Need kaks lugu on tõepoolest väga kurvad. Kui vanemad aimaksid lapse suunda, oleks laps kasvatatav palju inimesemaks. Kui laps oskaks sõnastada oma tunded ja kujutelmad, saaksid vanemad neid tal aidata kujundada ja selgitada. Kumbki pole võimalik. Võinuksin ütelda, et lugu on ilus, aga isa või ema ometi poleks teadnud, mis põhjusel. Sest meie ligikonnas tollal polnud ühtki joodikut ja neile just see kohemaid varjutanuks kõik muu, et joodik parandab meelt ja sellisel võimatul põhjusel. Tõeliselt jälle, lugu on mu meelest lausa reaalne, arvan mitut meest joovat ainult taolisel põhjusel. Segadusega leppivaid mehi leidub, mustusega leppivad mehed on väga haruldased. – Ja esimese loo kurbus seisab selles, et ta – kas tõeliselt või ainult mu mälestustes – õpetas selgeks vahe peenema ja jämedama rahva vahel umbes selles stiilis nagu Körber oma „Vaimulikus kalendris” aastast 1851, kus tütarlaps Madlile kirikumõisas pakutakse lusikaotsagaga rõõsast koorest suhkruga segatud maasikaid ja Madli on pandud oma väiksesse raamatusse kirjutama: „Ei minno melest woi se mitte hästi mekkida: se aiaks mind vist oksele, et ta wägga magge on.” Hoolimata sellest, et saksad Jumala marjad ära rikuvad, neile muud lisades, on nad ometi saksad. Lugu pajukududest armsa venna G. Allo sulest jättis madalamuse tunde ja midagi protestivat. Paraku, ma ei saa vist iial järele vaadata, kas teen talle nüüd ülekohut.
Raamatuid taimedest eraldi polnud minu lapsepõlves, viisakat botaanikaõpikutki ma ei mäleta kooliajast. Või ei huvitanud mind põrmugi see, millest 1920-nda paiku õpiti. Mitte midagi taolist lapsele ei trükitud, sest „Looduse imed” sisaldas ikkagi vaid imesid. Et muilgi aladel lugu polnud parem, siis on praegu mulle päris imelik, kuidas me üldse midagi õppisime, imelik, et minu põlve üldharidus pole palju suuremate lünkadega. Meie ju kõikjalt korjasime vaid raasukesi ja õpetajailtki päämiselt „suulist traditsiooni”. Mida nõnda saime, see jäi küll siis ka. Kui hakkasin taipama vene keelt, leidus enam, aga lugemisahnele siiski pisut. Vast oli õnneks, et oma keelegi passiivne sõnavara polnud suur, raamatut pidi lugema mitmed korrad. Ja seetõttu nad iseendast kippusid jääma pähe. Koguni venekeelsed. Ja „Sredi vod i bolot” on praegugi tuttav igalt leheküljelt, kuigi ma loetust ja „arusaadust” vaevalt mõistsin kümnendiku. Laps kujutleb küll, et ta kõike mõistab, aga sedasama illusiooni pole hüljanud vanadki. Inimene mõistab väga vähe, kuigi paljust saab aru.
Heinamaa saladused
Lastele ikka toodi heinamaalt midagi kaasa. Selle käsu mittetäitmine võrdus hoolimatusega saiahimu vastu, oli kuritegu. Kevadel heinamaa koristamisel suurvee jäetud kõrkjaist, okstest ja puilt langenud risust oli oodata kullerkuppe. Vahel küll mitte, ent siis leinasime vanadega koos, et tuleb vilets aasta, külm on võtnud ära kullerkupudki! Et heinamaa oli kauge ja saladuslik, siis kullerkupudki. Ma pole unustanud, et nende lõhn on teisest maailmast ega seda, et hoolimata inglitiibade sulesusest, ma neid kujutlesin nii kergeina ja läbipaistvaina nagu kullerkupu õislehti. Pole kevadet, kui ma pole käinud kullerkupul ega nuusutanud neid. Lõhn paraku on aga nii kerge, et teist korda hingates teda ei taju, minu sõõrmeile teda polegi toas, vaid ainult õie sees. Nende pudenemine on kurvemaid asju maailmas ja ma mitu aastat olen pühkinud kokku õislehed, hoidnud seni, kui neil pole enam õiget värvi ja mul veel ainult teadmine, et nad olid. Siin non fui, fui, non sum, non curo ei lohuta mind kübetki. Sest ma ei tea, kas järgmisel aastal mind ongi otsimas hästi suuri ja väga lõhnavaid. Non curem, kui see „mina”, kes nii hoopleb, ometi vahel võiks vaadelda kullerkuppe ja nuusutada. Millisel kujul ise, see pole enam nii tähtis.
