„Kallis, loodan, et sa ei pahanda, aga need tulid nii meeletult head, et tüübid sõid kõik ära.”
„Usun,” ohkas Sirpa.
„Üks pisike äpardus juhtus ka.”
„Nii?”
„Ma jahvatasin ka tšilliseemned sinna taignasse.”
„Tšilli? Kas sa panid kanapallidesse värsket tšillit?”
„Jep.”
„Ja koos seemnetega?”
„Täpselt.”
„Ja te sõite need kõik ära?”
„Sa peaksid lotot mängima, õigeid vastuseid sajab nagu varrukast.”
„Kust sulle see pähe tuli, et sinna tšillit panna?”
„Sealt sinu Tai kokaraamatust. See on uskumatult lihtsasti mõistetav lugu, aga retseptid tuleb hoolega läbi lugeda. Ma nimelt ei taibanud seda seemnejuttu enne, kui higi hakkas laudlinale voolama.”
„Püha jumal, kuidas Kristian end tunneb?”
„Kuule, me kõik sõime neid! Miks sa ei küsi, kuidas mina end tunnen?”
„Kristian on nii õrn.”
„On, on, ikka sitaks õrn kohe. Tüüp ladus neid suhu nagu komme ja nüüd lakub köögis kanapallipotti puhtaks. Sinu väike õrn Kristian…”
Sirpa käskis meil juua jogurtit, et maod päris auklikuks ei kõrbeks. Oli alles rahustav uudis.
Kutid käisid kordamööda telefonil Sirpat õnnitlemas. Kristiani kord kestis, nagu arvata võis, pikalt, sest nad töinasid koos. Koristasin just kööki, kui nutune Kristian mulle toru ulatas.
„Halloo?” hüüdsin.
„Sirpa pani juba ära.”
„Miks sa seda toru siis mulle topid?”
„See on ju sinu telefon. Su laps ka nuttis. Sellepärast tuligi lõpetada.”
„Mõistan.”
Kristian viskus mulle kaela ja vappus nuuksudes. Äkki hakkas ta huultega mu suud otsima! Lükkasin Kristiani oma rüpest ära ja küsisin vapustatult:
„Kas sa oled sellest tšillist või beebist täiesti segi läinud?”
Kristian vaatas mulle otsa nagu naha peale saanud spanjel.
„Beebist.”
„Sellest saan ma aru, aga raisk, ära kipu mind suudlema. Mida Mikael veel arvaks, kui seda näeks…”
Samas kostis meie seljatagant tuttav köhatus.
„Minu arvates on meestevaheline suudlus üsnagi mõistetav, kui sellest sünnib mõlemale poolele piiritut heameelt. Ja ma ei mõtle siin ainult seksuaalset.”
Vaatasin vihaselt Kristiani poole.
„Umbes seda ma silmas pidasingi…”
Ajasin mehed elutuppa. Avasin konjakipudeli ja nuusutasin pikalt. Samas lendas okselehter, õnneks kraanikaussi. Miskipärast põhjustas napsulõhn minus oodatule vastupidise efekti. Mehed tormasid kööki.
„Mis on?” karjatas Kristian.
„Ei midagi, kärbes lendas kurku. Võtke klaasid ja kallake endale jooki. Ma tulen kohe.”
„Aita nüüd, Mikael! Juhal on kärbes kurgus!”
„Mnjaa,” nentis Mikael. „Kärbse osas kahtlen, aga halb on tal igal juhul.”
Loputasin suud ja vaatasin Mikaelile silma:
„Sa oled, muide, sitaks tark mees.”
Kristian ja Mikael istusid sohval kõrvuti nagu mingil ärganute peol. Ootusärev, harras ilme näol.
„No võtke siis ometi seda konni,” soovitasin.
„Kus peremehe jook on?” imestas Mikael.
„Siin,” ütlesin ja tõstsin veeklaasi.
