Metsa Kata oli külas ka ainukene inimene, kes oli lüpsikuga hunti löönud.
See oli juhtunud ühel ilusal suvehommikul. Päike oli just hakanud kuivatama kastemärga rohtu, kui Kata oli metsa ääres oma ainukese lehma alla lüpsma istunud. Neli-viis lammast olnud ka sealsamas lüpsja selja taga rohtu söömas. Äkki läinud lammaste hulgas madinaks lahti. Kata vaadanud selja taha ja näinud, et kaks hunti tirivad ühte tema lammast metsa poole. Seda ei võinud Kata süda lubada!
"Tuu es ole viil sinu ummah!" ja Kata virutanud lüpsiku koos vastlüpstud piimaga ühele hundile vastu nägemist, ning hakanud ise kõva häälega appi karjuma. Appi polnud muidugi kedagi tulemas. Lapsed kes-kus ilma mööda laiali. Kata mees Vasiili küüditati aga juba peale sõda Siberisse ja sinna ta ka jäi. Hundid jätnud Kata lamba siiski rahule ja pagenud metsa. Lammas olnud aga nii ära räsitud, et Kata pidanud looma ära veristama, sest sellest enam elulooma poleks saanud.
Vaat, niisugune oli see tubli Kata, kes Veeru talus varrudel laudade vahel usinasti ringi liikus ning laudadele head ja paremat juurde tõi!
Seal, Veeru talu pisipõnni varrudel, sai Jaanus esimest korda elus ka sprotti süüa. Algul poiss maitses seda kuldset kala lihtsalt uudishimust. Maitses, hakkas meeldima ja siis võttis veel ühe kala ning siis veel ühe. Pärast väikest kõhklust, et äkki teised näevad ja peavad teda näljaseks, võttis poiss laualt siiski terve karbi kohe enda ette ja sõi joonelt tühjaks. Nii head asja, nagu sprotid, ei olnud Jaanus enda arvates veel kunagi söönud.
Kui poiss oli kõhu täis söönud, läks ta peolaua tagant ära jalgu sirutama ja ringi vaatama. Õues sattus ta kohe ninapidi kokku Margitiga. Jaanus tahtis tüdrukust väljagi tegemata edasi minna, kuid Margit haaras tal varrukast kinni ja küsis itsitades:
"Jaanus, millal sa edale pruudi otsid?"
See oli Margiti alatine küsimus, kui ta tahtis Jaanust narrida.
"Eks ma võtan ikka sinu, kui sa pikapeale nii ilusaks lähed, et kõlbad ära võtta!" vastas poiss selle peale. Jaanus oli tähele pannud, et peale niisugust vastust jättis tüdruk ta tavaliselt mõneks ajaks rahule.
"Kuhu sa lähed?" küsis nüüd Margit.
"Niisama…"
"Mis niisama?" imestas tüdruk. "Õige mees ei kola niisama ringi!"
"Mida siis õige mees teeb?"
"Mis ta teeb… Tööd teeb noh!"
"Täna peetakse varrusid! Täna ei tehta tööd!"
"Siis kurameeritakse!" itsitas Margit ja lippas eemale: "Tule, kurameeri minuga!"
"Lollakas!"
"Sa ei oska! Sa ei julge!" kilkas Margit ja silkas rehealuse poole: "Nannipunn!"
Jaanust vihastas Margiti öeldud "nannipunn" ja ta otsustas ülbet plikat veidi sakutada. Poiss jooksis talle rehealla järele ja seal otsivalt ringi vaadates leidis tüdruku heinavirna otsast.
"Hää! Näe, kus nannipunn!" näitas Margit ülevalt näpuga Jaanuse poole.
"Kohe ma teen sulle uut ja vana!" ähvardas Jaanus ja hakkas redelit mööda üles ronima. "Kes see nannipunn on?!"
"Sina!" kilkas Margit ja sumas heinavirna kaugemasse nurka.
"Oota sa!" Jaanus ronis mööda värskeid sellesuviseid heinu tüdrukule järele. Hetk hiljem oli ta Margiti juures ja tahtis tüdruku tagumikule laksu anda, kuid Margiti käed jõudsid ikka ja jälle ette, nii, et laksu andmisest ei tulnud midagi välja. Niimoodi rüseledes tundis Jaanus äkki oma käe all tüdruku väikest tissi ja tõmbas käe, nagu põletada saanult, ära.
"Mis nüüd?" küsis Margit. "Mis sa käperdad!"
"Ei midagi…" kohmas poiss, teadmata, mida teha. See, mis ta oma käe all tundis, oli tema jaoks midagi hoopis ootamatut. Jaanus ei olnud Margitil kunagi midagi niisugust märganud ja nüüd "vot sulle!" – tüdrukul olid juba tissid!
"Midagi, midagi…" osatas Margit. "Mis sa käperdad?"
