Pillapallamaja. Frances Hodgson Burnett

hüüdis ta. “See tuleb lossist. Cynthia jättis nad kõik palavikuhoogu põdema ja nad kõik oigavad ja karjuvad.”

      Meg ja Peg hüppasid samuti püsti.

      “Lähme kutsume Kilmanskegi ja Naljaka ja Gustibuse ja Peter Piperi,” ütlesid nad, tormasid trepi juurde ja kohtusid nimetatutega, kes tulid uniselt ülespoole, sest lärm oli ka nemad üles äratanud.

      Hetke pärast olid nad kõik Puhtuselossis. Nad trügisid üksteist, et sinna jõuda – need lahked olendid. Teenrid magasid kõik kõvasti, viimane kui üks, kuigi lärm oli kohutav. Kõige valjemad oiged tulid leedi Gwendolenilt ja lord Franciselt, sest nende sinepiplaastrid tegid neile kõvasti haiget.

      Naljakas asus tööle, sest tema oli see, kes haigustest kõige rohkem teadis. Ta saatis Gustibuse teenreid äratama ja siis tellis kuuma vett ja külma vett ja jääd ja brändit ja puljongit ja pahandas õppinud lapsehoidjanukuga, et too oma tööd ei tee, ja võttis sinepiplaastrid maha ja andis haigetele putru ja suppi ja köhasiirupit ja kastoorõli ja tinktuuri, ja kõik Pillapallamaja elanikud masseerisid ja lohutasid ja patsutasid ja vahetasid kompresse, kuni palavik oli läinud ja lossi nukud lebasid selili oma patjadel, kahvatud ja nõrgad, kuid hädiselt naeratades Pillapallamaja elanikele, selle asemel, et ninasid püsti ajada ja päid kuklasse heita.

      Leedi Gwendolen hakkas esimesena rääkima, ning ta polnud enam kõrk ja põlglik, vaid tagasihoidlik nagu vastsündinud kassipoeg.

      “Oh! Te kallid narmendavad, närused kullapaid!” ütles ta. „Ma ei põlasta teid enam mitte kunagi. Mitte kunagi!”

      “See on õige!” ütles Peter Piper oma lõbusal, üsna slängilikul viisil. „Annan teile kasulikku nõu – ärge enam kunagi kedagi põlastage. See on viga. Vaadake vaid, kuidas ma pea peal seisan. See rõõmustab teid.”

      Ja ta viskas kuus kukerpalli – just nagu välk – ja seisis pea peal ja väänas oma räbalais jalgu, kuni äkki oli kuulda norsatust ühest voodist ja see oli lord Hubert, kes oli naerma hakkamas, ja siis hakkas lord Francis naerma ja siis möirgas lord Hubert naerda ja leedi Doris kiljus ja leedi Muriel karjus ja leedi Gwendolen ja Hertsoginna veerlesid oma voodites edasi-tagasi, nagu oleks neil haigushoog peal.

      “Oh! Te meeldivad, naljakad, kulunud vanad armsakesed!” ütles leedi Gwendolen ikka ja jälle. „Mõelda vaid, et me põlgasime teid.”

      “Te saate nüüd kenasti terveks,” ütles Peter Piper. “Miski muu ei ravi sarlakeid nii hästi kui lõbustused. Võtkem kõik kätest kinni ja tantsigem ringi ja ringi, enne kui voodisse läheme. See paneb teid kenasti kergelt higistama ja siis langete maha ja magate nagu notid.” Ja nad tegid seda ja enne, kui nad olid lõpetanud, higistas suur hulk neist veidike ja mitmed norskasid vaikselt nagu lambad.

      Kui nad läksid tagasi Pillapallamajja, rääkisid nad Cynthiast päris palju ja imestasid, miks ta oli haiged nii äkki maha jätnud. Ja viimaks otsustas Naljakas, et räägib teistele asjast, mida ta oli kuulnud.

      „Hertsoginna ütles mulle,” ütles ta väga aeglaselt, sest need olid halvad uudised, „hertsoginna ütles mulle, et Cynthia läks ära, sest ta ema oli tema järele saatnud, ja ema oli tahtnud talle ütelda, et homme tuleb talle külla väike printsess. Ta tuleb siia sellepärast, et Cynthia ema oli kunagi kuninganna toatüdruk. Hertsoginna ütles,” ja Naljakas rääkis nüüd tõesti väga aeglaselt, „et hoidja oli nii erutatud, et ei teadnud, kas seista pea peal või jalgadel, ja et ta pidi lastetoa ära koristama ja Pillapallamaja trepist alla viima ja ära põletama, homme varahommikul. Nii see hertsoginna ütles…”

      Meg ja Peg ja Kilmanskeg haarasid rinnust ja ohkisid ja Gustibus oigas ja leedi Patsy haaras Peter Piperil käsivarrest, et too maha ei kukuks. Peter Piper neelatas – ja siis tuli talle lõbus mõte.

      “Ehk ta sonis palavikus,” ütles ta.

      “Seda mitte,” ütles Naljakas pead raputades. “Olin talle just andnud kuuma ja külma vett ja putru ja puljongit ja kastoorõli ja pannud jääd igale poole tema ümber. Ta oli mõistuse juures nagu igaüks meist. Homme hommikul pole meil enam katust pea kohal,” ja ta pani oma räbaldunud põlle silmade ette ja hakkas nutma.

      “Kui see polnud palavikuhoos sonimine,” ütles Peter Piper, “siis pole meil homme enam päidki otsas. Parem mine täna õhtul tagasi lossi, Patsy. Pillapallamaja pole sulle sobiv koht.”

      Siis ajas leedi Patsy end nii sirgu, et oleks äärepealt selili kukkunud.

      “Ma – ei lahku – teist – kunagi!” ütles ta ja Peter Piper ei suutnud teda selleks sundida.

      Te võite kujutleda, kui kurblik oli see öö. Nad käisid koos terve maja läbi ja vaatasid iga auku vaibas ja iga polstritükki, mis ulatus välja nende kallitest vanadest kulunud sohvadest, ja iga katkist akent ja toolijalga ja lauajalga ja räbaldunud tekki – ja pisarad voolasid mööda nende põski alla esmakordselt nende elus. Umbes kell kuus hommikul tegi Peter Piper viimase jõupingutuse.