Tim naeratab ja patsutab mulle veel kord õlale: „Oli tore sind näha. Ma pean nüüd edasi liikuma.”
Aga muidugi. Me olemegi liiga kauaks vestlema jäänud. Viis minutit inimesele on rohkem kui küllalt. Jätame Timiga sõbralikult hüvasti ja liigume edasi. Vastassuundades. Mõtlen streigi võimalikkusele. Muidugi on Timil õigus. Ümbritsevas teadmatuses, ebakindluses on iga versioon õige. Loomulikult valdavad agendid oma klientide infot paremini kui meie. Nad teavad, mis näitlejate seas toimub. Aga stuudiotes? Mõtlen augule tootmises ja levis. Püüan arvutada, kui palju läheks firmale maksma toodangu seiskumine. Palju saaks aga kokkuhoidu töötajate palkadelt? Halbadelt lepingutelt? Kõiki ei saa ju vallandada, kõiki lepinguid lõpetada. Midagi peab streigi lõppedes ka tootmisse minema.
Vaatlen naeratavaid nägusid enda ümber, teeseldud elurõõmu ja õnne. Naer põrkab klubi seintelt tagasi ja seguneb tümpsuva muusikaga, mille energiline rütm on kui metronoomi löök, mis kannab meid lõbusalt vastu streigile ja tootmise seiskumisele. Kõik naeratavad. Kellelgi pole küllalt raha ega võimu, et kulmu kortsu lasta. Ei muret, haigust ega valu. Seda tööstus ei armasta. Kõik tunnevad mängu: viimane paar välja. Ja tahavad olla esimesed. Alati ja kõiges.
Raske on kirjeldada õnne, rõõmujoovastust, õnnelikke päevi. Need on kui sotsrealismi positiivsed kangelased, kes tunduvad isikupäratud. Liiga head, õnnelikud ja tublid, et me tähelepanu köita. Suured romaanid on kantud draamast, kangelase hingevalust. Tema eksimused ja äpardused on meeliköitvad, tema kirg põnev, tema puudused värvikad ja isikupärased. Hea, kui tema nõrkuste varju jäävad meie enda nõrkused, meie inimlik ebatäius. Hea, kui kellelgi teisel tuleb tunda piinlikkust. Meie võime jääda pealtvaatajaks. Parastada või kaasa tunda. Ja ometi otsime elus õnne, jäägitut rõõmujoovastust, kõiketeadvat tarkust, tohutut jõudu või jumalikku headust. Me otsime ideaalset täiust. Hetkedel, kui olen armunud, arvan ma seda tundvat. Võib-olla on see ainult hormonaalne refleks, aju keemiline reaktsioon, mis on meile sisse kodeeritud soojätkamise eesmärgil. Nendel hetkedel ei analüüsi ma seda. Ma olen ja elan selles. Arvan, et nüüd on see igavesti minu pärisosa. Sellisel hetkel ei tea ma veel, et tegemist on üürikese ajaga. Et see on vaid reaalsuse illusioon. Ka see hetk, nagu kõik muu siin ilmas, möödub kiiresti.
Mõtlen Nicole’ile. Meie taaskohtumisele New Yorgis. Tema mandlikujuliste roheliste silmade erilisele särale, mille ta on pärinud oma Korsika vanaisalt. Olime olnud paar päeva jälle õnnelikud. Manhattani anonüümses saginas ja vilkuvate elektritulede valguses. Lahtirebitud tööst, kohustustest, oma keskkonnast. Meid ei seganud ega hurjutanud keegi peale tuututavate autode. Me liikusime mööda Guggenheimi muuseumi spiraaltreppi ja Metropolitani ooperimaja põrandavaipa teineteisele jälle lähemale. Pariis ja Los Angeles olid olnud nii kaugel ja nüüd korraga nii lähedal. Ometi teadsime, et olime peitnud end keelatud armastuse ajaauku ja varsti läheb ajamasin uuesti käima ning paiskab meid tagasi ruumi, kuhu me kuulume. Tunneme teineteist ligi kümme aastat ja selle aja jooksul oleme alati olnud teineteise jaoks olemas. Kaugus on meie sidet hoidnud. Argipäev ei ole seda kunagi suutnud purustada. Oleme teineteise orbiitidest sisse ja välja keerelnud. Lootusetu lugu, ometi elu üksildastel hetkedel nii lootustandev. Mida oleks minul teha maal, mille keelt ma ei oska? Mida oleks Pariisi kunstiteadlasel teha Hollywoodis? Me pole määratud koos elama ja ometi armastame teineteist ka tuhandete kilomeetrite tagant.
Ma ei taha enam laudade vahel edasi tiirutada ja peidan end baari kõige pimedamasse nurka. Siin on üks tool tühi. Tunnen äkki endale langemas väsimuse pilve. Või on see tüdimus? Igavesest ringiekslemisest, kontaktide loomisest ja hoidmisest. Tellin baarmenilt ühe Margarita. Hea on istuda ja lasta kanda end muusikast, kergest ja tühisest rütmist. Mitte kedagi kohata, mitte kellegagi rääkida. Kuigi pean end ekstraverdiks, on minus tugevad introvertsed kalduvused, mis mõnikord vales kohas välja löövad. Ometi suudan end alati kokku võtta ja sotsiaalsete kohustustega toime tulla. Kuid enamasti ma ei naudi neid. Samuti ei taha ma üksinda olla. Mida ma siis tahan? Praegu vaid istuda ja olematu olla.