„Ega siis muud kui isa terviseks!” hüüatas Mikael ja viskas terve klaasi korraga näkku.
Kristian üritas sama. Õnneks ei tulnud teist okselehtrit. Silmad vees, suutis Kristian siiski konjaki-tšilli-kookospiimakanaokse enda sees hoida. Valasin teised pitsid.
„Ega siis muud kui ema terviseks!” lajatas Mikael. Jälle läks pits nagu kanalisatsiooni. Kristian leppis kerge huulte niisutamisega. Valasin Mikaelile kolmanda klaasi.
„Ega siis muud kui lapse terviseks!”
Sinna läks seegi. Mikael tõusis õõtsudes seisma. Vaatasin uskumatult enda ees seisvat joomarit.
„Kas võtad veel?” küsisin.
„Meeleldi,” limpsis Mikael huuli ja karjatas:
„Ega siis muud kui vanaema terviseks!”
Mikael võttis veel teise vanaema ja mõlema võõrasvanaisa terviseks. Pärast seda istus ainult oma kohal ja jõllitas mingit nähtamatut punkti elutoa seinal.
„Mul on pilte ka,” panin ettevaatlikult ette. „Sünnituselt.”
„Sobib!” naksas Mikael.
Kristian nihutas end aegamisi Mikaelist eemale. Tal oli ilmselgelt hirm.
Tõin kaamera ja hakkasin pilte sirvima. Kristian tönnis iga pildi peale. Äkki ilmus ekraanile verine platsenta. Kristian tardus paigale. Siis kargas püsti ja hakkas üles-alla keksima.
„Te saite ikkagi kaksikud! Kas Mikael võib tulla teise lapse ristiisaks?”
„Mis kuradi teise lapse? See on platsenta,” käratasin.
Seda kuuldes Mikael justkui ärkas ja tahtis kindlasti pilti paremini näha.
„Kas seal pildil on kindlasti platsenta?” uuris ta.
„No kuule, on küll.”
„Kas ma võiksin endale ka selle pildi saada?”
„Ma kahtlen pisut, kas Sirpa seda sulle annab. Ja kui Sirpa annab, siis mina ei anna.”
„Asi selge,” mörises Mikael.
Kristian haaras kaamera enda kätte ja nuuksus sohvanurgas samade piltide peale aina uuesti. Vahepeal rüüpas grimassitades pisut konjakit.
Mikael hakkas ära kustuma. Tegelikult oli see päris hea. Kristian palus mul aina uuesti iga pildi lugu rääkida. See vanem naine on meie ämmaemand ja see pisike on sinu ristitütar. Seal on jälle see platsenta. Jah, see on südamekujuline, aga see on siiski platsenta. Siin olen mina. Jah, ainult minul on riided seljas…
Mikael jäi magama. Elutuba täitis rongi peldikut meenutav korin.
„Kas sa tahad ka ööseks jääda?” küsisin Kristianilt.
„Kui saan sinu kõrval magada, sest ma kardan Mikaeli.”
Olin ise nii põrgulikult väsinud, et ei jõudnud hakata vastu puiklema. Pealegi ei osanud ma külalisvoodit valmis panna.
Panin Mikaelile sohval teki peale ja tõin kindluse mõttes ta kõrvale ämbri. Kristian järgnes mulle igale poole nagu vari.
„No nii, lähme nüüd magama,” arvasin.
„Mind ajab peeretama.”
„Ei, raisk. Mine vetsu!”
Vetsust kostis pikk plärisev soolo. Uks avanes.
„Pane ometi see kuradi uks kinni!”
„Ah jaa,” märkas Kristian. „Mind tavaliselt ei aja üldse eriti peeretama.”
„Oh, kui romantiline. Üleval on, muide, ka vets.”
„Aitäh.”
Pugesin teki alla ja kustutasin tule. Olin just magama jäämas, kui kõrvalteki alt kostis