeg olnud.
BORG (fotoaparaatide kallal askeldades): Ega ma ju tegelikult ei teagi, et te Berta vennatütar olete, te ainult ise ütlesite nii…
LOUISE: Tahate öelda, et ma valetan? Ma pole mitte kunagi, mitte ühtegi sõna elus valetanud, mitte ainsatki!
BORG: Ma ei taha mitte midagi öelda. Te lihtsalt tahtsite juhuslikult just täna oma lapsepõlvekodust läbi põigata, ei konsulteerinud omaniku esindajaga, mis siis ikka – juhtub. Valisite vale päeva. Näete, pole mingit vajadust politsei järele, saimegi ise kõik klaariks. Lähete koju või hotelli, puhkate ennast välja, tulete ülehomme tagasi, näiteks.
LOUISE: Ma ei lähe kuhugi.
BORG (ei kuule teda). Lihtsalt kokkusattumus, teine kord võtke vaevaks Johanni advokaadi käest järele uurida. Kas teil mantel oli?
LOUISE: Mantel?
BORG: Esikus, ma arvan, riputasite esikusse. Kui mul oleks aega, pakuksin teile ehk ühe kohvi võib-olla lobisete mulle pisut oma lapsepõlvemeenutusi, Annast ja nii edasi… LOUISE (karjatab): Annast?! (Fotoaparaadid sähvatavad, hetkeline pimedus.)
BORG: Rahu, ma vist vajutasin üldlülitile. Kogemata. Aga Annast jah. Äkki olete teda näinud? Mõni kõhedam hetk lapsepõlvest? Aga tõesti mõni teine kord.
LOUISE: Te vist ei kuulnud – ma ei lähe kuhugi. Ma sõitsin kaheksa tundi rongiga, et täna õhtul siia jõuda, ma ootasin terve aasta seda päeva ja ma ei kavatse siit kuhugi minna.
BORG: Kuulge, ma tahan siin viisakas olla ja nii edasi, aga mingi ajutine viibimine lapsepõlves siin majas ei anna teile praegu mingeid õigusi. Pabereid nägite? Täna on maja minu. Minu! Teie ootasite terve aasta? Mina ootasin kolm aastat. Kolm aastat ma ehitasin seda süsteemi ja täna on selle peaproov. Mul on kahju, aga te segate. Näete – kell on juba seitse läbi.
LOUISE: Ma ei lähe mitte kuhugi! Ja kui te mind sunnite, hakkan ma karjuma.
BORG: Te lihtsalt peate lahkuma, kuidas te aru ei saa? Te takistate selle linna võimude poolt autoriseeritud teaduslikku eksperimenti. Tulge homme tagasi. Või veel parem ülehomme.
LOUISE: Ma ei lähe, ma ei lähe, ma ei lähe! Kuidas teie aru ei saa – ma ei tulnud siia külla, ma tulin oma koju ja ma tulin doktor Steineri soovitusel, ma tulin siia tagasi, et ennast aidata.
BORG: Rahunege, ma palun teid, rahunege ometi (astub LOUISE’ile paar sammu lähemale).
LOUISE: Ärge tulge mulle lähemale! Mulle ei tohi lähemale tulla kui kaks meetrit.
BORG: Ma seisan, ma ei liigu. Rahunege palun. (Taipab äkki.) Ahsoo, siis teie tulite ka Anna pärast…
Kaks statiivi paiskuvad ümber, fotoaparaadid kukuvad. Sähvatab valgus ja seejärel pimedus, milles on kuulda BORGI karjet: Neetud, neetud, neetud!
BORG on üleval arvuti juures, LOUISE tõstab statiivi püsti.
BORG: Nii, kas ühendasite ära?
LOUISE: Selle punase juhtme? Jah, vist küll.
BORG: Ja nüüd vajutage punasele nupule.
LOUISE: Kas sellele punasele?
BORG: Ma mõtlesin punasele nupule. Kas vajutasite?
LOUISE (vajutab). Nüüd vajutasin.
