Ei usu, et ma palju eksin: demograafia on maailma ajaloo nurgakivi. Varem või hiljem ei ole edukas Eesti enam see pisike riik, kuhu satuvad ainult soomlased, poissmeestepidulised, vabakutselised maverick’id, rahvusvahelised Skype’i töötajad ja kenade blondide meessõbrad.
„Jessas, kui see päev käes on, peavad nad ju leidma valemi kõigi oma venelaste integreerimiseks,” satub mu aju ärevusse.
Või on hoopis optimistlik? Pärast selliseid faase nagu 1) ootamevaatame, 2) passiivne ja tolereeriv kapitalistlik integratsioon, ja 3) pronkssõdurijärgne populistlik identiteedi kinnitamise paranoia, on nurga taga äärmiselt oluline viimane etapp: 4) kebab pluss tuttiquanti. Jah, kulub veel ehk kümme aastat, aga siis hakkab tõmmunahalisemaid paratamatult ka Soome lahe lõunarannikule koonduma.
Üksi maailma vastu ei saa – eriti veel Euroopa Liidu täisliikmena. Siiani on Eesti elanud eituses, aga võib-olla on „kebab” see võlusõna (tuletage meelde, et isegi verepuhtuse järele janunev Saksamaa pidi oma vanamoelist Ratzeli geopoliitikateesi revideerima). K-e-b-a-b: ühe käe sõrmede jagu lihtsaid tähti, mis võiksid ühiskonna äratada ja aidata säilitada siinset rahvuslikku nägu. Nüüd ja edaspidi saab kõik mitte-eestlased assimileerida väga selge (ja püsiva) doktriini järgi, mida võiks nimetada kebabikatuse doktriiniks.
Mida järeldada? Ei pea teab mis geenius olema, saamaks aru, et integreerides siin Eestis peatuvad parimad ja töökamad inimesed, muutub see sarmikas ja karismaatiline maalapp tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Ta areneb. Seda mitte teha poleks jonnakus, vaid see oleks selge poliitiline raiskamine.
Tuhande aasta vanuse ristmikuna on post-nõukogude Eesti palju multikultuursem riik, kui enamik kohalikke oskab arvata.
Lõimimine on ehk praegu raske, aga teil on vedanud: lõppude lõpuks seisneb globaliseerumine ju nüüd ja tulevikus just selles.
Puurrrimishooaeg on läbi!
november 2007
Mul on rrrrõõm teile teatada, et puurrrimise hooaeg on läbi. Lõpuks ometi. Ametlikult kestab see kuus kuud, aga venib alati märksa pikemaks – märrrksa pikemaks – kui inimlikult talutav.
Algas juba vihmaperiood. Varsti muutub Tallinn jälle disneylikuks keskaja linnaks, millest me kõik unistame. Siis tuleb äärrr… Siis tuleb äärmuslik külm, ja liiga lühikesed päevad, ja põhjamaine tubane elu, mida me, lõunamaalased, kõik kadestame. Ja sellepärrrast ma arrrmastan Eesti talve.
Aga peamine põhjus, miks ma talve arrrmastan, on see, et puurrrimise hooaeg on läbi. Minu Balti fantaasia murrrab enda kütkeist vabaks hetkel, kui algab mittepuurrrimise hooaeg. Tunnen ennast siis nagu karupoeg Puhh, kes siin nendes lõpmatutes tasuta wifi’ga lounge’ides mõnusasti talvitub.
Palju parrrem, kas pole?
Aga midagi ei tasu enesestmõistetavaks pidada. Ainult vaprrramad saavad võimaluse mittepuurrrimise hooaega nautida – Charles Darwin kutsus seda „parrremini kohastunute ellujäämiseks”. Olen enda üle uhke: minu pärrrralt on nüüd kuus kuud lõbu, täielikku rrrrahu ja vaikust ning homöopaatiana mõjuvaid hedonismidoose.
Olen enda üle kohe errriliselt uhke. Kui aus olla, siis viimane puurrrimishooaeg oli üks mu elu karmimaid. Aga ma pidasin vastu(?): ma ei tapnud kedagi, ei hüpanud aknast alla, ei jooksnud alasti Pärrrnu maanteel, nõustajate jalamatte ei kulutanud. Ja mis veelgi olulisem, mul ei käinud korrrdagi peast läbi mõtet, et olen muutunud kanaks (või mõneks teiseks linnuks, imetajad ei lähe arvesse).
Nad nimetavad seda tegevust rrrenoveerimiseks, parim eufemism „rrrekonstrueerimisele”, isegi parem kui „rrrestaureerimine” või „konserrrveerimine”. Sõna „rrrenoveerimine” kätkeb endas lootust, nagu miski saaks uue elu.
