„Kaanuub, Blaali parun.”
„Või nii. Mulle ei meeldi Kaanuub mitmel põhjusel, kõige rohkem sellepärast, et ta pole midagi muud kui üks variisik.”
„Kuidas nii? Ta oli küll minu võimsaim rivaal, aga ma ei teadnud, et tal oli ka muid ambitsioone peale isiklike.”
„Ööl on kõrvad,” alustas Ka-nu kaugelt, „maailmade sees on maailmad. Aga mind sa võid usaldada ja sa võid usaldada Brulet, Odakütti. Vaata!” Ta tõmbas oma rüü vahelt välja kuldse käevõru, millel oli kujutatud kolmekordse keeruna tiibadega draakonit, kolm rubiinsarve peas.
„Uuri seda hoolega. Brule võtab selle kaasa, et sa ta ära tunneksid, kui ta homme sinu juurde tuleb. Usalda Brulet, nagu sa usaldad iseennast, ja tee, mida ta käsib sul teha. Ja et sa mind usaldada võiksid, vaata seda!”
Ja kiirelt nagu pistrik tõmbas vanamees veel midagi oma rüü vahelt välja, midagi sellist, mis heitis üle nende kummalist rohelist valgust ja mille ta hetke pärast kärmelt tagasi pani.
„Varastatud juveel!” hüüatas Kull kohkunult, „Roheline juveel Serpentiinide – madude templist! Valka! Ja miks sa seda mulle näitad?”
„Et päästa sinu elu. Et tõestada, et mind võib usaldada. Kui ma nüüd sinu usaldust petan, saad mulle tagasi teha. Sinu käes on mu elu. Nüüd ei saa ma sulle midagi halba teha, sest et vaid üks sõna sinult kuulutaks minu hukku.”
Ning kõigi nende sõnade juures naeratas vana suli rõõmsalt ning paistis enesega ääretult rahul olevat.
„Aga miks sa annad mulle enda üle sellise võimu?” küsis Kull, iga sekundiga üha enam hämmeldudes.
„Ma just ütlesin sulle. Et sa näeksid, et ma ei kavatse sulle midagi halba, ning kui Brule homme öösel sinu juurde tuleb, teed sa seda, mida ta ütleb, reetmist kartmata. Aitab nüüd. Sind oodatakse väljas, et sind tagasi paleesse saata, mu isand.”
Kull tõusis. „Aga sa pole mulle midagi öelnudki.”
„Vaiki. Kui kannatamatud te, noored, olete!” Ka-nu nägi välja nagu vingerpussi hauduv haldjas. „Mine ja näe unes troone ja võimu ja kuningriike, kui mina unistan veinist ja pehmetest naistest ja roosidest. Õnn kaasa, kuningas Kull!”
Aiast lahkudes vaatas Kull tagasi ning nägi Ka-nud, rõõmsat vanakest, endiselt laisalt oma sohval vedelemas ja kogu maailmale elujõulise sõbramehelikkusega naeratamas. Ratsanik ootas juba kuningat teisel pool aeda ning Kull oli veidi üllatunud, et see oli sama mees, kes oli talle toonud Ka-nu kutse. Ühtegi sõna ei vahetatud, kui Kull sadulasse hüppas, ega ka siis, kui nad mööda tühje tänavaid edasi kappasid. Päeva rõõm ja valgus olid asendunud öö tontliku vaikusega. Linna iidne vanus oli hõbedase poolkuu all tajutavam kui tavaliselt. Paleede ja häärberite suured sambad kõrgusid tähtede poole. Laiad tänavad, vaiksed ja hüljatud, tundusid lõputult edasi looklevat, kuni kadusid pimedate varjude taha teistesse reaalsustesse. Trepid tähtedeni, mõtles Kull, inspireerituna selle stseeni veidrast hiilgusest. Kappadi, kappadi, kappadi kõlas hõbekapjade plagin ainsa helina laiadel kuuvalgetel tänavatel. Linna vanus, selle uskumatu antiiksus, oli kuningale peaaegu et ängistav; tundus, nagu naeraksid need vanad vaikivad hooned tema üle hääletu, äraarvamatu mõnitusega. Ja mis saladusi need veel hoidsid?
„Sina oled noor,” laususid paleed ja templid ja altarid, „aga meie oleme vanad. Maailm oli metsik ja noor, kui meid püstitati. Sina ja sinu hõim surevad, aga meie oleme võitmatud, hävimatud. Meie kõrgusime võõra maailma kohal, enne kui kerkisid Atlantis ja Lemuuria; me valitseme ikka veel, kui rohelised veed on kerkinud üle Lemuuria tornide ja Atlantise mägede, ja meie jääme siia, kui läänepoolsed saared saavad võõra maa mägedeks.
Kui paljusid kuningaid oleme näinud neil tänavail ratsutamas veel enne, kui Kull Atlantisest jõudis Ka, Loomise Linnu mõtteisse? Sõida edasi, Kull Atlantisest, sinust suuremad tulevad pärast sind, suuremad on olnud enne sind. Nemad on mullaks saanud, nad on unustatud, aga meie seisame endiselt, meie teame, meie oleme! Sõida aga edasi, Kull Atlantisest, kuningas Kull, narr Kull!”