Jälle valdab mind ahistav teadmine, et Hollywoodis on liiga palju stuudioid, väikefirmasid, agentuure, gilde, liiga palju lõpetamata projekte, liiga palju inimesi, kes kõik tegelevad ühe ja sama asjaga. Ometi tekib siin illusoorne tunne filmikunsti võimaluste rohkusest, väljendusvahendite küllusest. Rikkus seisneb vändatud filmide arvus, filmitööstuse toodangu hulgas. See on tööstus, mida on raske korrapäraselt planeerida ja toodangut ette hinnata. Vastuolu on alguse saanud eos, konflikt on alatiseks organismi programmeeritud. Meie ülesanne meelelahutustööstuses on toota edukaid filme.
Olgugi et stsenaariumid on rajatud väljakujunenud mallidele või edukatele stereotüüpidele, eelarved hoolikalt kalkuleeritud, režissöörid, operaatorid ja kogu käsitööliste pere väljaõppinud professionaalid, ei suuda see edu garanteerida. Stuudiod kihavad juristidest, raamatupidajatest, toimetajatest, turundusjuhtidest, levispetsialistidest, kuid ometi ennustatakse filmi edu ainult kohvipaksu pealt. Aeg, mood, maitse, soov, tunnetus, iha on mõisted, mis pidevalt muutuvad ning eilne edu pöördub täna läbikukkumiseks. Alles eile otsisime head uut romantilist komöödiat, täna juba hirmu ja õudust. Kõik baseerub eilsel tulemusel, aga täna on teine päev ja homsest ei tea me veel midagi. Selles peitubki filmitööstuse frustratsioon. Meil kellelgi pole ülevaadet oma toodangu resultaadist: meie tärgeldatud triiksärkide kaenlaalused ei ole märjad mitte kuumusest, vaid me higistame hea õhujahutusega ruumides ebakindlusest, võimetusest ja murest. Sellepärast on filmitööstuses nii palju ülevaatajaid, otsustajaid ja eksperte, üheskoos on kindlam öelda „ei” kui „jah”. Kes otsustas teha selle kehva filmi, kes andis raha, kes lubas tootmisse, kes toimetas stsenaariumi, kes valis režissööri ja osatäitjad? Alati on keegi, kes on süüdi, ja kõik kardavad olla süüdlased. Sellepärast ongi produtsendil nii raske mis tahes projekti läbi suruda, leida rahastajat, levitajat, režissööri või staari. Filmi läbipõrutajaks võib saada staar, kes alles eile oli edukas, kuid kellele seekordne roll ei sobi või pole tal vastasmängijaga „omavahelist keemiat”. Tihti unustame, et loomingus ja kunstis on midagi seletamatut, kättesaamatut. Selleks et pilt, heli ja rütm tekitaksid meeldiva vibratsiooni, on vaja imet. Kuid seda ei suuda meie eksperdid planeerida. Kuna keegi ei julge otsustada, tehaksegi kollektiivseid otsuseid, sellepärast ongi vaja vahemehi, juriste, agente, mänedžere, konsultante ja nõunikke, et vigu vältida. Astroloogid, selgeltnägijad, hiromandid, gurud – kõiki proovitakse, et saada ühendust kosmose ja Jumalaga, õpetust haldjatelt ja kaitseinglitelt. Käiakse kirikutes, templites, kõikvõimalikes uue aja usulahkudes. Sellepärast on Hollywoodis nii palju vaimsust. Ja ebausku.
Ärkan lämbumistundega. Teen silmad lahti, püüan hingata, kuid ei suuda. Korisedes tõusen voodis istukile. Minust paiskub välja fermentset gaasi. Sellel ei ole otsa ega äärt. Nüüd õnnestub mul lõpuks sisse hingata. Hetkeline kergendus. Uus väljuva gaasi tulv. Hingan veel kord sisse. Lõpuks tunnen õhu tungimist sügavale kopsudesse. Hapnik paiskub verre. Pühin otsaesiselt külma higi ja tunnen südame pekslemist. See vaibub tasapisi. Hingamine muutub korrapäraseks. Joon klaasi vett. Allakulisev vesi surub veel kord kõhust välja gaasipilve. Heliliselt on see kakofoonia eriti inetu. Kui korin lõpeb, kuulen ikka veel ärritunud südame lööke. Gaas on ahistanud selle tegevusruumi. Nüüd on tal kergem vereringet juhtida.
Istun voodis ja toibun. Kell näitab kolm öösel. Võtan öökapist söetableti ja pistan suhu. Siis rüüpan klaasist sõõmu vett. Tablett hakkab mu keelel sisisema juba enne, kui neelust alla liigub. Tean, et mu keel ja suuõõs värvuvad mustaks. Tean ja seepärast ei vaata. Must süsi teeb head. Ta hävitab hapet, lahustab gaasi. Toob ajutist kergendust. Öösel võib mu suu ju must olla. Kopsud on niikuinii mustad. Kõigil meil, kes me elame Los Angeleses. Sellest koletust sumust. Päikest varjutavatest vabrikute ja autode heitgaasidest. Lahkamisel saab kindlaks teha, kes on elanud Los Angeleses. Sumu jätab jälje. Aga oma autodest me ei loobu. Ei saagi. Bensiinifirmade ja autotööstuse omaaegne kokkulepe. Munitsipaalsete otsuste tõttu peaaegu täielikult puuduv ühistransport. Lõputult veniv metrooprojekt ja ülikiiresti arenev kiirteede võrk. Mõnus on ratastel elada. Me võime igas kontoris, restoranis või pangas anda auto oma mantli asemel riidehoidu. Kõik on planeeritud ja ehitatud koos parklatega ja kui neid ei ole, siis pakutakse parkimisteenust, mis toimetab autod minema ja hiljem toob tagasi. Tuleb vaid autouks lahti teha. Mugav ja hea.