Pole paha taktika. Hitler lubas ka uut maailmakorrrda järrrgmiseks tuhandeks aastaks (Stalin lubas seda igaveseks, aga see on juba ambitsiooni küsimus).
Kuid ärge palun unustage mind, ma olen ametlik puurrrimishooaja ohver! Mina tean, millest räägitakse, kui jutt on inimõiguste täielikust rikkumisest.
Olgem ausad. Ärgata hommikul üles, silmitsi puurrrijatega, kes mind läbi aknaklaasi passivad; süüa hommikusööki, kui nemad taustaks tellingutel eesti- ja venekeelseid anekdoote vuristavad; näha und haamritest ja trrrrrrrr… ja trellidest, mis uuristavad mu selga, aju ja jäsemeid alates 08:05st… Minu enda süü. Oleksin pidanud arvestama, mida kujutab endast puurrrimishooaeg ühes põhjamaises vanalinnas.
Ma olin ju ometi lugenud artikleid Eesti majandusest, sellest, et rrriigi majandus kasvas aastaga ligi üksteist prrrotsenti, et kogu ehitustöö peab mahtuma aasta kuue kuu sisse, et iseseisvus saavutati kuusteist aastat tagasi, et kinnisvarrra asjus on siin buum…
Kahju, et mul pole Eesti sotsiaalkindlustust. Prrrhh… Porrrrtugalis ei võta mind sellise murrrega keegi tõsiselt, aga mul peaks olema õigus vähemalt tablettidele või alternatiivteraapialegi, aga noh, mina ei tea midagi, mina pole spetsialist…
Ma loodan ainult, et mitte-puurrrimise hooaeg, mis algas 1. novembril (vähemalt minu arvutuste järgi), seda mu häirrr… häirrr… ühesõnaga, mu haigust natuke rrravib. Vastasel juhul – mis ma peaks peale hakkama iga korrrd, kui kuulen autot mürrrisemas? Või iga korrrd, kui kuulen kohvimasinat rrrragisemas? Või kui keegi niidab murrru? Kui kuulen last mänguväljakul rrrõõmsalt kilkamas…
Seda vist nimetatakse posttrrrraumaatiliseks sündrrroomiks?
Vahet pole, ma tahan ainult selja jälle sirrrgu ajada. Olla norrrrrmaaalne, vabandust, normaalne: mul on kõrini kössitamisest siin… köögi laua all… Tahan jälle lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Nagu telekast multikate vaatamine. Või habemeajamine minu armastatud Philipsiga (või oli see Braun?).
Kuidas olla cool
august 2008
Pole rahvusvahelisemat ja ähmasemat väljendit kui „cool olema”. Kõik ja igaüks võib olla cool, või mitte. Inimestele meeldib selline manihheistlik tegelikkuse lihtsustamine: jah ja ei, must ja valge, hea ja halb. Cool või mitte-cool vastab informatsiooniteooriale: null või üks, üks või null.
Muidugi saaks siia kolmanda kategooriana lisada ka „väga cool”, aga see on ainult cool’i tuletis.
See taksonoomia on mind huvitanud kogu elu. Mul on palju sõpru, keda ma pean cool’iks, teised on vähem-cool’id, ja need, kes pole üldse cool’id, pole mu sõbrad. Sest nagu enamik inimesi maa peal, pean ka mina ennast cool’iks inimeseks. Mis siin salata, need, kes on cool’id, teavad, kui cool on olla cool.
Lugesin hiljuti cool-olemise kohta uudiseid: suitsetajad olevat tavaliselt kõige cool’imad ja nad ei suitseta mitte sellepärast, et nad tahavad cool’id olla, vaid nemad on juba sünnist alates cool’id; päikeseloojangut jõllitades roosat veini juua ei olevat cool; mehed võivad nüüd lõpuks ometi rahumeeli ABBAt kuulata ja neid ei peeta selle pärast homodeks – sest see Rootsi bänd on nüüd cool.
Pean tunnistama, et see viimane oli mulle väga hea uudis, sest ma võin nüüd julgelt laule ”The Winner Takes It All”, „Dancing Queen” ja ”One of Us” kuulata, ilma et retroseksuaalid mind mõnitama hakkaks.
Loomulikult tegi see mind cool-olemise kui kontseptsiooni suhtes jälle uudishimulikumaks. Enne selle arvamusveeru kirjutamist lugesin mitut artiklit, enne kui leidsin Wikihow ja üheksa käsku, kuidas olla ultra-cool:
1) käitu nii, nagu sind ei huvitaks, mida sinust arvatakse;
2) ole teadlik sellest, kuidas sind tajutakse;
3) näita end sellisena, millisena sa ennast kõige mugavamalt ja kindlamalt tunned;
4) leia endale tõelised sõbrad;
5) ära karda olla originaalne;
6) räägi