Kullile tundus, nagu kordaksid plagisevad kabjad kajava mõnitusena seda vaikset refrääni: „Kuningas Kull! Narr Kull!” Sära, kuu, sina näitad kuningale valgust! Hõõguge, tähed, teie olete imperaatori tõrvikud. Ja plagisege, hõbedasest kabjad, teie tunnistate, et Kull ratsutab läbi Valuusia.
Uu! Ärka, Valuusia! See on ju Kull, kes sõidab. Kuningas Kull!
„Me teame paljusid saladusi,” ütlesid Valuusia tasased tänavad.
Ja niiviisi mõtteid mõlgutades jõudis Kull paleesse, kus tema ihukaitsjad, Punased Sõdurid, võtsid tema võimsa täku ohjad ja saatsid Kulli puhkama. Endiselt mornilt vaikiv pikt pööras ringi ning tormas metsiku jõuga ohje väänates pimedusse nagu fantoom. Kulli terav kujutlusvõime nägi teda nagu virvatulukest tagasi Vanemate Maale tuiskamas.
Kuna taevas juba hakkas koitma, siis Kull enam magama ei läinud, vaid veetis ülejäänud osa ööst mööda kroonimisruumi edasi-tagasi sammudes ning mõeldes selle üle, mis äsja juhtunud oli. Ka-nu ei olnud talle midagi öelnud, kuid ometi oli ta andnud Kullile täieliku võimu enda üle. Ja mida oli ta sellega vihjanud, et parun Blaal ei olnud midagi muud kui variisik? Ja kes oli see Brule, kes tuleb järgmisel ööl, kandes seda müstilist draakoniga käeketti? Ja milleks? Ja mis peamine, miks oli Ka-nu näidanud talle seda rohelist õuduste juveeli, mis oli juba nii ammu madude templist varastatud ja mille pärast kogu maailm rappuks sõjas, kui see neile kohutavatele templipreestritele teada oleks ja kelle kättemaksu eest isegi mitte Ka-nu ägedad hõimuliikmed ei suudaks teda päästa?
Aga Kull leidis, et Ka-nu pole mingis ohus, kuna see riigimees oli liiga kaval, et seda mitte kellelegi vastuteenet saamata näidata. Aga kas see võis olla vaid selleks, et kuninga valvsust vähendada ja teda reeta? Kas Ka-nu jätaks ta nüüd sellise teadmisega elama, mõtles Kull.
Kuu ei olnud veel tõusnud, kui Kull, käsi mõõga käepidemel, akna äärde astus. Aknast avanes vaade palee uhketele siseaedadele ning vürtsipuude lõhna edasi kandvad öötuuled panid õhukesed kardinad hõljuma. Kuningas vaatas välja – kõnniteed ja pargid olid hüljatud, hoolikalt trimmitud puud heitsid raskeid suuri varje, lähedalolevad purskkaevud paiskasid oma hõbedasi jugasid tähistaeva poole ning kaugemad kaevud vulisesid tasa. Ükski valvur ei kõndinud neis aedades, sest välimised müürid olid nii hoolikalt valvatud, et ükski sissetungija ei pääsenud aedadesse. Viinapuuväädid katsid paleeseinu ja just samal ajal, kui Kull muigas selle üle, kui kergelt saaks neid mööda üles ronida, ilmus pimedusest akna alla üks vari ning paljastatud pruunikas käsi toetus aknalauale.
Kulli võimas mõõk oli juba poolenisti tupest välja tõmmatud, kui kuningas äkitselt peatus. Musklis käe küljes helendas draakoniga käevõru, seesama, mida Ka-nu talle eelmisel ööl näidanud oli. Käe omanik tõmbas ennast üles aknalauale ning hiivas end väledalt ja sujuvalt tuppa nagu leopard.
„Sina oled Brule?” küsis Kull, kuid segadus ja kahtlustus võtsid tal sõnad suust – see mees oli seesama, keda Kull oli mõnitanud esindussaalis, seesama, kes oli teda piktide saatkonnast koju saatnud!
„Mina olen Brule, Odakütt,” vastas pikt valitsetud hääletoonil ning lausus siis kiiresti, vaid veidi valjemini kui pelgalt sosistades otse Kullile silma vahtides: „Ka nama kaa lajerama!”
Kull oli segaduses. „Hah! Mida sa sellega mõtled?”
„Sa siis ei tea neid sõnu?”
„Ei, need sõnad pole mulle tuttavad, sellist keelt pole ma veel varem kuulnud, aga ometi, Valka nimel! – kusagil – kusagil olen ma neid kuulnud…”
„Eks ole…” oli pikti ainus kommentaar. Ta silmad käisid üle toa, üle paleekabineti. Peale paari laua, sohva ja kahe võimsa riiuli, mis oli täis pärgamendist raamatuid, oli see tuba võrreldes kogu ülejäänud palee toredusega armetu.
„Ütle mulle, kuningas, kes ust valvavad?”
„Kaheksateist