Punase surma mask. Edgar Allan Poe

Ta värises tohutust ärevusest ja ta pilk sähvis ringi gondlit otsides. Ma ei saanud teha muud, kui pakkuda talle enda oma, ning ta võttis pakkumise viisakalt vastu. Saades aeru vesivärava juurest kätte, jätkasime koos teed tema maja suunas, kus ta kiiresti enesevalitsuse tagasi sai ja rääkis ilmselt meie varasema põgusa tutvuse tõttu suure südamlikkusega.

      On teemasid, millest räägin naudinguga kaua. Võõra isik – las ma nimetan teda nii, sest tervele maailmale oli ikka veel võõras – võõra isik on üks neist teemadest. Kasvult võis ta olla pigem alla kui üle keskmise, kuigi oli tugeva kire hetki, kui ta keha tõepoolest kasvas ja arvamuse valeks muutis. Ta keha kerge, peaaegu sale sümmeetria tõotas pigem suurt tegutsemisvalmidust, mida ta oli tõendanud Ohete Silla juures, kui herakleslikku jõudu, mida teati teda pingutuseta kasutavat hädaohtlikumate juhtumite korral. Jumaliku suu ja lõuaga – erakordsete, metsikute, suurte, niiskete silmadega, mille varjundid varieerusid puhtaimast pähkelpruunist sügava ja särava mustani – ja pahmakas lokkis, musti juukseid, mille alt välkus aeg-ajalt ebatavaliselt lai elevandiluuvärvi laup – tema näojoontest pole ma kunagi näinud klassikaliselt korrapärasemaid, võib-olla ehk keiser Commoduse19 raidkujudel. Siiski oli ta nägu üks neist, mida kõik mehed on näinud teatud eluperioodil ega näe enam kunagi uuesti. See polnud eriline – sel polnud kindlat üleolevat ilmet, mis mällu jääks; seda nägu võis näha ja kohe unustada – kuid unustada ähmase, lakkamatu sooviga seda meenutada. Mitte et see nägu poleks peegeldanud igasuguseid tundevirvendusi – kuid see peegel, nagu peeglid ikka, ei säilitanud jälgegi kirest, kui kirg oli lõppenud.

      Lahkudes meie seikluseõhtul, palus ta mind viisil, mida pidasin tungivaks, külastada teda väga vara järgmisel hommikul. Peatselt pärast päikesetõusu leidsin end vastavalt tema palazzo eest, ühe nende süngete, tohutute kuid fantastiliste ehitiste, mis kõrguvad Grande Canale vete kohal Rialto20 läheduses. Mind juhatati üles mööda laia keerlevat mosaiiktreppi, ruumi, mille mõõtmatu sära sähvatas läbi avatud ukse, pimestades mind luksusega ja ajades segadusse.

      Ma teadsin, et mu tuttav oli rikas. Tema varandusest oli räägitud viisil, mida olin pidanud naeruväärseks liialduseks. Aga kui ringi vaatasin, ei suutnud ma uskuda, et ükski eurooplane oleks võinud omada seda vürstlikku toredust, mis säras ja hiilgas ümberringi.

      Kuigi, nagu ma ütlesin, päike oli tõusnud, oli tuba siiski heledalt valgustatud. Selle asja ning väsimuseilme järgi mu sõbra näol otsustasin, et ta polnud terve eelneva öö voodisse läinud. Tema toa arhitektuuris ja kaunistuses paistis ilmne kavatsus pimestada ja üllatada. Vähe tähelepanu oli pühendatud asjale, mida nimetatakse kooskõlaks, või rahvuslikule omapärale. Pilk rändas esemelt esemele ega puhanud neist ühelgi – ei kreeka kunstnike groteskidel, ei parimate Itaalia aegade skulptuuridel ega iidse Egiptuse tohututel nikerdustel. Rikkalikud drapeeringud igas toa osas värisesid vaikse, melanhoolse muusika võngetest, mille päritolu ei saanud kindlaks teha. Tundeid rõhusid segunenud ja konfliktsed parfüümid, mis kerkisid kummalistest keerdus anumatest koos rohkete leegitsevate ja nilpsavate smaragdroheliste ja lillade tulekeeltega. Äsjatõusnud päikese kiired hoovasid sisse suurtest akendest, mis kõik koosnesid ühest vaarikpunasest ruudust. Siia-sinna hüplesid päikesekiired oma tuhandeis peegeldustes kardinatelt, mis veerlesid karniisidelt nagu sulahõbeda kosed, segunesid sobivalt kunstliku valgusega ja jäid segiläbi lamama mahedais massides rikkalikul voogaval tšiili kuldsel kangavaibal.