Tiksojal, Vasula järve ääres, Kärknast tulles raudtee kõrval – need on me kullerkupupaigad. Aga tänavu juhtus esimest korda, et vastutulevad tüdrukud pärisid, kust me neid saime. Arvasin, et selle tähtsa sündmuse kuupäev on alati kirjutatud kalendrisse. Kuid on vaid viis puhku 24. mai ja 2. juuni vahel ja kohta pole märgitud. Siis igaga olnuks seotud oma lugu mäluski. Kuidas ma muud puhud olen jätnud kõrvale? Võibolla ei juhtunud midagi meeldehakkavat, kuigi kõndimine ise ja ringivaatamine olid lõbusad.
Seepärast ma ei tea, kunas, kas 1945. või 1946. a. kevadel me jäime Tiksojal esmalt vihma ja siis sellise rahe kätte, mihukest ma ei mäleta lapsepõlvestki, mil kõik tundus ju palju võimsam. Rabastuva heinamaa kõrval on vastu maanteed kitsas kuusik, milles ka juba puud on kidurad ja mustikad vajumas samblasse. Ühe armetu kuuse all vaatasime tõelist jäätükkide kukkumist. Polnud tuult ja rahe ei peksnud, õhk meie ümber oli tõesti südatalvine. Ühtki tera ei langenud, vaid nagu tüdinud jäätisemüüja kallanuks oma tünnid tühjaks puudelatvade kohal. Ja need killud olid väga teravad, mitte põrmugi sulanud. Maa jäi täiesti valgeks puude vahel, kui pagesime metsavahi õue oodatava vihma eest. Sääl juba paistis rahet olnud vähem, kuid suur kerajas toomingas oli ometi õitest nii äkki peksetud tühjaks, et maa säälgi kumas nagu esimeses lumes. Nagu kord ja kohus, meid vahiti hämmastunult ja pooltigedalt, sest keegi ei usu ju, et inimesed tuleksid metsa lillede pärast. (Seda tundes me kipume minema tigedaks. Tol korral päris kibedalt põhjasime inimesi, kes nii lohakalt elavad, et maja ümbrus meenutab risuvälja. Küllap vist mitte väga vaikselt, sest märjad rõivad teevad inimese nagunii pahuraks.) Ei jäänud seepärast aegagi imetella seda sadanud toomingat. Ta polnud aga nii hale kui pudenenud kirsid, vast seepärast, et kõik õislehed tundusid alles elusad – või teeb nende pisemus midagi teiseks? Kirjumaks natukene ja lõbusamaks. Ei mäleta, kas siis otsustasime, et ühelt kraaviservalt tuleb aeda tuua sinist võhumõõka, või mõni aasta hiljem. Selle hulk pole sääl ühelgi aastal võrreldav eelmisega. Vahel on teda lausa nagu rohtu, vahel üksikuid salku väheste lehtedega. Kummast see küll sõltub: talve loomust või heina niitmise ajast. Ei saa ma aru sellestki, kuidas sääl seeme leiab mulda idanemiseks ja meil aias mitte, kuigi iiris ise kasvab palju lopsakamalt ja iseteadlikumalt. Vast ta seeme vajab idanemiseks teatavat liiki kulu just.
Maanteelt on raudtee ja Tartu vahel kohati väga hõlbus vaadata kaugele. Mu kõõrdisilmad rõõmutsevad, kogedes avarust. Kuigi tean, et Emajõe luht on päris kole (ja ürgoru nõlvast allapoole aina tartumaised pisikesed allikasood, meelsamini ütleksin püdela tahmapudru kastid, mida vaene põhjamaalane ei oska peljata, ainult üksikud kõvemad kingud on istutavad ja istutatavad), maanteelt vaadates on kõik kena. Ja ühe talu õuel väga suur pärn, millele koguni ta rahvas on uhke.
Pilved avaras taevas mõjuvad südantkergendavalt, on äkki ruumi ennast liigutada, tundub hetketi, et midagi ei takista kõndimist taevasse, koguni jalad on valmis ja suutelised. See on väga mõnus tunne, vähemalt mulle, sest kuigi olen loomult ehk introvertne – kuigi seda katsun eitada – igapäev oma kitsusega, minu enda jatkuv ja lakkamatu ahendamine väsitab väga. Õigemini küll tüütab. On äärmiselt vastik olla kinni normaalses, selles, mida pidevalt teen, ja taibata, et on raske astuda sellest välja ning teha mistahes uut. Mind ei vaeva see, et ma pean uut tegema, vaid see, et mul pole aega teha midagi uut, midagi tavalisest hoopis erinevat. Astudes seda teed, kõiki teid, kus on küllalt lagedat, taevast, siis tundub, nagu teeksin midagi lausa ebaharilikku, kõike seda korraga, milleks pole jatkunud aega. Võiksin päris rahulikult ja kartmata liialdamist ütelda: minu kodu on taevas või kõik teed. Sest tuju langeb otsemaid, jõudes linnani. Igal teel küll ise