BORG: Haa! Ahhaa! Korras, töötab! Hiilgav, suurepärane. Nüüd ma paluksin teil ka täpselt sama moodi see teine statiiv üles tõsta ja kiiresti ära ühendada ja siis punasele nupule vajutada.
LOUISE tõstab statiivi, ühendab juhtme.
BORG (arvuti taga askeldades): Vabandage, ma ennist ei kuulnud, mida te seal Steineri kohta rääkima hakkasite. Ta peaks minu teada olema võrdlemisi kuulus psühhiaater. Ühel minu kolleegil oli võimalik tema juures konsulteerida, sellepärast ma tean. Vajutage nüüd punasele nupule! Et ma sellepärast tean, ega ma muidu ei teaks. Mis, tema saatis teid siia või? Steiner? No on naljavend. Muide, on valmis, laske nüüd ettevaatlikult kõigist juhtmetest lahti. Kas ma kutsun teile takso?
LOUISE (läheb tooli juurde, istub). Mulle pole taksot vaja, ma jään siia.
BORG: No paistab sedamoodi küll (tuleb trepist alla, läheb LOUISE’i poole, seisatab ja istub ehk pisut demonstratiivselt temast kaugemale). Kaks meetrit, te ütlesite? See on ka Steineri soovitus või?
LOUISE: Doktor Steiner on väga hea psühhiaater.
BORG: Ega ma ei kahtlegi. Kui juba mina temast kuulnud olen, siis ta peab olema väga hea arst. Mida ma nüüd teiega peale hakkan?
LOUISE: Minuga pole vaja midagi peale hakata, ma olen täiesti võimeline enda eest ise hoolitsema. Mis te arvate, et doktor Steiner oleks mul muidu palunud siia sõita?
BORG: Ma vist küsisingi, et miks ta teid siia saatis.
BORGI telefon hakkab helisema. BORG (haarab taskust telefoni). Instituudist vist. Seal on, teate, hullumaja praegu, kõik on nii ärevil nii ärevil… (Telefoni.) Borg kuuleb… Põrguvärk! Jälle sina. Mitu korda ma pean ütlema, et ära helista mulle. Jah, minul on ka tähtis asi. Kas sa arvad, et ma enda lõbustamiseks siin passin? Ma istuksin samuti teleka ees ja vaataksin jalgpalli… Misasja? Minu ülikond? Kuule, kas see ei võiks homseni oodata? Ma saan aru, et sa tahad veel täna… Olgu peale, see helepruun ülikond, see millega ma Madriidis konverentsil käisin, võta see ja paki ära. Jah, ei, muud ei ole mustad. Nii, kõik! Kõik! Ma lülitan nüüd välja. Ja ära tüüta mind enam oma jamadega (pistab telefoni taskusse tagasi).
LOUISE: Teie abikaasa?
BORG: Õde. Vana tüütus.
LOUISE: Te olete tema vastu väga julm.
BORG: Kuulge, see ei ole nüüd küll, andke andeks, teie asi.
LOUISE: Ärge olge naiste vastu julm. Siis nad lähevad teie juurest lihtsalt ära.
BORG: Ma ei ole julm. See on tema enda probleem, et ta tellis puhastusfirma auto kella kaheksaks ukse taha ja tahab kõik õhtul valmis panna. Tegelikult helistab ta mulle igal võimalikul ja kõige tobedamal ettekäändel, lihtsalt, et mind segada. Silvia pole kunagi aru saanud, kui tähtis see on, millega ma tegelen, Silvia on…
LOUISE: Hoolitsev?
BORG: Tüütus on ta. Ja armukade pealegi.
LOUISE: Doktor Steiner ütleski, et mida julmemad naiste vastu ollakse, seda armukadedamaks nad muutuvad.
BORG: Lollus! Sulaselge lollus! Psühhiaatrite tühi loba.
LOUISE: Ärge rääkige nii. Te ei tea, mida ta minu heaks teinud on. Kuigi, milleks ma seda teile peaks rääkima, te pole niikuinii abielus olnud.
BORG tõuseb ja