"Näed, sa!" mörises äkki keegi rehealuse väravate juures. "Näe, va Bierbraueri nolk kabistab juba heinavirnas plikasid!"
"Vaata kuradit!" naeris teine joobunud hääl. "Ega poiss polegi sitem, kui tema vanamees on!"
Jaanus jättis Margiti sinnapaika ja põgenes tulistvalu heinavirna otsast alla.
"Oli seda jama veel vaja!" mõtles poiss, kui ta tasakesi piduliste hulka tagasi hiilis. "Räägivad lollakad äkki isale veel ära…"
VII peatükk
Septembrikuu teise nädala algul teatas kooli direktor, et homsest päevast läheb kogu kool kolhoosi põllule kartuleid noppima. See teade rõõmustas poisse sest see igasügisene aktsioon tõotas neile mõnesugust vabadust. Vähemalt ei olnud vaja koolis käia ja õppida. Tüdrukud seevastu ei paistnud kartulinoppimisest, kui mustast ja üsnagi raskest tööst, sugugi vaimustatud olema.
Maa oli hommikuti juba natukene härmas, ning kuna lastel oli ees külmale ja niiskele kartulipõllule minek, siis toppis Korsani Alice põllule minejad soojalt riidesse. Kartulipõllul võis ju väga lihtsalt külmetuda ning tatise nina või isegi köha saada.
Maja taga, Liivatee mäe peal laskis Jaanus kõlada traditsioonilistel trilleritel, mida Paul kunagi joodeldamiseks nimetas ja peagi sai ta Lambaaiast vastuseks samasugused trillerid. Ludu küla poisid, olid nagu alati, õigel ajal kohal. Koos oli lõbusam kooli minna. Aasa metsast läbi minnes jõudsid nad Kiigemäe juurde, kus kunagi ammu Saaluse mehed talutüdrukuid tantsitasid. Selle mäe jalamil asus Pillemäe talu suur ja ahvatlev õunaaed. Selle omanik küüditati neljakümnendate aastate lõpus koos perega Siberisse ja majja pani kolhoos elama kusagilt mujalt tulnud perekonna. Kui Siberis imekombel ellu jäänud Pillemäe talu peremees koos perega viiekümnendate aastate lõpus Eestisse tagasi tuli, ei antud talle kodu enam tagasi ja pidi minema mujale elama.
Pillemäe talu aias, nagu juba öeldud, oli palju õunapuid. Suurematel poistel tuli mõte sealt õunu virutada. Neid oleks olnud hea kartulipõllul närida. Plaan oli muidugi hea ja ahvatlev, aga sellele ähvardas kriipsu peale tõmmata samas mäe all orus lösutava Aasa talu, must, pikakarvaline koer. See oli peaaegu vasikasuurune ja huumorimeelt ei olnud sel elukal üldse ning jooksis juba, nagu tellitult, õunaaia ääres närviliselt edasi-tagasi ja haukus poiste peale. Jaanuse ning selle koera vahel oli juba ammu tekkinud põhjendatud ning pikaajaline antipaatia. Kord põgenes koer, kui poiss teda kividega loopis, kord jälle pidi Jaanus kõigest jõust väntama, et end vihase koera teravate kihvade eest päästa. Poiss võttis taskust lingu ja harutas pikkamööda selle nöörid lahti. Sõbrad olid juba leidnud lingu jaoks paraja kivi. Aasa koer hakkas halba aimama ja lõugas nii kuidas jaksas ning tuli valgeid kihvu ärvardavalt paljastades üha lähemale. Juba keerles ling Jaanuse käes, ikka kiiremini ja kiiremini. Siis kõlas hele plaks, koera laubal käisid karvad kahte lehte, haukumine asendus äkitselt heleda kisaga, koer tegi koha peal paar tiiru ja pühkis tagasi vaatamata mäest alla, Aasa talu poole. Tee õunte juurde oli vaba. Suuremad poisid käisid üks-kaks-kolm kohe õunaaias ära ja siis marsiti õunu süües koolimaja ette. Saul oli Jaanuse käes õuna nähes temaga kohe suur sõber ja noris endale ka. Paar õuna taskusse surunud, hakkas ta kolmandat närima ja küsis:
"Jaanus, kas sa suud pidada oskad? Mul on abimeest vaja."
"Oskan muidugi. Mis sul plaanis on?"
"Tule!"
Poisid läksid mõisa kõrvale ehitatud käimla taha. Sinnasamasse, servamata laudadest ehitatud käimla seina äärde, nõgeste sisse, oli Saulil peidetud vormileiva suurune paberist pakk.
"Näe! Leerivend andis kunagi pärmi jaoks raha ja käskis kooli kemmergu panna käärima kui jaanipäeva õlle. Mäletad?"
"Sellest on juba paar aastat möödas!" imestas Jaanus. "Sinul oli nüüd see raha veel alles?"
"Ega