      “Ha! ha! ha! – ha! ha! ha!” naeris omanik, andes mulle märku istuda, kui ma tuppa tulin, ning heites end täies pikkuses türgi diivanile. “Ma näen,” ütles ta, märgates, et ma ei suutnud otsekohe kohaneda nii erakordse tervitusega, “ma näen, et sind hämmastab mu elamine, mu kujud, mu pildid ning arhitektuuri ja polsterduse originaalsus! Oled täiesti joobnud, eh, mu suurejoonelisest maitsest? Kuid vabanda mind, mu kallis sir, (siin muutus ta hääl päris südamlikuks) vabanda minu hoolimatut naeru. Sa paistsid nii täiesti hämmeldunud olevat. Pealegi on mõned asjad nii täielikult naljakad, et mees peab naerma või surema. Naermissurm on kindlasti kõige suurepärasem kõigist surmadest! Sir Thomas More – sir Thomas More oli väga tore mees – sir Thomas More21 suri naerdes, mäletad? Ja Ravisius Textori “Absurdsustes” on pikk nimekiri tegelastest, kes on jõudnud sama suursugusesse lõppu. Kas tead, siiski,” jätkas ta mõtlikult, “et Spartas (nüüdses Palaeochoris), et selles Spartas, ühest kindlusest läänes, vaevu äratuntavate varemete kaose keskel, on teatud sokkel, millel on veel loetavad tähed ΛΑΣМ. Need on kahtlemata osa sõnast ΓEΛΑΣМA22. Praegu on Spartas tuhat templit ja altarit tuhandele eri pühadusele. Kui eriti kummaline on, et Naeru altar on kõik teised üle elanud! Kuid praegusel hetkel,” jätkas ta imelikult muutunud tooni ja käitumisega, “pole mul õigust sinu kulul lõbutseda. Loomulikult oled imestunud. Euroopa ei suuda tekitada midagi nii ilusat nagu see, mu väike kuninglik kabinet. Mu teised ruumid pole kaugeltki samaväärsed – ainult moodsa maitsetuse tipud. See on parem kui mood – kas pole? Ometi on külalised sageli vaid vihased – see tähendab, need, kes suudaksid seda terve oma varanduse abil endale lubada. Siiski olen kaitstud niisuguste labasuste eest. Ühe erandiga, sina oled ainus inimene peale minu enda ja mu kammerteenri, keda lubatakse selle vürstliku ruumi saladustesse, sellest ajast, kui see on niimoodi kaunistatud, nagu sa näed!”

      Noogutasin tänutäheks – sest hiilguse ja parfüümi ja muusika võimustvõttev mõju koos tema tervituse ja käitumise ootamatu veidrusega takistasid mul sõnades väljendamast mu hinnangut, millest oleksin võinud tekitada komplimendi.

      “Siin,” jätkas ta tõustes ja mu käsivarrele nõjatudes, kui ta toas ringi käis, “siin on maale alates kreeklastest Cimabue’ni23 välja, ning Cimabue’st tänapäevani. Paljud on valitud, nagu näed, arvestamata tänapäeva moraalinorme. Siiski sobivad need kõik selle toa seinavaipadega. Siin on ka mõningaid šedöövreid tundmatuilt suurustelt; ja siin, lõpetamata visandeid meestelt, keda omal ajal ülistati, kelle nimed akadeemiate teravmeelsus on maha vaikinud ja minule jätnud. Mis sa arvad,” küsis ta äkki pöördudes, “mis sa arvad sellest Madonna della Pieta’st?”24

      “See on Guido töö!” ütlesin kogu oma loomupärase entusiasmiga, sest olin juba uurinud selle võrratut armsust. “See on Guido25 töö! – kust te selle küll saite? See on kahtlemata maalikunstis see, mis Veenus on skulptuuris.”

      “Haa!” sõnas ta mõtlikult. “Veenus – ilus Veenus? – Medici Veenus? – väikese pea ja kullatud juustega? Osa vasakust käest (siin ta hääl tasanes, nii et seda võis vaid raskusega kuulda) ja terve parem on restaureeritud; ning tema parema käsivarre veetluses asub, arvan, kogu tema meeldivuse võti. Andke mulle Canova26! Ka Apollo, mis samuti on koopia – sellest pole mingit kahtlust – ma olen pime tobu, kes ei suuda tajuda Apollo kiidetud jumalikkust! Ma ei saa sinna midagi parata – tundke mulle kaasa! – Siiski pean eelistama Antinoust27. Kas see polnud Sokrates, kes ütles, et kujur näeb oma teost juba marmoritükis? Et Michelangelo28 polnud põrmugi originaalne oma värssides: