See kisa, mis kõlas varsti kõikidel Samarra tänavatel, jõudis lõpuks ka tema ema Carathise kõrvu, kes kohkunult kohale tormas, et proovida oma ülemvõimu poja mõistuse üle. Naise pisarad ja hellitused köitsid poja tähelepanu ja ta vastas ema palvetele naasta paleesse.
Carathis, kes ei soovinud Vathekit üksinda jätta, lasi teda voodisse asetada, istus tema kõrvale ning proovis jutuga poega ravida. Keegi teine poleks selles edukam olnud, sest kaliif armastas oma ema ja austas teda kui targemat inimest. See oli just tema, kes oli kreeklasena veennud poega kasutama tema kodumaa teadusi ja avastusi, mida head muslimid põhjalikult jälestasid. Tähetarkus oli üks sellistest teadustest, mida Carathis põhjalikult tundis. Sestap tuletas ta pojale meelde tähtede antud lubadusi ja soovitas nendelt uuesti nõu küsida.
“Oh häda!” ohkas kaliif niipea, kui suutis kõneleda. “Milline narr ma küll olin! Mitte ainult lüües valvureid, kes nii taltsalt surmale alistusid, vaid ka mõistmata, et see erakordne mees oli sama, keda planeedid ennustasid, keda oleksin pidanud halvasti kohtlemise asemel püüdma kõikide veenmiskunstidega enda poole võita.”
“Tehtut ei saa muuta,” sõnas Carathis, “kuid see sunnib meid mõtlema tulevikule. Ehk näed jälle seda meest. On võimalik, et kirjad saablitel teatavad meile midagi. Seega söö ja puhka, mu kallis poeg. Homme arutame, mida edasi teha.”
Vathek võttis ema nõu kuulda, nii hästi kui sai, ja tõusis hommikul rahulikuma meelega. Ta käskis tuua kohe saablid ja asus läbi rohelise klaasi vaadates, et nende kiirgus teda ei segaks, tõsiselt kirju dešifreerima. Kuid tema korduvad katsed ei kandnud vilja. Tulutult tagus ta pead ja näris küüsi – ta ei saanud aru ühestki tähest. Niisugune ebaõnn oleks teda jälle hulluks ajanud, kui Carathis poleks juhuslikult tuppa astunud.
“Kannatust, poeg!” ütles ta. “Su teadmised on suured kõigis tähtsais teadustes, kuid teadmised keeltes on vähetähtsad ja neid tunnevad peamiselt pedandid. Kuuluta välja, et tasud vastavalt oma heldusele isikule, kes tõlgib selle, mida sina ei mõista ning mida sa ei suuda õppida. Leiad varsti, et su teadmisjanu saab rahuldatud.”
“Nii see võib olla,” kostis kaliif, “kuid seni pean jälestama tühikargajaid, kes tulevad katsumusele lustist esineda oma pudrutamisega ja autasu lootuses. Et vältida sellist häda, pean lisama veel, et tapan iga kandidaadi, kes ei suuda mind rahuldada. Sest, tänu taevale, ma suudan siiski vahet teha tõlkijal ja fantaseerijal.”
“Selles ma ei kahtle,” vastas Carathis, “kuid võhiku tapmine on natuke liiga karm ja võib kaasa tuua ohtlike tagajärgi. Rahuldu nende habemete põletamisega – habemed pole riigis nii tähtsad kui inimesed.”
Kaliif alistus ema põhjendustele, kutsus peavesiir Morakanabadi ja sõnas: “Lase heerolditel teatada, ja mitte ainult Samarras, vaid igas minu riigi linnas, et kes tuleb siia ja dešifreerib teatud tähemärgid, mis paistavad olevat seletamatud, kogeb heldust, mille poolest ma tuntud olen. Kuid ebaõnnestujatel põletatakse habe viimse karvani. Las nad lisavad veel, et annan viiskümmend kaunist orja ja samapalju Kirmithi saare aprikoosipurke isikule, kes toob mulle teavet võõrast.”
Kaliifi alamad, kes olid, nagu ka nende valitseja, suured naiste ja Kirmithi austajad, tundsid, kuidas nende suud lubaduse peale vett hakkasid jooksma, kuid nad ei suutnud seda soovi täita, sest keegi ei teadnud, kuhupoole võõras oli suundunud.
Kaliifi teise nõude tulemus oli erinev. Haritud, poolharitud ja nood, kes polnud kumbagi, kuid kellele meeldis end mõlema eelnevaga võrrelda, saabusid julgelt oma habemeid ohtu seadma ja kaotasid kõik need häbiväärselt.
Nende kaotuste sissenõudmine, mis pakkus eunuhhidele piisavalt tööd, tekitas sellist kõrbenud karvade haisu, et haaremi naistel läks süda pahaks ja nende valvurid ei saanud enam tööd jätkata.
Lõpuks esitles end vana mees, kelle habe oli poolteist küünart pikem kui teistel. Teda sisse juhatavad paleevalvurid sosistasid omavahel: “Kahju, et selline habe põletatakse!” Teda nähes nõustus nendega ka kaliif, kuid tema mure oli asjatu. Too iidvana isik luges tähti hõlpsalt ja seletas sõna-sõnalt: “Meid valmistati seal, kus tehakse kõike head; oleme väikseimad kõigist imedest palees, kus kõik on imeline, ja me väärime seda, et kõige tähtsam maine valitseja meid vaataks.”
“Sa tõlgid hämmastavalt hästi!” hüüatas Vathek. “Ma tean, millele need imelised tähed vihjavad. Saagu talle osaks nii mitu auväärset mantlit ja nii mitu tuhat tsekiini, kui oli tema lausutud sõnu. Mind on vabastatud nõutusest, mis mulle piinlikkust tegi!”
Vathek kutsus vana mehe sööma ja isegi mõneks päevaks paleesse jääma. Õnnetuseks võttis mees pakkumise vastu, sest kaliif käskis ta järgmisel päeval enda ette tuua ja sõnas: “Loe mulle veel kord seda, mida oled juba lugenud. Ma ei saa küllalt sageli kuulda seda head ennet, mille täideminekut ma nii väga igatsen.”
Vana mees pani rohelised prillid ette, kuid need vajusid ta ninalt alla, kui ta nägi, et eelmisel päeval loetud tähed on asendunud teistega.
“Mis sind vaevab?” päris kaliif. “Ja miks sa imestad?”
“Maailma valitseja,” vastas vana mees, “saablitel olevad sõnad erinevad neist, mis olid seal eile.”
“Kuidas nii?” päris Vathek. “Kuid sel pole vahet! Ütle mulle, kui saad, mida need tähendavad.”
“Siin seisab, mu isand,” kostis vana mees, “et häda läbematule surelikule, kes soovib teada seda, mida ta ei tohiks, ja võtab ette seda, mis käib tal üle jõu!”
“Ja häda sulle!” hüüatas kaliif pahameelepurskes. “Täna ei taipa sa midagi. Kao mu silmist. Täna põletatakse sul vaid pool habemest, sest eile õnnestus sul hästi arvata. Oma kinke ei võta ma iial tagasi.”
Vana mees, kes oli piisavalt tark, et mõista, kui õnnelikult ta oli pääsenud, arvestades tema rumalust rääkida jälestusväärset tõtt, taganes kohe ega ilmunud enam kunagi tema ette.
Kuid ei kulunud kaua, kui Vathek oma viha kahetsema hakkas. Kuigi ta ei suutnud ise teksti tõlkida, nägi ta seda selgelt iga päev muutumas, ja õnnetuseks ei saabunud enam keegi pakkuma nende seletamist. See nõutukstegev olukord sütitas ta hinge, pimestas teda ja tekitas peapööritust ja nõtrust, mida ta ei suutnud kannatada. Siiski lasi ta end tihti torni kanda, kus ta lootis tähtedest lugeda midagi soovikohasemat, kuid selles vedas lootus teda alt, sest tema tuhmistatud silmad ei suutnud rahuldada uudishimu, mis muutis ta nii haigeks, et ta ei näinud muud kui paksu hallikaspruuni pilve, mida ta pidas kõige õudsemaks endeks.
Ärritatult kaotas Vathek kindlustunde, teda haaras palavik ja ta isu kadus. Selle asemel, et olla üks suurimaid õgardeid, sai ta sama tuntuks joomisega. Nii rahuldamatu oli janu, mis teda piinas, et ta suu oli nagu lehter alati avatud, valmis vastu võtma sinna valatavaid vedelikke ja eriti külma vett, mis rahustas teda kõige enam.
See õnnetu prints, olles võimetu nautima ükskõik millist rõõmu, käskis kõik viie meele paleed sulgeda, hoidus avalikkuse ette ilmumast, et seal oma hiilgust näidata või kohut mõista, ja taandus oma haaremi kõige kaugematesse tubadesse. Kuna ta oli soosiv abikaasa, asusid tema naised haletsusväärset olukorda nähes kaliifi tervise eest paluma ja teda lakkamatult veega varustama.
Samal ajal ei jäänud printsess Carathis, kelle kannatusi ei suuda ükski sõna kirjeldada, nuuksuma ega nutma, vaid pidas iga päev kinniste uste taga vesiir Morakanabadiga nõu, et leida kaliifi haiguse vastu ravi või selle kergendust. Olles veendunud, et selle põhjuseks